Ärgake, eestlased, ja tõstke kõrgele isamaa lipud. See tundub alguses ebamugav ja raske ning isegi piinlik, aga see on väike ponnistus ning palju hullem sellest alguse piinlikkusest on hilisem häbi oma tegevusetuse pärast, siis, kui on juba hilja tegutseda, kirjutab sõjaajaloolane ja literaat Jüri Kotšinev.
Häbi tunda ei ole mul häbi roostes mõõk juba murdunud pooleks jah ma tean et mu lugu on läbi jäävad matused kellegi hooleks osad neist keda armastand olen juba lahkunud on sellest ilmast rohkem midagi öelda mul pole mitte midagi ei pea ma silmas enne kadumist aegadest välja hetkeks seisatan – nii igaks juhuks viimseid samme ei vedanud välja ühe ilusa finiši puhuks aga enne kui ajatus neelab minu vaevatud meele ja keha mõtlen olnule – keegi ei keela justkui oleks veel midagi teha oleks valida ükskord veel lastud kõige alguses seista mul jälle oleks kõigel taas minna ma lasknud oleks kaotanud enese jäljed ma ei oskaks siis midagi muuta ma ei ihaldaks teisiti tahta mida enne ei olnud ma suutnud seda uuesti poleks ma tahtnud nii siis veel enne lõplikku sammu sinna kuhu me kõik ükskord kaome mõtlen kaalude kojale ammu kuhu koorma kord raske me laome
Neid ridu pani mind kirjutama kauaaegne mõte sellest, kes või mis on viinud elu siin maal nii kaugele, et tunnen piiritut häbi kõige selle pärast, mis toimub minu ümber ja minuga. Ma tunnen isiklikku häbi oma jõuetuse ja saamatuse eest, selle tunde pärast, et käed langevad alla ja ma ei suuda teha mitte midagi selle olukorra muutmiseks.
Eesti on vajunud kaelani korruptsioonisohu, nii poliitilise kui rahalise ja ärilise äraostetavuse viimase astmeni. Madalamaks ei ole võimalik seda suurt langemist amoraalituse ja võõrandunud küünilisuse soos enam ette kujutada.
Oli kord aeg, kus Eesti Demokraatlik Liikumine alustas otsustavat võitlust okupatsioonirežiimiga Eestis. Sellest seltskonnast kasvas välja eelmise sajandi kaheksakümnendateks aastateks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei tuumik ning paljud Eesti Komitee aktiivsed vedajad, kes registreerisid punavõimu kiuste ja nende tugevale vastutööle vaatamata õigusjärgseid Eesti Wabariigi kodanikke ja selle liikumise lõppakordiks kujunes 1990. aasta 11. märtsil toimunud Eesti Kongressi avaistung.
Siis oli inimestel, kes tegelesid Eesti taasiseseisvumise eest võitlemisega kaotada väga palju. Oli võimalik okupatsioonitingimustes kaotada tervis, vabadus ja isegi elu. Lootus ja usk vabaduse tagasivõitmise võimalikkusse oli see jõud, mis pani inimesed unustama isikliku julgeoleku ja suhtelise turvalisuse ning see patriootide ja vabadusvõitlejate seltskond muutus paljude jaoks eeskujuks ja koos rahvaga suudeti Eesti taas vabaks saada.
Need ajad on ammu möödas ja siis, kui iseseisvus oli käes, hakkasid eilsed liitlased ja kaasvõitlejad isikliku karjääri nimel üksteisega võitlema ning rahvas, see vaene ja vintsutatud rahvas, kes läbis punaokupatsiooni absurdi ning viletsuse, unustas peagi oma kangelased, needsamad, kelle poole vaadati sügava lugupidamise ja täieliku poolehoiuga veel mõni aeg tagasi.
