TruNews toob lugejateni loo kodututest, kes koos elukutseliste päästjatega Manchesteri plahvatuse hetkel "vales" suunas ehk otse sündmuskoha poole jooksid.
Täna kiidetakse neid kahte, kes sealsamas lähedal magasid ja kerjasid, nii kartmatuse kui kaastunde eest.
Nagu mehed tunnistavad, ei lähe laste nägudest naelade väljatõmbamine ilmselt iial meelest. Samal ajal on paremal järjel inimesed otsustanud kodutud jalgele aidata ning annetavad heldelt raha.
The Daily Maili andmetel on jalgpalliklubi West Hami omanik koos pojaga lubanud maksta ühele kodututest kinni kuue kuu üüri.
Kontserdipaiga juures ööd mööda saatma valmistunud Stephen Jones (35) meenutas, kuidas ustest hakkas valguma välja verega kaetud lapsi, kellest jäid maha kaaslaste elutud kehad ja hüsteerias emad.
Teine kodutu, Chris Parker, kerjas parasjagu staadioni fuajees, kui kuulis plahvatust. Ta kirjeldas, kuidas pidi hoidma oma käte vahel tüdrukut, kes oli kaotanud silmist vanemad – ise ilma mõlemast jalast.
Varem müüriladujana töötanud Jones ütles ITV reporterile sündmuste kohta, et "me pidime nende kätest ja nägudest naelu ja klaasikilde välja kiskuma. Nähtu tõttu ei ole me nüüd eriti magada saanud."
"Ma ei oleks iseendaga edasi elada saanud, kui oleksin lihtsalt minema jalutanud," selgitas ta. "See, et ma kodutu olen, ei tähenda veel, et oleksin südametu."
Parker jooksis otsejoones plahvatuse poole. "See lõi mind põrandale ja siis ma tõusin püsti ja selle asemel, et ära joosta, ütles kõhutunne mulle, et jookse tagasi ja katsu aidata," ütles ta ajakirjanikule.
"Me ei ole öösel praktiliselt magada saanud, olles näinud mida me nägime," tunnistas ka tema.
"Põrandal oli igal pool maas palju inimesi. Ma nägin väikest tüdrukut – tal ei olnud jalgu. Ma mähkisin ta T-särgi sisse ja küsisin, kus on emme ja issi. Ta ütles, et issi on tööl ja emme seal üleval," meenutas kerjaja.
Parker oskab vaid järeldada, et lapse ema oli ilmselt surnud.