Teleülekanne Tartu Pauluse kirikust. Foto: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, miks talle ei meeldi vaadata jumalateenistuste teleülekandeid: teletegijad peaksid mõistma, et ülekannet kirikust tuleb teha teisiti kui uudistelõiku või meelelahutussaadet.

Mul on kangesti isekas soov, et meie kirik oleks väärikas, ilus, tark, mõttekas ja väekas, ning et ta sellisena ka rahvale paista võiks. Et kristlasi näidataks meie meedias ka nende heast küljest.

Kirikupühade puhul kantakse televisioonis üle jumalateenistusi. Erinevatest kirikutest. Ma ei tea, kes seda vaatavad, kui palju on neid, kes kirikus ei käi, aga ülekannet vaatavad. Ma ei tea ka seda, kui palju on kristlasi, kes seda vaatavad. Ma ei tea ka seda, mida nad seal näha soovivad.

Aga mina kui kristlane ei taha neid eriti vaadata. Need teevad mu närviliseks. Vastupidiselt kirikule, mis alati rahustab.

Jah, me elame virtuaalmeedia ajastul, vilkuvad ja pealetükkivad reklaamid tülitavad meid igal sammul – nagu sääsed kuumal suveõhtul, me ei saa neid päriselt vältida.

Ent kirik on midagi muud. See on ehk veel viimane kants, mis kultuuri aluspõhja ning järjepidevust väärtustada oskab ja sellest kinni hoiab, mis ei muuda end iga kergemeelse moevoolu järgi, mille aluseks on inimelu pühaduse austamine, ning mille iidsete tekstide sõnumi mõistmise ilmtingimatuks eelduseks on tõsine süvenemine.

Miks ei mõista teletegijad, et kiriku püha rituaali ülekannet tuleb teha teisiti kui uudistelõiku või meelelahutussaadet? Selle ülekande eesmärgiks peaks olema kiriku avamine, inimestele lähemale toomine, mitte lihtsalt ühe pisut teistsuguse ajaviite või meelelahutuse pakkumine. Praegu toimib see, paraku, just sellena. Halvimal juhul lausa ateistliku propagandana.

Teletegijad peaksid olema teadlikud oma võimust vaataja üle. Ja sellega seoses ka vastutusest. Vahetpidamatult hüplev kaamera, kiirelt vahelduv telepilt ei lase vaatajal keskenduda, sagedane televaataja kaotab lõpuks üldse võime millelegi rahulikult keskenduda. Just sellest on tingitud nii paljude laste ja noorte pöördumatud tähelepanuhäired, süvenemisvõimetus, reaalsustaju häired ja tühiste pisiasjadega ülekoormatud mälu.

Jumalateenistuse ülekanne mõnel korral aastas võiks ometi olla üks selline katse televaatajat süvenema suunata. Sõnum on kirikus oluline, mitte pilt. Sõnum toimib SÕNA kaudu, selle maksimaalset mõju ei tohi pildiga kahandada. Pilt peab teksti või rituaali toetama, aitama avada, mitte segama ega hajutama. Mitte juhtima vaataja mõtteid rituaalilt või sõnumilt kõrvale. Jumalateenistuse ülekannet ei tohi teha pealiskaudselt, sisusse süvenematult.

Jumalateenistus on terviklik rituaal. Kui inimene aina niheleb, vaatab ringi, uurib asju kiriku ruumis või kaasinimesi, siis see rituaal tema jaoks ei toimi. Rituaali mõte – ka televaataja jaoks – on selles osalemine, nii süvenenult kui võimalik. Mitte kõrvaltvaatamine, et missugune see kirik on, kes seal pinkides istuvad, ja mismoodi nad seal istuvad.

Niikuinii ei suuda mitte keegi meist kirikurituaali ega sõnumit täielikult mõista. Me võime ainult aeg-ajalt põgusalt tabada mingeid killukesi sellest mõistmisest. Seda võimalust ei tohiks teleülekande tegija ka vaatajalt ära võtta.

Eesti kirik on millegi poolest eriline, ma ei ole mitte kusagil mujal maailmas tundnud sellist atmosfääri nagu meie kiriku jumalateenistustel. See on eriline tõsidus ja hardus, ja seda ei tohi ära kaotada. Eestis on kirik ikka veel eriline paik. Muide, seda on tundnud ja öelnud ka mitmed Eestit külastanud ameeriklased.

Miks ei võiks jumalateenistust üle kanda niisamuti nagu teatrietendust? Teatris ei hakka ju kaamera peategelase olulise monoloogi ajal näitama rõdukarniisi või uksekaunistust või eesriidepalistust, ammugi siis veel kedagi publiku hulgast.

