Me kõik oleme löödud välja oma loomulikust keskkonnast ja olekust ja oleme muutunud väliseestlasteks, kodueestlased meil olla ei lasta. Kodueestlast ei tohi enam olemas olla – tohib olla vaid euroliidu rahvuseta kodanik, kes kuulab Brüsseli ning lombitaguse Washingtoni sõna ning vaktsineerib ennast raugematu innuga, kannab öösel ja päeval, basseinis ja mererannas maske ning ootab pikisilmi siia saabuma kavandatud immigrantide horde, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kohtumisel kunagise vana majanaabri ja koolivennaga, tõlgiga, kes õppis Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, istusime Vabaduse väljaku kohvikus. Peagi liitus meiega minu seltsikaaslane Akadeemilisest Sõjaajaloo Seltsist ning juba enne oli minuga kaasas minu abikaasa. Istusime kohviku ees väljas. Vestlesime nagu ikka vanad tuttavad, kes pole ammu kohtunud, igasugustest asjadest. Jutuajamine kulges muretult ja vabalt. Üle väga pika aja tundsin ma ennast hästi. Peagi astus meie juurde üks proua, kes pisut kurva olekuga tuli meid tänama selle eest, et me eesti keeles omavahel vestlesime. Ta ütles, et on nii hea kuulata Tallinnas Vabaduse väljakul eesti keelt kõnelevaid kohalikke inimesi. „Meid on siis natuke veel alles," ütles ta lõpetuseks.
Mõne aja möödudes kõndis Vabaduse väljakul meist mööda üks vana tuttav näitleja ja õppejõud. See oli Tõnis Rätsep. Enne kui jõudsin temaga jagada oma vastset kogemust sellest prouast, kes eesti keelt mõnuga meie laua kõrval seisatades kuulama jäi, rääkis Tõnis mulle umbes sama tonaalsusega juttu. Vaatasin siis korraks meie linnavalitsuse hoonet ja mõtlesin: „Mihhail või Odinets – ikka kõigil meil konets!" Mihhaili alla pidasin silmas praegust mitteeestlasest linnapead, Odinetsi all pidasin silmas linnaadministratsiooni ametnikku ja konetsi all venekeelset sõna, mis eesti keelde tõlgituna tähendab lõppu.
Meenusid proua justkuuldud sõnad eesti keele kuulamise haruldusest Eesti Vabariigi pealinna peaväljakul. Mulle tundus hetkeks, et see proua oli väliseestlane, aga siis mõtlesin ma kohe, et me kõik oleme tegelikult väliseestlased. Kõik me, kes me oleme igaüks oma sisemisse emigratsiooni taandudes üritanud saada eemale talumatust argipäevast, keset hääbuvat ja hävitatud rahvusriiki.
Rahvusriigi vastu on ammu alustanud võitlust Euroopa Liit, kuhu me kuulume ja selle võitluse esivõitlejad on meie praegused valitsejad Toompeal nii parlamendis kui Stenbocki majas valitsuses. Me kõik oleme löödud välja oma loomulikust keskkonnast ja olekust. Selles mõttes oleme me muutunud väliseestlasteks, kodueestlased meil olla ei lasta. Kodueestlast ei tohi enam olemas olla – tohib olla vaid euroliidu rahvuseta kodanik, kes kuulab Brüsseli ning lombitaguse Washingtoni sõna ning vaktsineerib ennast raugematu innuga, kannab öösel ja päeval, basseinis ja mererannas maske COVID-i vastu ning ootab pikisilmi siia saabuma kavandatud murjanite horde.
Hiljuti läbis massiteavet uudis, et Tallinnasse on kavandatud juurde tuua ligi 200 000 uut asukat. Siia pidid nad saabuma välismaalt ja Eestimaa teistest paikadest. Selleks kavandatakse Põhja-Tallinnasse ja kesklinna uusi koolimaju ja ehitatakse suuri kvartaleid elamispinnaga tulevaste tallinlaste tarbeks.
Meie – põlvkonniti siin elanud kohalikud eestlased oleme juba praegu nagu reservatsiooni asukad omaaegses USA-s. Meid võib juba praegu käsitleda väljasureva põlisrahva viimase põlvkonnana. Kõik see ei ole õige.
