Kliimamured lahendab jalutamine

Merekonteineritest ehitatud maja Aucklandis, Uus-Meremaal Foto: IQ Container Homes

Kas inimestel on kliimale mingi märkimisväärne mõju või mitte, on Loodus Loodu ja sellesse tuleb suhtuda samasuguse austusega kui Püha Vaimu Templisse, inimesesse. Looduse vastu pole olemas mastaapsemat kuritegu kui üks suurlinn – metropol. Kliimamurede lahendamine algab suurlinnade mahajätmisest, arvab Karol Kallas. 

Üldiselt on allakirjutanu arvamusel, et Loodus (Maa, Gaia või kuidas iganes keegi seda nimetada soovib) on isereguleeruv süsteem ja seni pole ükski tsivilisatsioon ega inimene sellest jagu saanud. Miljonilinnu ja võimsaid impeeriumeid on olnud kümneid kui mitte sadu, kuid kõik on lõppeks langenud põrmu.

Tänane lääne tsivilisatsioon tundub meile, kes me selle keskel elame, millegi seninägematult võimsana, kuid juhiks tagasihoidlikult tähelepanu, et seda ja selle tehnoloogiaid on meil olnud ainult pooleteise sajandi ümber. Mis Looduse mõttes pole silmapilkki ja kellel natukenegi silmi, näeb kuidas kuhjuv entroopia kõiki “süsteeme” järjest rohkem pingule veab.

Alljärgnev jutt on soovituste poolest ehk utoopiline ja see ei ole kindlasti kirjutatud võtmes “kuidas peab” vaid mõtteharjutusena. Allpool välja pakutud lahenduse kõrval on palju teisi ja alati või mõnest luuavarrest käia pauk ja igapäevaseks muutub tehnoloogia, millega me täna arvestada ei oska. Kuid veelgi utoopilisemad on ka hea uue ilma (HUI) ehitajate ÜRO, Euroopa Liidu ja progressiivsete riigijuhtide poolt pähe määritavad “kliimaeesmärgid”. Allpoolsete eesmärkide sõnastamisega üritatakse jääda mõistlikkuse piiridesse ja suurem osa kirjeldatud lahendusi kui pole just “iidsed” ja hulga inimpõlvede poolt järelproovitud, siis toetuvad küpsetele tehnoloogiatele või on lahendatavad tabelarvutuse piires. Arvamuslugu on kirjutatud eelkõige mõeldes Eestile.

Banaalseks muutunud mantrana korrutatakse Urr teab mis juhtimis-, äri- ja eluõpetustes, et “kõik algab eesmärkide seadmisest”. Enese ja ühiskondliku heaolu tarbeks peame me esmalt välja mõtlema mida me tahame. Tahta võib ju igasuguseid asju, kuid tahtmised peavad olema loodusseadustega kooskõlas. Alustada võiks tõdemusest, et “jõgede ümberpööramine” on lõppenud alati katastroofiga ja kolmesaja tuhande aastaga teatud vormi võtnud inimloomus on hoolimata progressiivide (kommunistide, sotsialistide, sotsiaaldemokraatide jne) pingutustest tänagi struktuurselt samasugune kui näiteks Metuusala elu- või Kristuse sünni ajal.

Sudus Shanghai Foto: Scanpix

Üks suurlinn on Looduse vastu suurem püsikuritegu kui Amasoonia metsapõlengud või mõne naftaplatvormi häving. Suurlinn ainult imeb ressursse ja koormab loodust. Linn teeb inimesed haigeks. Teadusuuringud näitavad, et linnaelu muudab inimeste geneetilist ülesehitust.

Progressiivid kuulutavad mantrana, et “mitmekesisus rikastab”, kuid päris elu tõestab siiski, et inimeste heaolu ja turvalisus on kõige suuremad väikestes homogeensetes kogukondades. Tänased Londonid, Chicagod, Mexico City’id jne meenutavad rohkem sõjatandrit kui normaalset elukeskkonda. Suurem osa inimesi on vaatamata progressiivide pingutustele tänaseni enam-vähem normaalsed ja ilmaasjata ei ole valgete (suurlinnadest) põgenemine (white flight)  üle maailma üha suuremat hoogu koguv fenomen. Millest võib teha Looduse, kliima ja inimeste heaolu osas selge järelduse, et suurlinnad tuleb võimalikult kiiresti maha jätta.

Loendamatu hulk teadusuuringuid on jõudnud seisukohale, et vee lähedal ja puude keskel elamine teeb inimesed tervemaks ja õnnelikumaks. Heaolu ja eluiga suurendab märkimisväärselt metsas jalutamine.

Mis viib teise järelduseni, et inimesed peaks elama kui mitte päris metsas, siis vähemalt võimalikult tihedas pargis. Mis on soovitavalt mõne veekogu lähedal.

