Kolumn: aristokraatiast ja seemnete külvamisest

Jaan Poska. Foto: Wikimedia commons

Igal rahval peab olema oma aristokraatia – see tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta, kirjutab Objektiivi kolumnist Malle Pärn. 

Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.

Ilmalikus, ilma ühtse religioonita riigis peaksid need aristokraadid kujundama rahvale põhiseadusliku väärtussüsteemi, mille järgimist tuleks tingimusteta nõuda kõigilt avaliku elu tegelastelt, nii kultuuritegijatelt kui ka poliitikutelt, ajakirjanikelt ja ärimeestelt. Seda võib nimetada ka positiivseks ideoloogiaks, mis tähendab niisugust ühist mõtlemis- ja väärtussüsteemi, mis aitab ja suunab inimesi vaimsele ja ühiskondlikule arengule. Kui rahval ei ole religiooni, siis astub selle asemele ideoloogia.

Mingil juhul ei tohi ideoloogiat kujundada poliitikud! Tänapäeva poliitikud on käsutäitjad, väga vähe on nende hulgas iseseisvaid mõtlejaid. Aristokraatiast rääkimata. Poliitika maine on meil nii madalale langenud, et ei filosoofid ega aristokraadid sinna ei kipu.

“Ideoloogia on kogum ideid (mõtteid, plaane, hinnanguid, väärtusi, hoiakuid jne). Mõistet “ideoloogia” kasutatakse mitmes tähenduses, millest mõned on neutraalsed, mõned väärtustavad või hinnangulised.

Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil.” (Vikipeedia)

Negatiivne on selline ideoloogia muidugi vaid teiselt poolt vaadatuna – nende poolt, keda represseeritakse. Represseerijad ise ju peavad oma ideoloogiat õigeks ja vajalikuks.

Kummaline on see, et nõukogude ajal ei olnud meil vist üldse tõsimeelseid ideoloogiakuulekaid haritlasi, aga nüüd on suur hulk kõrgharidusega inimesi, kes laulavad hingestatult kaasa Brüsseli kisakooris.

Miks on kohustuslik ideoloogia nii vägev, et kujundab ümber inimesed ja paneb nad käituma tema loojatele kasulikul viisil? Jah, inimene on ju karjaloom, ta tahab kuuluda karja hulka, olla seal teiste isendite poolt vastu võetud ja hinnatud. See annab talle väärtuse ja väärikuse, aga ka ühiskondliku positsiooni ja materiaalse heaolu.

Sajanditepikkune orjaike on eestlased teinud üsna kuulekateks alamateks. Me küll nuriseme oma rõhujate vastu, aga võtame enamasti omaks nende loodud kohustusliku ideoloogia.

Naiivne inimene usub, et televisioon ja kollaseks värvitud ajakirjandus toodavad tema jaoks objektiivset informatsiooni ja meelelahutust. Vale, see kõik on kohustusliku ideoloogia teenistuses, see peab tootma mõtlemisvõimetuid, vähenõudlikke, lõbujanulisi, tarbimishimulisi kodanikke, kellega on lihtne manipuleerida, keda on kerge valedega ära osta.

Iseseisvalt mõtlev, tark inimene on igale valitsusele ohtlik.

Inimest võiks mingis mõttes nimetada külvajaks. Terve elu ta külvab mingeid seemneid, kasvatab taimi, kitkub oma peenardelt välja need võrsed, mis talle ei meeldi või mida ta kasutuiks peab, kastab oma külvatud seemnetest võrsuvaid taimi – ja lõikab oma töö vilja.

Iga meie tegu või soov või mõte on nagu seeme, mida me külvame, ja see tõotab meile tulevast lõikust, samalaadset, ent mitmekordselt suuremat meie poolt külvatud seemnetest.

Me kõik kujundame oma mainet, vastavalt sellele, kuidas me oma elu seame, missugused valikud me teeme, mida me siin maailmas hindame ja mida põlgame, millest ja kuidas me räägime või kirjutame, kuidas me käitume avalikkuse ees. See on tegelik mainekujundamine, elu ise, elamiseviis, kõik meie tegevus, meie hoiakud, meie esinemised, meie eelistused ja hülgamised. Seemned, mida me külvame, kujundavad meie maine. Sest nendest kasvavad taimed, mis õitsevad ja kannavad vilja.

Mainet võib muidugi kujundada ka kunstlikult, ent ükski mõistlik inimene ei lähe sellise võltsmaine õnge. See on võrreldav ohaka kuulutamisega haruldaseks roosisordiks.

Teistpidi võttes oleme aga ise põllumaaks, millele laseme teistel külvata seemneid.

Kõik, mida me mõtleme, mida me vastu võtame sellest maailmast, kujundab meie hinge ja vaimu, ja lõppkokkuvõttes koguni meie välimust. Inimene, kes ei usu headuse olemasolusse, kes ei ole kunagi kedagi armastanud ega kellestki peale iseenda õieti hoolinud, muutub inetuks ja külmaks.

Me peame ennast hoidma heade ja ilusatena, ainult siis saame elada tegelikus kooskõlas puude ja lillede ja lindudega.

Jah, aga kui palju on meil veel neid inimesi, kellele sellised mõtted korda lähevad? 21. sajandi “sallivale ja avatud” inimesele on need teemad võõrad.

Sest kohustuslik ideoloogia tapab juba eos igasuguse aristokraatia.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!