Meil on ka oma vaste Poola rahvuslaste erakonnale. Poolakatel on Õiguse ja Õigluse partei, meil on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ungarlastel on oma rahvusriigi aateid toetav poliitiline juhtkond. Ülejäänud Euroopaga on nagu on. Euroopa riikides on võimul radikaalsed nõndanimetatud „liberaalsed jõud". Euroglobalism viib euroföderatsiooni ülesehitamisele, mille sisepoliitiline ülesehitus on võrreldav omaaegse NSVL sisepoliitilise struktuuriga. Selles euroföderatsioonis ei ole kohta mitte ainult rahvusriikidel, vaid isegi mõttel rahvuslikust riiklusest ja rahvusest kui sellisest. Ossinovski kuulutas juba, et rahvusriik kui nähtus on maailmale ohtlik ja kahjulik nähtus.
Euroopa uued isandad on keeranud selja kristlikule kirikule. Nad on „ajaloo laeva" pardalt minema heitnud kunsti. Jäänud on veel teadus, kuid peagi keeratakse selg ka sellele. Teaduslikuks kuulutatakse vaid need reeglid, mis tulevad globalistide leerist. Kui jälgida Kaja Kallast ja tema juhitud valitsust, on juba praegu selge, et kiputakse vaidlustama füüsika reegleid ja gravitatsiooniseadusi.
Kaja Kallas korrutab: „Minu valitsus, minu peaministritool!" Varsti ütleb ta: „Minu riik, minu kodanikud!" Sealt on juba lühike samm selleni, et ta ühel ilusal päeval kuulutab: „Minu gravitatsioon, minu õhurõhk, minu tungid ja kõik muu!" Uskuge mind – leidub kohe tallalakkujaid, kes kinnitavad, et kui Kaja ütles, et krokodillid lendavad, siis on see täiesti võimalik. Kaja teab ju kõike väga hästi. Mõni alguses teeb teatud möönduse krokodillide lennukõrguse kohta – lendavad väga madalalt, aga lendavad. Hiljem on see mööndus muudetud ja kõik Kaja valitsuse liikmed ja nõunikud kinnitavad valjuhäälselt ja ilmekalt, et krokodillid on alati lennanud ja kes siis veel peale nende üldse lennuvõimeline on.
Kunagi sai unistatud Eestist, mis on vaba ja mis jätkab elu edasiehitamist sellest punktist, kust katkes 1939. aastal sõlmitud koletisliku lepingu tagajärjel Eesti Wabariik. 1940. aasta suvel mõrvati Eesti Wabariik lõplikult. Lootsin, et 1991. aastal saab uuesti jätkata Eesti ülesehitamist ja Eesti Wabariigi rahvuslikuma poliitilise idee jätkamist. Seda ei juhtunud.
Põhjuseid selleks ei hakka ma välja tooma – esiteks on see liiga masendav ja teiseks teavad inimesed neid põhjusi isegi. Fakt on see, et riiki valitsevad meil globalistide kupjad ja pealinnas on võimul tüüpilised eesti rahvusaadet põlgavad muulased. Eesti Wabariigi kodanike õigusjärgsed pärijad, kodueestlased ja vähesed siia kolinud Eesti Wabariigi kodanikud väliseestlaste hulgas on kõik koos muutunud väljasurevaks põlisrahvaks, kellel ei ole kohta uues elus.
Nii rääkisid ka kunagised 1789. aasta prantslaste riigipöörde ja terrori kui poliitilise võimuvõitluse meetme kasutuselevõtjad. „Me ei giljotineeri ega uputa aadlikke mitte selle eest, et nad on midagi halvasti või valesti teinud, vaid sellepärast, et nad ei kuulu homsesse päeva. Prantsusmaal on nende aeg lihtsalt läbi saanud."
Rahvuskonservatiive vihatakse praeguses Euroopas samuti mitte selle pärast, õigemini mitte ainult selle pärast, et nad on millegi vastu eksinud, vaid seepärast, et globalistide arvates on rahvusaate ja konservatiivsuse kandjad jäänud ajaloo arengule jalgu. Milline peab olema õige ajaloo arengu suund, selle teadmise jätavad globalistid mõistagi enda otsustada.
