Eesti 200 valimisreklaam. Foto: ekraanitõmmis

Natuke kulunud oli see meeskond laval ja ta on valinud vale tantsu esitamiseks. Palju parem ja eakohasem oleks olnud mõni tantsukompositsioon rahvalike lugude aardekirstust. „Kui mina alles noor veel olin" või „Mets mühiseb" oleks leidnud tee valijate südametesse, kirjutab Jüri Kotšinev.

Valimised Euroopa parlamenti on ukse ees. Nad toimuvad vahemikus 6. kuni 9. juuni 2024. Plakateid kandidaatidega erinevatest poliitilistest voolustest on nähtud piisavalt. Nähtud on ka särtsakamaid peibutustantse kandidaatide esituses.

Meeleolukaim nendest oli lesginka, mida vihtusid Taro koos Pakosta, Tarandi ning Kallase ja veel paari tantsijaga. Pilt rääkis ise enda eest. Laval vihtusid tantsu tegelased, üks ilusam kui teine. Kuidas võib sellist etteastet unustada! Probleem on vaid selles, et formaat „sulg peas ja säraküünal tagumikus" ei tööta mujal kui estraadilaval.

Kõige tuimemad valijad ei käivitu sellise etteaste peale, mis sobib rahvamaja suvetuuridele. Arvid ja Milvid, kelle hääli hallipäised ja poolhallipäised „riigimehed ja naised" püüdma kargasid, ei erutu sellise formaadi peale mitte ja kehitavad õlgu.

Asja ei päästa isegi kivist lille välja laskva näoiilmega kunagine noorkunderlane Margus, kelle „Älõu juueropp!" oli välja karjutud küll suure sisendusjõuga, aga teema ei olnud lõpuni läbitunnetatud. Mõigu ja Tabasalu rahvas selle peale igatahes neid tantsijaid vaevalt et valima ruttab.

Natuke kulunud oli see meeskond laval. Mäletan ühte head kohalikku ütelust. "Väsinud hobune veab ka, aga ta on väsinud". No vot, see tantsusalk oli valinud vale tantsu esinemiseks. Palju parem ja eakohasem oleks olnud mõni tantsukompositsioon rahvalike lugude aardekirstust. „Kui mina alles noor veel olin" või „Mets mühiseb" oleks leidnud tee valijate südametesse.

Arvil ja Milvil oleks jalg selliseid tantsuseadeid vaadates iseenesest rütmiliselt liikuma hakanud ja hääled olekski tantsijatele valimiste ajal antud. Ei maksa mütsiga aguli vägevaid Mõigust ja Koplist lööma minna. See maksab valimistel valusalt kätte.

Kunagi oli selline tegelane, kes lavastas Viru varietee ja vist ka Tallinna varietee kavade tarvis rahvalikke sigivustantse. See tantsutaat on ammu meie seast lahkunud. Tema pärand elab aga edasi. Elu pidi olema kabaree, nagu lauldi ühes läilas šlaagris, aga mina seda ei usu. 

Nuuskurmehed, kes teenivad süvariiki ja meie kõikide järgi nuhivad, üritavad koos kultuurisektori mõmmikute ja stsenaristide ning lavastajatega upitada üles süvariigile tarvilikke parteisid ja nende parteide kandidaate Euroopa parlamenti. See õnnetu valija, kes on tümaks tehtud Kallase röövelliku ja samal ajal saamatu kliki poolt, peab süvariiklaste arvates andma viimase, mis tal veel alles on jäänud – oma hääle nendel valimistel nuuskurmeeste ja mõmmikute disainitud „täitsameestele ja naistele".

Kole lugu küll, aga kui võtta ennast kokku ja kasutada ajusid, siis tekib ju kohe küsimus, miks ma peaksin valijana laskma oma hääle toel 200-lastel ennast Euroopa parlamendi magusa elu peale tantsida. Või näiteks Lumememm sotside kandidaadina võib talvel kohalikke lapsi liuvälja kõrval lõbustadada, aga mitte uuesti Euroopa parlamenti head elu nautima minema. Sotsid on ju väärt oma rahvast siin teenima, lumelabidad käes ja rõõmus laul huulil. 

Mina ei ole kunagi näinud Viljandi paadimeest ega kuulsat Karassi vanameest Paljassaarest. Ma olen näinud inimesi, kes Karassi vanameest tundsid. Ta müüs samagonni ja elas paadi all. Viljandi paadimehe elavaid tunnistajaid ma kohanud ei ole. Ma tean, et „ei lõpe linnas lilla värv ja A.LeCoq`ist õllepärm" ma tean, et "tervis voolab Saku õlles", ma tean, et „kui elu on sitt, siis suits olgu Priima", aga need teadmised ei aita mul teha oma valikuid, kuna tean niigi, keda valin.

Arvi, kus on sinu vanaisa maasse kaevatud Sturmgewehr? See Sturmgewehr, mis hoolikalt õlitatud jõupaberisse ja õliga immutatud riidesse mässitud oli. Milvi, kus on sinu isa peidetud jalaväegranaadid, mis küüni nurka maasse kaevatud 1944. aastal?

Kus on meie aguli vägevate mehemeel, kus on need mehed, kes karjusid punamiilitsatele näkku irvitades „ja Tasujat lugedes uskusin ma, et minustki ükskord saab tasuja!" Kunagi elasid sellised mehed. Mitte ainult tantsutaat ei keerutanud Tallinna varieteede lavalaudadel jalga, vaid elas ka siinkandis mehi, kes teadsid, mis on õige ja mis mitte ja seda, kuidas olla ja elada väärikalt ka punaokupatsiooni all. Need mehed on ammu surnud.

„Mets mühiseb ja laulab kuuliprits…" Grenader Ruudi on ammu surnud. Ta pääses punaste käest 1944. aastal ja jõudis otsaga USA-sse. Meie peame siin ise hakkama saama. Ruudi oli särtsakas seltskonnategelane, kes oskas ka jalga keerutada ja naistele meeldida. Kus on nüüd need Ruudid? Nad on vajunud ajaloo eesriide taha. „Ära võeti vabadus, alles jäi vaid mälestus". See, kes on oma isamaa reetnud, ei peaks sööma Eestimaa leiba.

Mina valin Euroopa parlamenti EKRE ja otse loomulikult annan oma hääle selle erakonna esinumbrile Martin Helmele. Seda soovitan teha ka teistel valijatel. Valget laeva pole mõtet oodata, aga Tasuja luuletust tasub lugeda uuesti küll.