Kaasaegsed maailma valitsejad kasutavad jõhkralt ja küüniliselt ära inimkonna enamuse „lambateadvust". Enamus inimesi tahab, et nende eest mõeldakse ja otsustatakse, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Jalutades mööda vanalinna tänavaid ja kõndides mööda kesklinna torkab viimastel aegadel silma huvitav ilming, mida varem ei olnud mu silmad tähele pannud. Paljud keskealised ja pisut vanemad keskmise olekuga ja välimusega tublid kodanikud on endale selga pannud Hollywoodi filmitoodangu tegelastega kleite ja särke ning pusasid ja kõike, mida saab seljas kanda ja millele värvilisi pilte peale trükkida.
Selline massiline massikultuuri kandmine seletub eelkõige sellega, et salvokelkusid meenutavad kodanikud oma hallis keskpärasuses ja hallis vanusetsoonis tahavad olla veidigi nooremad kui nad tegelikult on. See on medali üks külg.
Teine on aga hoopis laiema nähtuse peegeldus tänapäeva riietuses ja üldse olmekultuuris. Massitoodang, eelkõige meelelahutus, on tarbija eest kõik välja mõelnud ja disaininud. Tarbijal ei jää muud üle kui võtta vastu valmis pakett massikultuurist ja kanda seda uhkelt seljas.
See massikultuur riietele trükitud reklaami näol räägib ühte selget juttu – tarbige ja nautige teile mõeldud ja juba läbi seeditud kultuurijogurtit. Meie teame, millest te unistate ja mida vajate. Te vajate kaitstult turvalist naudingut ja mõõduka hinna eest selle ka saate. Kui te olete tasased ja tublid ning sõnakuulelikud kodanikud, siis saate te julgelt tarbida meie poolt valmistatud nautimiskõlbulikku meelelahutust ja „moekat" riietust.
Te peate olema sõnakuulelikud oma valitsustele ja toetama jäägitult liberaalglobalismile suunatud tsentraalvõimu meie suurepärases europaabelis ning teiega ei saa juhtuda midagi halba. Kui te kuulate oma valitsuste sõna, siis võite kanda Simsonite multika või Tähesõdade kangelaste kujutistega värvilisi kleite ja pusasid ja tunda ennast nii nooruslikena kui suudate.
Kord nägin ühe suure riigi pealinnas väga paksu tädi, kes meenutas mulle suurt tündrit. Tal oli seljas T-shirt, mis ei tahtnud talle kuidagi selga mahtuda, kuna tädi kaalus umbes 120 kilo. Särgi peal oli värvilises kirjas sõnum – Picadilly erootiline tsirkus. Tekst oli mõistagi inglise keeles Picadilly erotic circus. Selle sõnumi kandja ei teadnud ilmselgelt, millise tekstiga särki ta kannab (tegemist oli eelmise sajandi seitsmekümnendate aastatega).
Siis ei olnud veel maailm nii ära keeranud, et kõik kole ja õudne oleks kuulutatud moekaks ja toredaks. Inimesed muutuvad koos aegadega, aga samal ajal muudab osa inimestest aega. Nad kujundavad uusi hoiakuid ja käitumismalle ning tavasid. Aeg on arenenud või õigemini öeldes, arendatud nii kaugele, et praeguseks hetkeks on enesehävitamise teele tõugatud Euroopa ja kogu õhtumaade kultuur üldse võtnud omaks seisukoha, et mida värdjalikum ja õõvastavam on mingi mood või kellegi „looming", seda parem ta on.
Inimesed on sellega päri ja neis räägib karjainstinkt, neis kõneleb „lambateadvus", kuna alati on kergem vastu võtta kellegi teise välja kujundatud ja peeneks jahvatatud käitumisnormatiive kui mõelda ise oma peaga ja teha siis selle mõtlemise kohaselt valikuid. Mugavam on usaldada neid, kes on inimestele välja mõelnud nende eest seda, millest ja kuidas nad unistavad ja mida tahavad.
Niisiis, kui mõne meie asula või väikelinna poe kassiir või laotöötaja paneb pühapäeval selga t-särgi kirgastes värvides kirjaga „Picadilly erootiline tsirkus", mõistmata täpselt, mida tema seljas olev ese reklaamib, siis saab ta Kaja Kallase sõnakuuleliku valijana ja muidu lojaalse kodanikuna tunda rõõmu sellest, et ta on selles kaasaegses ühiskonnas nii edumeelne ja õnnelik meelelahutuse ja kultuurigastronoomia tarbija, et miski ei ohusta tema eksistentsi ja kurjad venelased ei tule kallale, sest Kaja ei luba ja kaitseb meid kõiki, välja arvatud neid pahasid tagurlasi, kes valivad EKRE-t või kes ei taha Kallast peaministriks. Neile on üks riigikogulane soovinud lasta kuuli kuklasse.
Inimkond kui sootsium ehk ühiskond on alati jagunenud kaabakateks, kangelasteks, leiutajateks ja ettevõtlikeks novaatoriteks ning lihtsalt vegeteerivaks põhimassiks. Nende erinevate vahekihtide protsent oli ja on läbi sajandite konstantne.
Edumeelseid ja ettevõtlikke ning kõige uue juurutajaid ning elu edendajaid on alati kusagil alla kahekümne protsendi ning loiult vegeteerivat, juhitavat ja sõnatut ning passiivset massi on alati üle kaheksakümne protsenti ühiskonnast. Nii oli, on ja jääb.