Kolmas järeldus on selles, et heaolu pole see, kui inimesel on kuskil ees- või satellitlinnas suur maja ja sõidab iga päev kalli autoga kümneid-sadu kilomeetreid lastega kooli, tööle jne, vaid see kui kõik on “käe-jala juures”. Et inimene saab kõik oma igapäevatoimetused tehtud jalutades. Suurte inimese töökohad on maksimaalselt pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, lapsed saavad jala kooli ja kunstikooli ning kaubandus oleks korraldatud viisil, et külmkapis oleks süüa ilma selleks kümneid kilomeetreid läbimata.

Kui eeldada, et jalutatavuse piir on maksimaalselt kolm kilomeetrit (pool tundi), siis saab teha neljanda järelduse, et elatav asula või kogukond mahub enam-vähem kuue kilomeetrise läbimõõduga ringi.

Sellistest kuni mõnekümne tuhande elanikuga asulatest võiks kuskil tulevikus moodustuda kärglinnastu, mis tagaks ühelt poolt nii looduse ja homogeensete kogukondadega seotud heaolu kui teiselt poolt suurlinnadega sarnase mastaabiefekti.

Oletame jätkuvalt, et inimtekkelised kliimamuutused on probleem ja hakkavad inimeste elu-olu mõjutama üha suuremal määral. Või mis kliimast me räägime – kui kuri karu äsab näiteks korra, näiteks keset talve, Auvere- või mõne Tallinna soojusjaama pihta, mis siis juhtub? Millest viies järeldus, et elamised ei tohi olla mitme-kümne kordsed keskküttega tornid, vaid võimalikult kohaliku- elik ahjuküttega, maksimaalselt mõnekorruselised ridaelamud. Sellised, mis juhul kui pistikust enam elektrit ei tule ja radiaatorid soojaks ei lähe, inimesi ära ei tapaks. Aastakümneid on lubatud küll piiramatu energiatootlusega fusioonreatoreid, kuid täna on see veel kauge tulevikutehnoloogia ning kõige otstarbekam on rajada eluase nii, et see tarbiks võimalikult vähe välist energiat. Oleks võimalikult autonoomne.

Ühendkuningriigis Brightonis asuv maalaev Foto: Wikimedia

Oletame edasi, et liigne CO2 on Loodusele, vaatamata sellele, et see on taimedele toit, kuidagi kahjulik. Üks suuremaid saastajaid on tsemendi elik betoonitööstus. Kuuenda järeldusena võib sedastada, et uued majad võiks ehitada mitte-betoonist. Rehielamu on tänaseni üks tõhusamaid meie kliimas elamise “masinaid” kuid elamu- ja muidu ehitusse võib suhtuda märksa loovamalt. Ühe mõttena võiks välja pakkuda nõndanimetatud “maalaevade” (earthships) ja traditsioonilise Põhjala arhitektuuri kombineerimise. Majade seinad saab ehitada betooni, kergplokkide vms asemel näiteks pinnast täistambitud autokummidest ja mätaskatused on meil juba täna suhteliselt levinud. Või ehitada elamud (maha kantud) merekonteineritest, mida saab ehitada viisil, et soovi korral tuleb transpordivahend ja viib maja moodulhaaval uude elukohta.

Ettevõtte Honomobo merekonteineritest ehitatud maja Foto: Honomobo.com

Töökohad ja transport

Korrates üle: käesolev arvamuslugu ei ole kirjutatud “kuidas peab” vaid mõtteharjutuse võtmes. Samuti ei nõua, erinevalt HUI ehitajatest, viidatud ettepanekud senisel elukorraldusel “juhtme seinast väljatõmbamist”.

Lühidalt on eespool toodud ettepanekute mõte selles, et Tallinna ja Tartu ning nende eeslinnade laienemine pole ei hea ega meie kalli kodumaa suhtes eesmärgipärane. Ilmselt mingid äärealad on juba “kaotatud”, kuid pingutada võiks veel selle nimel, et inimesed väiksematest linnadest nagu Paide, Viljandi ja Pärnu Tallinnase ning Tartusse ära ei põgeneks. Samamoodi nagu tuleb seada arukaid ja võimalikult lindy-sobivaid eesmärke, võiks ettevõtjate käest uurida, miks töökohti luuakse suuremas osas just Tallinnasse ja Tartusse, mitte näiteks Abja-Paluojasse või Võrru?

