Grusiinid on uhke rahvas, kes ei karda kanade kaagutamist ega rasvunud sootute euroametnike räuskamist. Vikerkaarevärvilised poliitprostituudid ei saa seal oma tahtmist „sussi sahistades" kehtestada, kirjutab Jüri Kotšinev.
Isa saadeti mul eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel suunamisega tööle Eestisse. Ta oli lõpetanud Tbilisi Ülikooli arstiteaduskonna ja omandanud kirurgi elukutse.
Üleliiduline suunamine tõi ta põhjamaale, kus olid sellised talved, mida Gruusias tol ajal keegi ei olnud näinud. Kolme aasta asemel jäi ta elu lõpuni Eestisse ning siia on ta ka maetud.
Kord küsisin temalt, mida arvas minu vanaisa, tema isa sellest, et ta siia Eestisse kavatseb jääda ja abielluda siin. Vanaisa vastas talle, et siis kaotab isa igaveseks oma sünnimaa. Nii juhtuski.
Kuidas isa suutis jääda elama külma ja karmi kliimaga maale, kus inimesed olid väga erinevad grusiinidest, ei saa ma tegelikult siiani aru. Ta sai hakkama, ja väga hästi. Paari aastaga õppis ta ära eesti keele, millele aitas kaasa see, et siin asus ta elama Nõmmele. Nõmmel elasid tol ajal peaaegu ainult eestlased ja keelekeskkond tegi keele õppimise võimalikuks. Isa elu siin oli probleemitu. Mind ootas elu hoopis teise temperamendiga ja elutunnetusega rahva keskel, kui see elu, mis oleks mind oodanud, oleks ma sündinud Tbilisis, isa sünnilinnas.
Olen mõttes teinekord võrrelnud kahe väikese rahva saatust läbi ajaloo keeriste. Gruusias oli hulk vürstiriike, mis eraldusid aja jooksul kohalike kuningriikide küljest. Kuningad valitsesid Imereetiat (XV sajandi lõpp), Kahheetiat (alates 1490. aastast) ja Kartli-Kahheetia (1490–1762) kuningriike.
Võidelda tuli pärslaste valitseja šahh Abbas`iga (XVII sajandi alguses) ja Türgi-Osmani valitsejatega XVII sajandil. 1803. aastal sõdis Venemaa Pärsiaga ja vallutas 1803. aastal pärslastelt Lääne-Gruusia. Vene vägesid juhtis Gruusias Eestimaalt pärit kindral Karl Heinrich von Knorring (1746–1820).
1810. aastal vallutasid venelased Imereetia ning 1811. aastal ülejäänud Gruusia alad. Pärslaste võim asendus Vene võimuga ning Türgi tunnustas Gruusia kuulumist Venemaa alla 1812. aasta Bukaresti rahuga, mis lõpetas Venemaa ja Türgi vahelise, arvult kuuenda sõja (1806–1812) ning loobus omapoolsetest pretensioonidest Gruusia aladele.
Möödas olid ajad, kui Kahheetia kuningas Irakli II Bagratiidide suguvõsast valitses (1744. kuni 1762. aastani) Kahheetiat ning 1762. kuni 1798. aastani Kartli-Kahheetia kuningriiki. Irakli II pärandas ühendatud Kartli-Kahheetia kuningriigi oma pojale Georgi XII-le, riigi viimasele valitsejale Bagratiidide soost.
Kahheetia oli ja on siiani Gruusia veinide tootmise keskus ja selle pealinn Thelavi kannab nimetust „Gruusia veinipealinn". Alazani oru veiniistandused ja sealsed veinitootjad on pälvinud Kaukaasia veinikeskuse staatuse.
Gruusias oli palju erinevaid kuningaid ja vürstkondasid valitsevaid vürste. Eestis ei olnud oma rahva seast pärit valitsejaid. Meenub Paides langenud nelja „Eesti kuninga" lugu. Sündmused leidsid aset Liivimaa riimkroonika kohaselt Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal, kui Paides toimusid 4. mail läbirääkimised Järva foogti ja Paide komtuuri Stecke, Liivi ordumeister Bernhard von Dreilebeni, Tallinna piiskopi ning ülestõusnute nelja väepealiku ehk „kuninga" vahel. Ordumeister lahkus enne läbirääkimiste lõppu ja andis Paide komtuurile käsu läbirääkijatega „asi lahendada". Ordumeister ei tahtnud ise olla läbirääkijate hukkamise juures. Nelja „kuninga" tegevusele panid punkti ordulinnuse rüütlite mõõgad.