Punased kohalikud kollaborandid olid alguses väga tasa ja maadligi, aga kui nad nägid, et rahvas ei kavatsegi neid koostöö eest okupantidega mingilgi viisil karistada, hakkasid nad uhkelt ja pea püsti ringi käima ning seletama igal võimalikul ja võimatul juhul, et just tänu neile, kollaborantidele on Eesti üldse alles jäänud. Nende jutu kohaselt olid just nemad ENSV ajal eestluse tõelised elushoidjad. Nende jätiste nimesid ma siin ära tooma ei hakka. Need, kes teavad, kellest ma kirjutan, teavad neid niigi ja kes ei tea, nendele ei ütle need nimed mitte midagi. Ma ei taha teha reklaami kaabakatele.
Tänasel päeval on raske vestelda uute ja minust palju nooremate parteibroileritega, kes sel ajal, millest kirjutasin, veel mähkmetesse pissisid. Nüüd on nad hakanud ennast ette kujutama eestluse kaitsjatena ja riigi ülesehitajatena. Neid kuulata on häbi.
Ärplevaid ja laiavaid „oma ala kitsa profiiliga spetsialiste" on samuti vastik kuulata. Eriti tülgastav on vaadata noori sootuid ja eatuid tüdrukuid, kes rohkem poisse meenutavad ja nende kriiskavas, roostes hääleseades esitatud haukumisi kuulata.
Ma siis ei kuula, aga kuidagi märkamatult võtsid selle riigi ja maa üle kõik need eurofondide blondid ja värvitud karvadega poisid ja tüdrukud. Häbi neil ei ole, kuna nad ei tea, mis asi on häbi. Neil puudub sisemises mikroskeemis blokk nimega südametunnistus.
Vabakasvatuse ehk kasvatamatuse tingimustes sirgunud noored ja edu järgi ahned uue ajastu aktivistid on hävitanud selle viimasegi, mida kujutasid omariikluse all endale ette need, kes selle riigi vabaduse eest reaalselt võitlesid ja siis selle vabaduse ka võitsid.
Praegu on selge, et kirjutan seda lugu igaks juhuks. Igaks juhuks selles mõttes, et keegi, kellel on samuti raske olla ja elada, saab teada, et ta ei ole üksi. Muud sihti mul neid ridu kirja pannes ei ole. On inimlik tung jagada oma valu kellegagi, kes samuti valus vaevleb. Häbi on aga sügavalt isiklik ja seda ma ei määri kellelegi pähe. Igaühel on see häbi isiklik või puudub üldse. Siin ei oska ma midagi öelda. Rääkida võin ainult iseendast ja häbi mul kõige minu ümber toimuva pärast Eesti riigis on.
Ka Eesti Wabariigis olid riigis tegutsenud ja võimukoridoridesse ennast sisse söönud kaabakad, aga siis oli see riik siiski rahva ja oma kodanike tarvis ja sellisena toimis ta hästi vaatamata omaaegsetele aferistidele ja poliitilistele kaabakatele.
Toimis palju paremini kui praegune aktsiaselts Eesti Vabariik. Selle nimetuse mõtles välja Lauri Vahtre ja ta ei eksinud. Mida siis teha neil inimestel, kes mõtlevad samamoodi ja kes on veel liiga noored, et surra. Neile on võimalik soovitada hoida rahvusradikaalide poole ning toetada igati patrioote ning kodanikeühendusi ja infoportaale ning väljaandeid, mis on üheselt ja selgelt rahvuskonservatiivide ideoloogia toetajad.
Eesti tuleb suunata rahvusriigi rööbastele, kus valitseks konservatiivse ilmavaatega valitsus, kes jonnakalt ei laseks visata isamaad suurde eurokokteili segajasse, kust voolaks peale segamist välja roosa jogurt. Roosa, jälestusväärne vasakradikaalide lurr, mis uputaks enda sisse kõik inimliku ja traditsioonidele toetuva. Selle euroroosa võimu eest kaitsevad meid ainult rahvuskonservatiivid.
