Alles me kuulsime, kuidas Belgias esmakordselt eutanaasia abil alaealine tapeti. Ja nüüd nad teatavad Hollandist, et 12 kuu jooksul peaks seal avama uksed laste eutanaasia keskus. Juba maikuus eraldas Hollandi tervishoiuminister Edith Schippers antud teemal uuringu teostamiseks 400 000 eurot.

Kuidas see ütlus oligi? Et ära iial alusta uuringut, kui sa vastust ette ei tea?

Belgia juhtumist teatas maailmale sealse eutanaasiakomisjoni esimees Wim Distelmans, kes näib olevat asjamees kõikvõimaliku “uudismaa” üleskündmise juures ning naudib kodumaal omamoodi rokkstaari saatust.

Enne Belgia seaduste muutumist aastal 2014 ei tulnuks 17-aastase eutanaasia kõne allagi. Kuid juba tol ajal poetas vähemalt üks Hollandi lasteonkoloog, et eelseisvad muutused legaliseeriksid lihtsalt selle, mida “mitteametlikult juba tehakse.”

Laste eutanaasia ajalugu on kainestav ja kutsub valvsusele. Nagu nendib professor Trudo Lemmens, kaaluti Belgias eutanaasia laiendamist lastele juba siis, kui protseduur 2002. aastal legaliseeriti. Tema sõnutsi “jäeti lapsed teadlikult seaduse algtekstist välja, sest niivõrd vastuolulise teema kaasamine võinuks ohustada eutanaasiaseaduse vastuvõtmist.” Veel selgitab ta, et isegi 2014. aastal lisatud muudatust laste eutanaasia lubamiseks peeti niivõrd vastuoluliseks, et sellesse susati viimasel hetkel sisse vanemate nõusoleku nõue – kartes, et muidu ei lähe ettepanek läbi.

Ja see pole veel kõik. Koos laste eutanaasiaga kaaluti 2014. aastal ka eutanaasiat dementsuse puhul, kuid ka sellest loobuti – et ei tekiks tõrget hääletamisel.

Aga seegi pole veel kõik! Hollandlastel on käimas avalik arutelu isegi selle üle, kas eutanaasiat võiks laiendada inimestele, kes leiavad “elu ühel pool” olevat. Kusjuures jutt ei keerlegi niivõrd selle ümber, kas selline kategooria inimesi oleks surmasüsti jaoks okei, vaid pigem murtakse päid, kuhu tõmmata piir. Kas 80, 75 või 70 eluaasta juurde? Asjaajamise ajalugu arvestades võib seega aimata, et kui keegi ettevaatlikkusse kaldub, siis vaid häälte nimel parlamendis.

Ja niisiis võib iga laps Belgias eutanaasiat paluda. Vanus piiri ei sea, ainult vanemate nõusolekut on tarvis. Jääb vaid nõustuda paljude sellele seadusele vastu seisnud Belgia pediaatrite ja onkoloogidega ning küsida, kuidas see nõusolek täpselt välja näeb. Ja kas väike laps ikka saab päriselt aru, kui tõsine on selline otsus.

Elame-näeme, millise valemi valivad hollandlased. Hetkel on nad juba loonud kaks lahtrit: alates 12. eluaastast võivad lapsed saada surmava süsti vanemate nõusolekul, aga alates 16 aasta vanusest võib vanemaid vaid teavitada.

Ka vastsündinud on kaetud Groningeni protokolliga, mis sätestab, et puudega pisikestele tohib teha eutanaasia. Minu teada ei ole Hollandi seadusandjad seda protokolli iial ametlikult kinnitanud ning viimastel aastatel on sellisel moel tapetud laste arv oluliselt langenud – kahjuks ilmselt seetõttu, et lapsi on nüüd võimalik sünnieelselt läbi vaadata.

Juba siis, kui Belgia eutanaasia-debatt parasjagu käis, kirjutasin ma sellest, kuivõrd ületamatuid probleeme tekitab lapsega eutanaasia-jutu ülesvõtmine (mida laps ise peaks paluma). Kui Hollandi meedia räägib tõtt ning uueks suunaks on “eutanaasiakeskus lastele“, muutub minu meelest laste jaoks veelgi keerukamaks, kuidas mõtestada lahti võimalus, et ta eluküünal kustutatakse – ning kuidas väljendada oma kahtlusi ja seada tingimusi?

Ja kas me räägime kliinikust, kuhu vanemad oma haige lapsega “kohale jalutavad“ ja nõu küsivad? Või oleks see voodikohtadega asutus, kuhu laps “protseduuri“ eel koliks? Kes teab. Kummalgi juhul ei saaks garanteerida otsest või kaudset sundust välistavat informeeritud nõusolekut. Ja ma usun, et tegelikult polegi see üleüldse võimalik.

Nõusolek ei olegi aga kummaski riigis viimasel ajal esmaseks mureks olnud. Küsimus on ikka ju selles, kuidas elimineerida kannatused, elimineerides kannataja.

Paul Russell on Austraalias baseeruva organisatsiooni HOPE: preventing euthanasia & assisted suicide direktor. Artikkel on tõlgitud tema blogist