Teater NO99 endine kunstiline juht-direktor Tiit Ojasoo. Foto: Andres Haabu, Postimees/Scanpix

Ma ei õigusta naisterahva peksmist, ma vihkan igasugust vägivalda, aga ma vihkan ka silmakirjalikkust ja valikulist ultramoralismi, ühesuunalist liiklust poliitikas ja meedias ning eksinud inimese kividega surnuksloopimist, kirjutab Malle Pärn Tiit Ojasoo juhtumi üle mõtiskledes.

Ütelge mulle, miks peaks üks teater tegema seda, mida tahab grupp riigikogulasi, kui seesama riigikogu EI TEE seda, mida tahab palju suurem grupp kodanikke, üle neljakümne tuhande, kes on riigikogule esitanud oma allkirjadega petitsiooni?

Mille poolest need kümme on olulisemad nendest neljakümnest tuhandest? Kas see pole karjuv ebaõiglus ja ebavõrdsus?

Üldse on meil selle võrdse kohtlemisega asjad üsna halvad. Nagu ikka, kõik on ühesuunaline. Meil valitseb suhtumine: oluline on see, mida MEIE tahame, see, mida TEIE tahate, ei ole oluline. Kus siin see võrdne kohtlemine on?

Demokraatia on meil silt, mille varjus teostatakse teatud grupi või gruppide võimu ja rikastumist teiste gruppide arvel.

Järjest rohkem tundub mulle, et eestlased on omamoodi kanged naljamehed. Kõik, mis meil ette võetakse, kisub vägisi farsiks kätte. Hüsteeriline kisma riigikogus kooseluseaduse ümber, sallidega lehvitamine ülikooli siseõues, vihane võitlus olematute rassistide ja “homofoobide” vastu, kujuteldavate paremäärmuslaste tümitamine, ühe parlamendierakonna rahvavaenlasteks tembeldamine (kusjuures väga veidrate süüdistustega), ja nii edasi, kuni presidendirallini välja. Enam pole naljasaateid vajagi.

Ons meie rahvas tõesti nii mandunud, nii ärarikutud seebikatest ja saladustest ja tõsielusarjadest ja kroonika seksikate konkurssidest ja staariotsimistest ja tobedatest telemängudest? Ja lõpmatust poliitilisest kemplemisest, ning roosast ideoloogilisest valedevahust?

Neli kuud tagasi toimus üks intsident. Keegi lõi kedagi. Vaikselt, ilma kärata. Nüüd äkki keegi märkas: oh, siit saab profiiti lõigata! Ja sipelagapesa läks kihama! Kõik arutavad, mõistavad hukka. Ühendkooris, nagu laulukaare all. Kümned artiklid, sajad kommentaarid. Tegu on ammu juriidiliselt läbiarutatud, süüdlane on kahetsenud, ohver on andestanud. Peaks olema nagu vähemalt sahtlisse pandud toimik. Järgmise peksmise puhul tuleb see muidugi sahtlist välja võtta. Aga MIKS nüüd?

Kui mingi sündmus on nii avalikult ja nii suure kisaga avalikku arutlusse tõmmatud, siis tuleks avaldada kõik faktid. Kisume süüdlase alasti ja anname korralikult peksa, ja mõnitame ohvri ka läbi, sest küllap ka temal oli omajagu süüd? Kes oli ohver, miks teatrijuht enesevalitsuse kaotas?

Kuidas ma saan hukka mõista tegu, mille kohta ma ei tea kõiki fakte? Kohtus arutatakse sündmus üksikasjalikult ja võimalikult erapooletult läbi, enne kui inimene süüdi mõistetakse, ja kohtuametnikud on jurisprudentsis omandanud teaduskraadid. Kui palju meie avalikud hukkamõistjad teavad õigusemõistmisest? Kas ei ole nii, et ühe teo eest ei saa kaks korda karistada?

Miks meedia kisub rahva omakohut mõistma? Mispoolest see parem on kui kividega surnuks loopimine?

Miks ei arvestata ohvri üllameelsusest nõretava kirjaga? Jätkem ta ometi rahule! Ta ei taha seda tähelepanu. Kui me õhupalli suureks puhume, siis tuleb suurendatult nähtavale selle peale trükitud kujutis. Ka ohvrile jääb alati külge mingi negatiivne varjund. Ükski tegu või sündmus ei seisa eraldi, omaette, teda ei saa lahutada kontekstist, ent just üksikute kildude väljakiskumine kontekstist on kahjuks meie tänapäeva meedia lemmiktegevus.

Meil räägitakse aina liberaalsetest väärtustest, mille järgi moraal olevat suhteline mõiste, labasused ja ropendamine on kunsti hulka arvatud, laimamine on poliitiline kultuur. Aga aeg-ajalt visatakse meile mingi närimata kont, mis suure osa erineva meelsusega inimesi tagajalgadele ajab, nii et nad poliitdemagoogide eeskujul hakkavad kuulutama: ma mõistan selle hukka!

Ma ei õigusta naisterahva peksmist, ma vihkan igasugust vägivalda, aga ma vihkan ka silmakirjalikkust ja valikulist ultramoralismi. Ühesuunalist liiklust poliitikas ja meedias. Ja eksinud inimese kividega surnuksloopimist. Ka see on ju vägivald. Pikaajaline piinamine.

Iga pahategu väärib õiglast karistust, ülekohus heakstegemist, vihased vastased tuleb lepitada, aga me ei tohi äärmusse minna, jah, just äärmusse. EKREt nimetatakse pahatahtlikult paremäärmuslikuks, ehkki ta ei ole teinud midagi äärmuslikku, – tegelikud äärmuslased on just need, kes Ojasood praegu takkajärgi kividega loobivad.

Kes teist on patuta, see visaku esimene kivi, ütles üks tark. Sel ajal oli patu mõiste inimestele tuttav, ja rahvas läks laiali. Tänapäeval loobivad ühed patused teist. Seda, kes vahele jäi. Avalikult, nimeliste kividega. Ilma südametunnistusepiinadeta. Sõnumiga: vaadake mind, mina olen õige ja hea.

Ja veel. Igas kurjas teos, mis meie oma rahva hulgast võrsub, oleme me kõik teatud määral kaassüüdlased. Eriti need, kes meie riiki ehitavad ja rahva meelsust kujundavad. On ikka imelik küll, et riigikogu liikmed nõuavad teatrijuhi lahtilaskmist, unustades selle, et nad on ise ta selliseks kasvatanud! Nad on oma tegevusega loonud meie ühiskonnas ebavõrdse kohtlemise ja karistamatuse sündroomi, ehkki nad sõnades kuulutavad midagi muud. Samahästi võiksid nad ise tagasi astuda, sest nad ei ole seda riiki õigesti valitsenud.

See käib peavoolu poliitikute kohta, uusi erakondi ei saa selles süüdistada, vastupidi: nendele tuleb võimalus anda, ehk suudavad nad meie riigi taas jalgadele aidata.

Kullakesed, saage aru, me istume ühes paadis, kui see aina lekib ja lekib, kui me üksteise peale lõrisedes sellesse aina auke toksime, siis põhja läheme ju lõpuks kõik!