Uut globaalset maailma, kus elavad ja valitsevad praegused elektritõuksidel kihutavad ja kiirvõileiblates toituvad noored rohepöörajad, kellel on ajude asemel kiirnuudlid, mis hulbivad mullijoogis, ma vastu ei võta. Olen kindel, et ma pole ainuke.
Võitlen Eesti vaimuaristokraatia tekkimise ja kujundamise eest. Rahvuseliit ei saa olla mittetraditsiooniline ja toetuda muule kui kristlikule maailmatunnetusele.
Mis saab siis, kui minu ja minust pisut vanem põlv siit ilmast lahkub, seda ma ei tea, aga tean kindlalt – kuni elan, võitlen. Võitlen ununema hakanud käitumisnormide eest, võitlen kõige selle eest, mis kuulus kunagise Eesti Wabariigi elu- ja olmestandardite juurde, võitlen selle eest, et globalistide revolutsioonile vastu seista. Võitlen vana maailmakorralduse tunnetusele toetuva vasturevolutsiooni eest. Veel võitlen ma Eesti oma eliidi väljakujundamise eest. Võitlen Eesti vaimuaristokraatia tekkimise ja kujundamise eest. Rahvuseliit ei saa olla mittetraditsiooniline ja toetuda muule kui kristlikule maailmatunnetusele.
Potentsiaalsed immigrandid tantsigu oma paaritustantse džunglites. Minu nina alla nad laulma ja tantsima ei tule. Mina ei lähe nende mustale mandrile krokodille odadega torkima ja vietnamlastega ma nende rahvustoitu sööma ka ei hakka. Seega ei ole vaja siia neid, kes ühes käes USA cola ja teises käes idapiiri tagune leivakali, meile „kultuuri" ja õigeid kombeid õpetama tulevad.
Kui mõni Kristina arvab, et teda hakatakse vägisi verivorstiga toitma ja kandlemänguga piinama, siis ta eksib rängalt, nagu eksib keegi Yana Toom, kes on samasugune „kohalik" nagu Karl Vaino oli eestlane, kui arvab, et ta esindab siin kedagi.
Kui kõik endiste koputajate ja konformistide õigustajad, kes igal ajastul tahavad olla „võitjate poolel", tulevad ütlema, mida nad kõike olid teinud Eesti alalhoidmise nimel, siis tuleb nad saata pikema jututa…
Kui keegi praegustest liberastidest ja nende eestkõnelejatest räägib rahvuslastest ja konservatiividest kui Kremli käsilastest või üksikutest tagurlastest, siis tuleb nad kohe saata veel kaugemale. Kõik sellised peaksid saama osaleda orienteerumisvõistlusel, kus finišiks on Eesti ida- või lõunapiiri ületamine. Neile antakse kätte maakaart ja kompass ning võistlus lõpeb siis, kui viimne kui globalist või eurolaulik või siis pajuvenelane on siit maalt endale sobivas suunas lahkunud ja lahkunud tagasipöördumiseta.
Konservatiivsed jõud, juhul kui neid Eestis veel on, peavad alustama võitlust enda, oma aadete ja kogu maa tuleviku eest. Võitluseta ei pääse. Võitluseta ei saa midagi kätte.
Ka minevik vajab kaitset ja võideldes mineviku nimel võitleb õige võitleja tuleviku aadete eest. Aade saab olla aga ainult rahvusriik konservatiivse maailmatunnetusega. Vana kuld ja vana hõbe – need on uue rajatava ühiskonna alussambad.
Ajale vastupidanud kullaprooviga rahvusintelligentsi juhitud ühiskond peab saama Eesti riikliku mudeli kuvandiks. Eestis on peremees üks rahvas – eesti rahvas. Eestis on üks riigikeel ja käibekeel – eesti keel.
Eestis on täieõiguslik kodanik vaid Eesti Wabariigi kodaniku õigusjärgne järeltulija ja ei keegi teine. Mina võtan vastu sellise Eesti ja mitte mingi muu. Ei mingit „avatud rahvuslikkust", ei mingit internatsionaalset solidaarusust ja muud punast solki. Ei mingit ideoloogilist kõntsa! Ainult rahvuskonservatiivne ideoloogia.
Elagu vasturevolutsioon!