Ma ei tea kedagi, kes veel kohalikest poliitilistest jõududest võitleks eestlaste ja eestluse eest ja seda kõige otsesemas mõttes. Kui Kristina Kallasele ei meeldi pastlad või kannel, siis võib ta vabalt võtta balalaika ja kirsad ning selga panna naaberriigi rahvarõiva – rahvusliku vatijope ning vihtuda kükatantsu nii palju kui tahab. Isegi vilistada võib kõrvulukustavalt, aga mitte minu nina all. Tehku seda idapiiri taga Jamburgi linnas, mis enne tuleks nimetada ümber Kingissepaks.
Enne veel kui kehtestatakse tsensuur vihakõne seaduse sildi all, tuleb kasutada kõiki veel alles olevaid ja toimivaid vaba sõna ja mõtte leviku kanaleid ja asuda lõpuks ometi oma põlisõiguste kaitsele. Inimese üks peamisi õigusi on õigus rahvusriigile. Riigile, kus põlisrahvuse eesõigused on kaitstud selle rahvusriigi seadustega. Ainult siis tunneb põlisrahva sekka kuuluv kodanik ennast turvaliselt ja kaitstult igasuguse väärideoloogia ja kutsumata külaliste eest omal maal.
Eestlastel on üks kodu ja üks maa – Eesti. Siia ei sobi lehvima kukesaba värvi lipud ja värvitud mokkadega liberastid. Kui keegi tunneb, et tema õigusi on riivatud ja ta kohe kuidagi ei saa elada rahvuskonservatiividega samal maal, pöördugu Seksuaalreformide Liigasse – äkki seal saadakse aidata.
Oli kunagi Lõuna-Aafrika Vabariigis linn suurepärase nimega Pretoria. Ühel mu tuttaval elasid seal sugulased ja kirjavahetust peeti läbi Rootsi, kuna NSVL-l ei olnud LAV-ga ametlikke suhteid. Kirjad saadeti LAV-st Rootsi ja sealt juba Eesti NSV-sse. Kui Pretoria linn aastal 2005 selle nime kaotas, ei olnud midagi imestada, sest LAV-s oli kaotatud ära rassilise eraldatuse poliitiline süsteem. See oli kehtinud LAV-s 1948–1994. Oli kuidas oli, aga mulle igatähes meeldis linn nimega Pretoria, nagu ka Johannesburg.
Nüüd kujutage ette, et keegi uue ajastu valitsejatest avastab, et Eesti Vabariigi pealinn Tallinn kannab liiga šovinistlikku nime, mis ei arvesta näiteks hindude, araablaste ja igat masti värviliste maitseeelistustega. Kohalikud kupjad Toompeal teeksid kohe organisatoorsed järeldused ning korraldaksid pealinnale uue nime panemise konkursi. Uueks nimeks Tallinnale saaks konkursi võitnud loomingulise koondise poolt pakutud variant – Muki Telegu. Kõlab aafrikapäraselt ja asiaatlikult samal ajal, on lühike ja hästi meeldejääv.
Ma ei taha, et nii juhtuks, aga ainult minu tahtmisest on vähe. Need, kes ei taha selliseid uuendusi, peavad hakkama uusliberalismile ja vasakradikaalide terrorile vastu seisma. Ainus võimalus selleks on olla koos rahvuskonservatiividega, neid valimistel valida ja osaleda nende korraldatavatel üritustel. Kõige parem oleks muidugi astuda nende erakonda, aga see on iga kodaniku enda otsustada.
Ärgake, eestlased, ja tõstke kõrgele isamaa lipud. See tundub alguses ebamugav ja raske ning isegi piinlik, aga see on väike ponnistus ning palju hullem sellest alguse piinlikkusest on hilisem häbi oma tegevusetuse pärast, siis, kui on juba hilja tegutseda.
Siis, kui Tallinn on ümber nimetatuid Muki Teleguks ja vabariigi lipp on asendatud värvilise triibulipuga ning kolme lõviga vapi asemel on Joosep Tootsi punaseks värvitud papist maakera.