Selgus tõde, et reformierakondlastel ei ole partnereid, on vaid külalised nende juhitud hotellis nimega Eesti Vabariigi Valitsus, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui Kaja Kallas eelmise nädala lõpus viskas Keskerakonna ministrid oma juhitavast valitsusest välja, siis selle väljaviskamise viis meenutas mulle kõige rohkem seda, et hotelliomanik tõstab osade hotellikülastajate kohvrid nende numbritubadest välja ajal, kui külastajad ise pahaaimamatult rannamõnusid naudivad.
Tagasi tulles märkavad nad oma suureks kimbatuseks, et nende asjad on tõstetud isegi mitte hotelli koridori või lobby saali, vaid hotelli ette platsile. Häbi ja hämmeldus on seda suurem, et taoline väljatõstmine toimus nädala lõpus ja pealelõunasel ajal, siis, kui ei olnud võimalik hetkekski koos maha istuda ja tekkinud olukorda arutada.
Mida siit võib järeldada? Esiteks seda, et Kallasele ei olnud keskerakondlastest ministrid koalitsioonipartnerid ja liitlased, vaid vajalik materjal, et nendega valitsuse moodustamise järel teha siin riigis kõike, mis ainult reformaritel pühe tuleb. Kui valitsusparter ehk siis Keskerakond otsustas viia läbi oma poliitikat, mis ei kattunud sugugi sajaprotsendiliselt reformarite nägemusega, siis võeti seda viimaste poolt mässuna, mida taluti pika hambaga. Taluti, kuni asi muutus oma korduvates poliitilistes vaidluses reformierakondlastele tüütuks ning järgnes resoluutne kättemaks ja olukorra lõplik lahendamine.
Kaja valmistas selle löögi ette labaselt ja teostas alatult – nii nagu ta kõiki oma poliitilisi käike teostanud on. Nüüd selgus tõde, et reformierakondlastel ei ole partnereid, on vaid külalised nende juhitud hotellis nimega Eesti Vabariigi Valitsus.
Sellest hotellist lendasid mittesobivad külalised järsku tänavale. Mittesobivad olid nad teadagi Kaja Kallasele. Mis seal ikka. Igal mängul on omad reeglid ja teinekord on nii mäng kui reeglid inetud. Nii võib, aga nii pole ilus. Samal ajal – mida teab Kaja Kallas ilust. Peeglita kasvanud poliitbroilerite põlvkonda kuuluv tegelane ei saagi midagi ilust teada.
Valija peab aga nüüd sellise lendkala katse suhtes tungida stratosfääri, mida Kaja meile just esitas, olema tähelepanelik. Kaja ja kollased oravad reedavad kõik oma partnerid niikuinii. Nad sallivad ainult neid poliitilisi jõude, kes kuuletuvad nende raudsele tahtele vastuvaidlemata. Selliste peremeestega ei ole võimalik kaua „koos valitseda" ja koalitsioonis olla.
Sotsiaaldemokraadid said oma võimaluse valitsusse minna järsku kandikul kätte ja loomulikult kasutavad nad seda võimalust. Nendelt ei ootakski muud sorti käitumist kui valitsusse minekut reffide puudlitena. Isamaal on olukord pisut keerulisem. Võib minna valitsusse alla aastaks, kuid see võib viia Isamaa lõpliku näo kaotamiseni oma valijate ees. Seda muidugi juhul, kui neil on veel, mida kaotada. Palju huvitavam oleks selline jõudude vahekord, kui Isamaa liituks Keskerakonna ja EKRE-ga ja taastuks vana koalitsioon.
Maailmas, eriti poliitmaailmas, pole midagi võimatut. Järgmised päevad tõotavad tulla põnevad. Varsti saabub suvepuhkus ja enne seda peab mingi otsus uue valitsuse suhtes nii või teisiti tulema.
Reformierakonnal on alati olnud see mure, et meestega selles erakonnas on enamvähem nagu teisteski erakondades, aga vot naistega ei ole oravatel kunagi eriti vedanud. Eks igaüks saab ise meenutada nende naispoliitikuid nii kohalikul võimutasandil kui ka ministrikohtadel. See pilt on kuidagi eriti nukker olnud.
Samal aja, väärib iga partei oma liikmeskonda. Mida hullem on Kaja keksumängimine seal, kus peaks tegema tõsist poliitikat, seda soodsam on see teistele erakondadele. Siin ei maksa uskuda võltsitud populaarsuse reitinguid, mis näitavad, et reformierakonna populaarsus on nagu lift, mis kahekümne korruselises hoones on näitajate järgi jõudnud juba kolmekümne teise korruseni.
Praegu soovin Kajale suurt lustimist ja kepsutamist. Võtku ta elult viimast. Peagi lõpeb tema eneseimetlemise ja laiamise aeg. Keskerakond tõuseb sellest valitsusest väljatõstmisest nii või teisiti ja loodetavasti ei usalda tulevikus enam pealt kollaseid ja seest punaseid poliitilisi avantüriste.
Jään huviga ootama poliitilisi lähiarenguid.
Hea lugeja, ära unusta, et elu, eriti poliitiline elu, on tegelikult tsirkus – inimestele vaatamiseks mõeldud.