Rahvas peab viskama valitsusele tagasi need bumerangid, mida valitsus rahva pihta pikka aega pildunud on. Las siis valitsejad puiklevad bumerangide eest kõrvale ja lõbustavad inimesi selliste puiklemistega. Vähemalt mingi kasu on siis valitsusest – lõbustagu inimesi, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Valitsuskoalitsioon on viimasel ajal loopinud igas suunas laiali oma seisukohti ja arvamusi nagu bumerange. Austraalia aborigeenidest küttidel oli bumerangidega jahipidamise eesmärgiks saagi püüdmine, meie valitsuskoalitsioonil on eesmärgiks saada saagiks tulevastel valimistel oma erakondadele nii suur häälte saak kui võimalik.
Erinevat Austraalia põlistest küttidest, kes alati oma jahirelva, bumerangi osavalt käsitsesid ja alati õigel ajal käiku lasid, on valitsuskoalitsiooni bumerangide pildumised üsna sihitud ning meenutavad rohkem huupi pildumist.
Ajakirjanikud ja opositsioon nõuavad ju pidevalt valitsuselt igasuguseid vastuseid igasugustele küsimustele. Vastata nendele rohketele küsimustele ei ole sugugi lihtne. Eesti elu ja ühiskonda kummitavad koroonaviirus, elektrihinnad, tuuleparkide loomise või mitteloomise küsimused on pidevalt õhus ja nõuavad vastuseid. Lisaks neile küsimustel veel kõik see, mis on seonduv Rail Balticu, EKRE, vaktsineerimise ja palju muuga.
Vastuste asemel heidetakse peaministri ja tema koalitsioonikaaslaste poolt Toompea Olümposelt igas suunas küsijate pihta vastuseid justkui bumerange.
Bumerangid lendavad aga üks hetk tagasi. Nad lendavad tagasi viskaja suunas. Lendavad alati tagasi ja seda ei paista praegune valitsus arvestavat. Bumerangid võivad tabada neid välja lennutanud tegelasi neile kõige ootamatumal hetkel. Kui on bumerange pillutud igas suunas suurtes kogustes, siis võib vabalt juhtuda nii, et nad lendavad tagasi korraga ja eri suundadest. Mis saab küll siis bumerangide viskajatest? Nad jäävad ju suisa bumerangide rahe alla.
Kütt ise võib muutuda saakloomaks ja häda on suur. Iga vastasseis valitsuse ja opositsiooni vahel riigikogus, nagu ka iga vastasseis valitseva koalitsiooni partnerite vahel on ühiskonnas poliitilisi laineid ja ebakõlasid tekitav. Lisaks sellele näib praegu riigis kehtivat olukord, kus valitsus tervikuna on asunud justkui võitlusesse oma riigi kodanikkonna vastu.
Siin on oma osa ka koroonaviirusest tingitud kriisiga mittetoimetulekul, õigemini kriisi pole mitte ohjeldatud, vaid süvendatud. Selline olukord on kaugel stabiilsusest.
Kõikvõimalike rohepöörete ja Brüsselist dikteeritavate suundade elluviimisel energeetika ja muude tarbimist puudutavate küsimuste lahendamisel on viinud elektri ja gaasi ning tarbekaupade hindade kasvamisele. Sama olukord puudutab ka toiduainete hinnatõusu. Tegelikult oleks kõik need kriisiküsimused lahendatavad ja välditavadki, kui oleks vähem välisest survele ja Brüsseli isandatele meelejärgi olemise püüdlusi praeguse valitsuse poolt.
Igal mängul on omad reeglid. Valitsuse moodustavad erakonnad on teadlikud sellest, et valitsedes tuleb ka kriitika all kannatada. Milles on aga rahvas süüdi? Miks peab rahvas kannatama valitsuse vempude pärast? Rahvas ei pea ju arvestama nende mängureeglitega, millega peab arvestama valitsus. Valitsus ei küsi rahvalt, on see rahvas nõus kannatama kõrgeid küttehindasid või toiduainete hindade kerkimist või elektri hinnatõusu. Valitsuse mängud peab kinni maksma siiski rahvas. Rahvalt valitsus selleks mingit luba ei küsi, vaid tegutseb oma tarkuses edasi. See olukord ei ole aus ega õiglane.
Kauge tuleviku hüvede nimel praegu kannatada õpetas rahvast omal ajal ka nõukogude võim. Nüüd on jälle käes olukord, kus rahvas peab püksirihma pingutama tulevaste põlvede väidetava õnne ja heaolu nime. See ei ole õige asi.
Riigiga kasulikke lepinguid sõlminud energeetikaärimeeste klikk ajab taga ainult kasumit. Valitsus, kes on selliste ärimeestega sõlminud lepingud ei jää samuti oma osast ilma. Rahvas aga kannatagu ja olgu vait. See on kaabaklik suhtumine oma rahvasse. See on rahvale pähe laskmine.
Rahvas peab viskama valitsusele tagasi need bumerangid, mida valitsus rahva pihta pikka aega pildunud on. Las siis valitsejad puiklevad bumerangide eest kõrvale ja lõbustavad inimesi selliste puiklemistega. Vähemalt mingi kasu on siis valitsusest – lõbustagu inimesi.
Vaadake, armsad valitsejad – teie poolt pillutud bumerangid tabavad teid ennast.