Moonid jäävad pikkadeks ja pardikesed jäävad väikesteks, nagu on ühes laulus öeldud. Inimtõugu juhib enamusel juhtumitest „lambateadvus" ja kirg olla selline, nagu teised, kuna „seltsis on segasem". Inimkonda muuta on võimatu. Sellega saavad tegeleda kogenematud idealistid. Samas on just need kogenematud idealistid need, kes liigutavad edasi seda maailma ja viivad elu edasi.
Kaasaegsed maailma valitsejad kasutavad jõhkralt ja küüniliselt ära inimkonna enamuse „lambateadvust". Enamus inimesi tahab, et nende eest mõeldakse ja otsustatakse. Enamus ühiskonna molekule ei taha ise mõelda ja oma tegude eest vastutada. Tahetakse, et targad ülemused või riigijuhid teevad seda nende eest ja veel tahetakse alati olla võitjate poolel.
Sellega on otsustatud tõsiasi, et rahvuskonservatiivid ei saa enda taha koondada iialgi kriitilist osa rahvast ning moodustada valitsust, kuna nende võimule eelistatakse reformierakonda, kes lubab mõelda rahva eest ise ja otsustada kõike ise. Rahva enamus soovib olla võitjate poolel. See on rahva kui nähtuse parandamatu soov – olla kaitstult võitjate poolel.
Olen alati hoidnud enda ja rahva vahel distantsi. Alati ei ole see õnnestunud, enamus kordadel siiski. Tean rahva käitumisest ja hoovustest nii mõndagi Olen näinud, kuidas joovastav ja juubeldav austuseavalduste meri võib hetkega muutuda ohtlikuks tormiks. Rahvas on stiihia ja selles mõttes üsna ohtlik sellele, kes ei kuulu rahva hulka, aga on julgenud viia oma naha turule. Ei tohi iialgi lasta rahvast ja tema erinevaid esindajaid endale liiga lähedale.
EKRE kui partei ei saa endale seda eraldatust rahvast kuidagi lubada, sest poliitiline erakond peab tegutsema massidega ja masside keskel. Minu sügav ja siiras kaastunne nende juhtidele. Rahvas on loll ja alatu ja inimene on laisk ja maias. Poliitika on kohutav tegevusvaldkond, kuna kätkeb endas paratamatut vajadust alluda parteidistsipliinile ja teiseks vajadust töötada massidega.
Ei ole võimalik pidada duelli lumpeniga. See on sama, mis üritada mängida hokit veepalli võistkonnaga basseinis. Duelli võib pidada seisusekaaslastega, kuna nad valdavad terminoloogiat, vehklemiskunsti ja duellireegleid. Massidega duelli pidada on aga alati täiesti võimatu.
Ei ole võimalik pidada kahevõitlust nendega, kes tulevad peale kümnekesi, olles relvastatud hangude ja kirvestega. Olen seisnud silmitsi raevunud hulkadega elus nii mõnigi kord ning kindlast surmast on päästnud vaid ime. Et mitte solvata ausate patriootide ja veel ausamate joodikute tundeid, ei taha ma tõmmata kõiki neid inimesi, kes on patrioodid ja armastavad oma isamaad, ühise nimetaja alla.
Eestis on palju julgeid mehi ja naisi, kes armastavad oma isamaad. Samal ajal ei soovi nad sooritada enda kallal sellist perverssust nagu soovahetuse operatsioon ja on üldse vana hea ajastu tõekspidamiste kandjad. EKRE ja kõikide konservatiivide ülesanne on meie kohutava aja heitlikus maailmas seista vankumatult vanade traditsioonide kaitsel ja konservatiivsete, ütleks isegi patriarhaalsete, kristlikule kirikule toetuvate tõekspidamiste eest. Seista vankumatult ja lõpuni, näidates oma eeskujuga, et on võimalik ka normaalne arengutee. Inimlik arengutee, mis saab olemas olla vaid lootuses Jumala armule ja traditsioonilistele püsiväärtustele.
Meie tee on Euroopa tee alates Saksa-Rooma keisririigist kuni kohutava prantslaste revolutsioonini. Tuleb mentaalselt minna tagasi selle revolutsiooni eelsesse aega ja alustada uuesti Euroopa vaimlist taassündi üles ehitama. Uued Artois' krahvid peavad tõstma Euroopas kõrgele kuldsete liiliatega kaetud valged revolutsioonivastased lipud ja siin tuleb roosast lagast ja muud värvi saastast puhtaks pesta sinimustvalge isamaa lipp.
Eestimaa aadelkond koosneb oma maa isandatest ehk taluperemeestest või maaomanikest. Eesti aristokraatia on oma rahvusintelligents, kes ei ole mürgitatud sotsialismusest nagu oli seda oma ajal Vilde või Tuglas. Eesti taassünd saab toetuda rahvusaate kandjate konservatiivide kooslusele ja neile, kes ei ole unustanud vana eurooplaseks olemise tõekspidamisi. Kõige suurem osakaal Eesti taassünnis saab olema korporatsioonidel liidus rahvuskonservatiividega.
Eesti haridussüsteem tuleb päästa punasest üleujutusest ja tõmmata välja revolutsiooni ning globalsimi ja liberalismi kõikehävitavast mülkast.
Sepad peavad taguma ja teravaks ihuma meie vaimlise võitlemise mõõgad nagu enne muistse vabadusvõitluse lõppu. Uute Tasujate aeg peab tulema ja siis saab iga ausameelne eestlane öelda, et nüüd on möödas aeg, kui eestlasel oli raske oma isamaad ära tunda.