Nii Eesti kui Gruusia jäid lõpuks mõlemad Vene riigi koosseisu. Mõlemad riigid said iseseisvateks XX sajandi alguses. Eestil kestis see iseolemise aeg kuni 1940. aastani, kui maa inkorporeeriti NSVL koosseisu. Gruusiasse tuli nõukogude võim koos punaarmeega varem, juba 1921. aastal. Taasiseseisvumine toimus mõlemal maal 1991. aastal.
Nõukogude ajastule järgnenud periood kulges Eestis ja Gruusias erinevalt. Eestil olid tihedad sidemed Soome ja Rootsiga, oma põhjanaabritega juba nõukogude ajastu lõpust. See aitas eestlastel minna üle kapitalismi rööbastele suhteliselt kergelt.
Selles suhtes ei olnud ka grusiinidel suuremaid raskusi, kuna juba Stalini ja Beria ajast oli grusiinidel võimalik harrastada eratootmist ja eraettevõtlust. Keskvõimud pigistasid selle ees lihtsalt silma kinni.
Grusiine ei olnud vaja õpetada, kuidas ajada eraettevõtlust ning kaubelda ja äritseda. Samal ajal oli Gruusia NSVL üks jõukamaid liiduvabariike. Just sinna suunati Moskvast tohutuid rahalisi fonde ja arendati igati selle maa sporti, kultuuri ning majandust.
Teeistandused, mida ainult Stalini ja Beria ajal rajati kümneid, muutsid Gruusia tee tuntuks üle maailma. Samal perioodil rajatud kuurordid tõid suvitajatelt üle terve NSVL Gruusiasse raha ning jõukust. „Grusiin" oli omaaegses NSVL-s jõuka ja eduka tegelase sünonüümiks.
Iseseisvumise järel 1991. aastal, hakkas Gruusia vaatama lääne poole ja nägi oma tulevikku integreerituna kollektiivsesse läände. Dotatsioonidel elamine NSVL päevil oli aga grusiinid lodevaks teinud ja nende ootused „lääne" kui suure venna suhtes jahenesid märgatavalt. Kui aeg näitas, milliseks Euroopa Liit tegelikkuses osutus, ei tahtnud grusiinid kui patriarhaalne maa, kuhu ristiusk jõudis juba 4. sajandi alguses, sellist elukorraldust omal maal näha.
Grusiinid on uhke rahvas. Nad ise ütlevad, et isegi kõige vaesem ja viletsam grusiin tahab alati kõige paremat. Vähemalt püüab kõige parema saavutamiseks kõigest väest. Sellisele rahvale ei meeldi, kui mingi Ursula Brüsselist käsutoonil neile ette kirjutab, et nüüd tuleb olla ülisalliv homode ja muude pervode suhtes ning seda, kus ja kui palju tohib tarbida tubakatooteid ja millist veini juua.
Sellised raamid on vastuvõetavad mandunud Euroopa riikidele, aga mitte patriarhaalsele Gruusiale. Grusiinid ei karda kanade kaagutamist ega rasvunud sootute euroametnike räuskamist. Vikerkaarevärvilised poliitprostituudid ei saa seal oma tahtmist „sussi sahistades" kehtestada.
Oli aeg, kus Gruusia ja Eesti jagasid sarnast saatust NSVL-s kui „ühises kodus". Nüüdseks on kahe väikese riigi teed läinud olulisel määral lahku ja mõlemad maad kulgevad eri suundades.
Grusiinid mäletavad kaua ja hästi kõike ning oleks viimane lollus üritada nendega asju üleoleku või jõu positsioonilt ajada.
Loodetavasti saavad grusiinid seekord ajalookärestikud läbida ja jõuavad endale sobiva elukorralduseni. Loodetavasti ei lase nad ennast „kaasaegsetest demokraatiaväärtustest" ära lollitada ning jäävad oma valitud rajale, mis viib nad kindlalt ja kaitstult rahvusriigile kohasesse tulevikku.