Jumalateenistus kannab samuti kindla lavastuse struktuuri, ja seda peaks televisioon austama ja järgima. Vaataja peab nägema seda, kellel on mingil hetkel oluline osa. Võiks näha ka tervet misanstseeni, ka liturgide liikumist altarisse, jutlustaja liikumist kantslisse ja nii edasi. Altariliturgia ajal peaks kogu aeg olema kaadris liturg, koorilaulu ajal koor ja koorijuht, soololaulu ajal solist, ning jutluse ajal peaks tingimata olema kaadris jutlustaja, suures plaanis, jutluse algusest lõpuni, ilma katkestusteta. Iga pildikatkestus katkestab vaataja jaoks ka kõneleja mõtte, sest vaataja mõte liigub alati pildiga kaasa, sest see on tugevam kui kaadritagune tekst. See on nii elementaarne tõde, on kummaline, et seda on vaja teletöötajatele kõrvalt öelda. Või on see taotluslik? Et mõtet hajutada?

Üksnes koguduselaulu ajal tohib kaamera näidata kirikupingis istuvaid inimesi, sest see osa on jumalateenistuses määratud kogudusele. On äärmiselt eksitav, kui liturgia või jutluse ajal näidatakse suures plaanis üksikuid kirikulisi. Pilt ei ole ju suvaline kõrvalepõige, vaid illustreerib teksti. Lausa solvava süüdistusena võib mõjuda kirikupingis istuvate inimeste näitamine sel ajal, kui õpetaja kantslist räägib näiteks variseridest või Kristuse ristilööjatest.

Jumalateenistus on ometi alati ette valmistatud, kõik on koguni kirja pandud, niisiis peaks olema võimalik kanda seda üle nii, et selle MÕTE ja tähendus ei läheks kaduma ega saaks kildudeks hakitud. Teleülekannet ei tohi teha suvaliselt, operaatori, režissööri või kunstniku tuju ega soovi järgi, et pilt oleks põnev ja vaheldusrikas. Selline suhtumine tuleb teletöötajatel kirikusse minnes ära unustada!

Jumalateenistus on ise põnev ja vaheldusrikas. Teleülekannet tuleb teha nii, et vaataja saaks sellest maksimaalselt osa. Nagu teatrietendust televisioonist jälgiv inimene kujutleb end teatrisaali, nii peaks ka jumalateenistust kodus vaataval inimesel olema võimalus rahulikult ja süvenenult OSALEDA sellel teenistusel. Justnagu olla selle rahva hulgas, mitte jääda kaugeks kõrvalt- või pealtvaatajaks.

Kaamera peaks olema kirikus nagu kirikulise silm. Sealjuures, täiskasvanud, haritud kirikulise silm, mitte lapse, kes millestki aru ei saa ja kelle pilk igavlevalt mööda kirikut ringi uitab. Kaamera peaks juhtima vaataja tähelepanu rituaali sisule.

Kirikuõpetajal peaks olema õigus öelda teletegijatele, KUIDAS jumalateenistust üle kanda. Ja teletegijad peaksid alati küsima kirikuõpetajalt, kuidas seda teha. On äärmine ülbus lihtsalt kõndida oma kaameratega kirikusse ja hakata seal oma oskusi demonstreerima, jättes teisejärguliseks jumalateenistuse sisu ja kristliku sõnumi.

Ma ju tean, kuidas see käib: iga kaameramees liigutab oma kaamerat, sest vaataja pidavat tahtma vaheldust, pilt ei tohi paigal püsida, ja režissöör puldis klõpsab siis valikuliselt ühe kaamera (suvalise) pildi salvestusse. Kas tal on stsenaarium? Kas ta on sisuliselt ette valmistanud konkreetselt selle jumalateenistuse ülekandmise? Usun, et ei ole, ei üht ega teist.

Kirik peaks ISE nõudma, et jumalateenistus kantaks üle nii nagu see tegelikkuses toimub! Et kiriku sõnumit ei uputataks mingisse efektsesse pildimosaiiki! Miks ta laseb endast üle sõita? Miks ta ei täida Kristuse misjonikäsku? Teleülekannete kaudu on ometi võimalik ühekorraga jõuda nii paljude inimesteni!

Televisioon on imeline leiutis, nagu ka internet. Ent missuguse sisu meie, inimesed, anname nendele imelistele leiutistele? Kas me külvame nende kaudu maailma häid seemneid – või halbu?