Mingid vastused on viimasele küsimusele kõigile teada, kuid teema on laiem. Nii võib ka küsida, mis oleks see, mis paneks majandusinimesed looma töökohti mujale kui suurlinnadesse? Selleks on kindlasti riigi käes mitmeid hoobi (maksud, erimajandustsoonid jne), kuid suurim takistus on vast inimeste – töötajate-spetsialistide – mõtlemises. Suhteliselt arusaamatutel põhjustel tahab suurem osa inimesi elada Tallinnas ja Tartus. Või kurvemal juhul on selleks sunnitud. Kuigi see teeb haigeks ja tekitab püsivat masendust.

Kontoritööst rääkides, siis peaks tänapäeva tehnoloogia olema piisavalt küps kõikvõimaliku kaugtöö tarbeks. Kodune töö kõigile ei sobi ja selleks saab väiksemas kogukonnas luua ühistööhooneid. Sellekski on täna olemas loendamatu hulk lahendusi.

Tööstusrobot FANUC R2000iB Foto: Wikimedia

Aastakümneid on inimesi ähvardatud, et kohe-kohe võtavad robotid neilt töö ära. Robotid ongi töökohti üle võtmas, kuid kardetud töökohtade kadumist pole näha. Töö olemus muutub. Täna on võimalik ehitada robottehaseid, mida haldavad üksikud inimesed ja mis ühel päeval toodavad mõnele autoettevõttele keredetaile ja järgmine nädal mööblit või patju. Viidates taas inimeste ja majanduse vastupanuvõimekusele, siis on seda parem, mida vähem asju pikkade tarneahelate otsas ripub.

Inimestel on läbi ajaloo olnud hobustega (või elevantide ja kaamelitega) eriline suhe, nii ei kao ka eraautod kuhugi. Nagu ka inimeste edevus. Kuid suur vahe on selles, kas inimesel on võimalik omale auto osta, või on ta sunnitud seda tegema. Viimane variant on halb ja igaüks võib arvutada kui suureks igakuiseks koormaks üks auto on. Paarisaja euro eest näiteks lendab täna juba päris kaugele puhkama ja reisimine on veel üks tegevus, mis suurendab inimeste rahulolu.

Aeg-ajalt on kõigil vaja autoga sõita. Milleks ei pea sugugi autot ise omama. Alustades sellest, et normaalse elukeskkonna eelduseks on jalutatavus, siis selle kõrval piisab näiteks mitme pere peale auto ostmisest (nagu Singapuris tehakse), mõnest autojagamisteenusest või Boltidest-Uberitest.

Ühistransportki on täna juba sellisel tasemel, et linnade vahel on bussiga mõistlikum sõita kui autoga ja küsimusele, miks näiteks LuxExpress rohkematesse kohtadesse (veel) ei sõida, leiab vastused andmetabelist. Loomulikult peab iga inimene vastama ka küsimusele, kui “kalliks” ta peab võimalust igal hetkel istuda oma auto rooli. Kas see on on kallim kui kümme minutit bussi peale jalutada või mitte? Ja nii edasi.

ÜRO ja selle hõlmas teiste HUI ehitajate kliimapäästmisprogrammid võtavad iga järjekordse kliimakokkusaamisega üha selgepiirilisemaid vandenõu vorme. Järjest kõvema häälega räägitakse kliima huvides majanduse totaalsest ümberkorraldamisest – kuigi tehnoolgiliselt puudub selleks igasugune valmidus. Utoopiliseks ei peeta isegi kümnete triljonite eurodeni ulatuvaid hinnasilte.

Mille tõttu igasuguseid kliimaplaane tehes peaks esimeseks kontrollküsimuseks olema: kas see on jalutatav. Kui see pole kõnnitav või nõuab Urr teab milliseid tehnoloogilisi hüppeid, siis on tegemist vandenõuga. Eelpool tehtud järeldused ei nõua paanilist tegutsemist, vaid pigem arukalt adra seadmist. Alustada võiks sellest, et inimesed enam Tallinnasse ja Tartusse ei koliks ning tahaksid elada ka Viljandis, Paides ja Pärnus. Läbi mõelda ja üle vaadata võiks, alustades riiklikest, detailplaneeringud, kas need on jalutatavad. Riiklikult võiks välja töötada mõned maalaevade standardid–tüüpprojektid, et selliseid hooneid oleks võimalik, ilma ametnikega suuremat sõda maha pidamata, ehitada.

Tänane progressiivne kliimapaanika on küll kuri vandenõu, kuid ükski arukas inimene ei räägi sellest, et Loodusesse võiks suhtuda hoolimatult ja prügistada nii kui pähe tuleb. Nii nagu inimene, on Loodus Jumala looming ja loodusseadused Jumala omad ning mõlemasse peab suhtuma austusega.  Maa alistamisest rääkides (1. Ms 1:28) ei mõeldud kindlasti viimase rändrohutirtsude kombel paljaks närimist. Või üleni asfalteerimist.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!