Jaanilõke. Foto: Markus Järvi

Eesti elab üle ka selle aktiivilaagri koalitsiooni. Eesti elab üle kõik väikesed ja keskmised sigadused, sest siin on rahvas elanud tuhandeid aastaid ja näinud igasuguseid loomi, kuid keegi neist loomadest ei ole igavesti selle rahva kukile suutnud püsima jääda.

Kaja lubas ja isegi tõotas pühalikult oma seltsimeeste ees, et jaanipäevaks on uus valitsuskoalitsioon koos ja valitsus paigas. Siis saab jaaniööl uute sõpradega üle lõkke hüpata ja sellesama lõkke ümber sõbralikult koos laule laulda. „Särage ööd kui leekivad lõkked…" jne.

Sotsidega koos neid laule laulda on täiesti loomulik, kuid mida teeb selles pioneerilaagris erakond nimega Isamaa? See on küsimus, mida peaks esitama Isamaale mitte ainult tema valijad, vaid kogu rahvas, kes poliitika vastu siiamaani Eestis veel huvi tunneb.

Kui küsida Isamaa praeguselt juhtkonnalt, et kuidas siis selline koostöö rahvusvahelisse liberaalsesse internatsionaali kuuluva reformierakondlaste bandega toimuda saab, siis jääks neil vastates õigust ja argumente ülegi.

Tegelikult on minu arvates asi selline, et võimu tõmme oli nii suur, et „isamaalised" poliitikud ei pidanud vastu nagu joodikud, kes külakeskuse bussipeatuses näevad seltskonda viina joomas ja ei suuda lahkuvas bussis püsida. Nad tormavad bussist välja ja nõuavad ka ühte lõuatäit. Tõmme on lihtsalt nii suur.

Tõmme võimu poole on suurem kui au ja häbitunne ning isegi suurem kui kaine kaalutlus – on siis mõtet lasta täis oma poliitiline epitaaf kaheksa kuud enne riigikogu valimisi? Sõgedaks muutunud isamaaliitlased ei suutnud vastu seista ahvatlusele pääseda võimu juurde, mis sellest, et oravate hüpiknukkudena ja sotside liitlastena.

Isamaa on ennegi „kaalukeele" rollis mänginud väga kahtlaseid mänge. Praegu on see vast liigagi ilmne. Ainus põhjus on võimunälg. Hea valija, jäta meelde see käitumine. Ma ei hakka siin epiteete kirja panema. Nii käituvad teadagi kes. Lugeja saab isegi aru.

Tegelikult on ainuke võimalus järgmise aasta kevadel valida niivõrd suur hulk rahvuskonservatiive parlamenti, et nad saaksid koos keskerakondlastega moodustada valitsuse ning mängida ka keskerakonna valijate peale Kirde-Eestis ja seal, kus reformarid ja isamaaliitlased on igaveseks oma populaarsuse kaotanud. Muud teed lihtsalt ei ole.

Praegune suvepuhkuste periood annab inimestele pisut järelemõtlemise aega ja võimalust vaadata poliitmaastikul toimuvat kaine pilguga.

Oleks ma ise noorem, oleks sekkunud poliitilisse võitlusesse ka isiklikult, aga ma olen selleks liiga vana. See on ainuke põhjus, miks ma olen olnud ja jään edaspidigi kõrvalseisjaks ja eemalt vaatajaks. Teiseks on kõrvalt parem ülevaade toimuvast ja keegi ei saa niiviisi süüdistada mind mingis erapoolikuses või kasuahnuses.

Oma vaatlusi teostan ma täiesti kasu saamata ja puhtast huvist Eesti käekäigu ja tuleviku suhtes. Mul ei ole ükskõik, mis saab Eesti riigist ja rahvast.

Kõik patrioodid saavad teha ühe olulise ja tegelikult lihtsa asja – nad saavad mitte valida sotse, reformareid ja libaisamaalasi riigikokku. Sellega ongi lahendatud kogu probleem.

Praegu aga on huvitav jälgida, kuidas Kaja oma uute sõpradega jaanilõkke ümber lustima ja kargama hakkab. Üle lõkke hüpates on suur oht püksid ära kõrvetada.

Kõrbenud tagumikega koalitsioonivalitsus saab olema praegune tekkiv triumviraat. Hüpake nii palju kui tahate. Ärge laule ka unustage. Neid on ikka hea lõkke ümber laulda.

Eesti elab üle ka selle aktiivilaagri koalitsiooni. Eesti elab üle kõik väikesed ja keskmised sigadused, sest siin on rahvas elanud tuhandeid aastaid ja näinud igasuguseid loomi, kuid keegi neist loomadest ei ole igavesti selle rahva kukile suutnud püsima jääda.