Reformierakond peab peale magusa võimu maitse saama maitsta ka tegelikkuse kibeda tõe maitset. Seda menüüd on reformaritele võimalik pakkuda opositsiooni protestiaktsioone toetades igal Eesti kodanikul, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Toompeal võimu kaaperdanud seltskond arvab, et on kokku pannud oma diktatuurikomitee, nimetanud selle vabariigi valitsuseks ja ongi kõik. See on ekslik arvamus. Sama eduga võib suvalisele külapoele kleepida külge uhke firmasildi ja nimetada see toode valitsuseks. Ainult pruntis huulte ja kissis silmade pööritamine ei tee igavest peavalu põdeva ilmega väsinud inimesest veel peaministrit. Ainult partorgi välimusest ei piisa, et olla sotside või Eesti 200 juhtfiguuridest moodustatud valitsuse ministrid ja arvata, et nii jääbki, et kõik on justkui OK. Ega ikka ei ole küll.
Asjad on läinud selle „uue valitsusega", mis pidi olema ühe külvivoliniku olekuga tegelase arvates ambitsioonikas, nüüd juba nii kaugel, et Keskerakond on asunud protestimanifestatsioone Stenbocki maja ees korraldama. Selles mõttes on kõik õige, kui asjad riigis on viltu, siis tulebki asuda pidama pikette ja muid väliüritusi sellise asjade seisu vastu.
Keskerakonna algatust peab selles mõttes igati toetama. Kunagi, mitte nii ammu, pidasid samas kohas – valitsuse hoone ees Toompeal oma protestikogunemisi SAPTK ja siis oli paljudel vingumist küll ja küll. Neid tembeldati riigi alustalade kõigutajateks ja vene agentideks ning Putini käsilasteks ja ei tea veel milleks.
Reformierakond on alati oma poliitiliste oponentide ja nende avalike väljaastumiste suhtes ilmutanud ülisuurt tundlikust ja näidanud toorel jõul põhineva „õiguse" musklit. Rahva hirmutamiseks suunati tänavatele eriüksused teleskoopnuiade ja muu erivarustusega.
Huvitav, kas nüüd, kui Keskerakond muudab oma väliüritused Stenbocki maja ees süstemaatiliseks protestitegevuseks, suunatakse ka nende vastu kogu võimulolijate ametlik jõupotentsiaal või piirdutakse valitsuses olevate roostes mammide noomituskõnedega läbi massimeedia? Seda näitab lähitulevik. Valel pidid olema lühikesed jalad ja ilmselt ongi, aga nendel jalgadel pidi vale väga kiiresti jooksma.
Tõde pidi kuuldavasti sõitma vana vankriga külavaheteel, samal ajal kui vale kihutab kiirteel Mercedesega 200 km tunnikiirusega. See kõik on juba ammu kuuldud ja teada. Kaja Kallas teeb sellist nägu, et jah, sai pisut valetatud nende maksude tõstmise asjus, aga muidu poleks ju reformarid võitnud valimisi. Muidu – tõtt rääkides – ei oleks Eesti saanud endale sellist „suurepärast" peaministrit ja tema poolt kokku pandud „ambitsioonikat" valitsust.
Mis puutub valetamisse, siis on reformarite teine mina just nimelt valetamine ja vassimine. Nii on see välja kujunenud juba ammu. Vassis Siim ja vassib Kaja – nii on olnud kogu aja.
Praegused uued valitsejad arvavad, et neil õnnestus peita naaskel kotti ja keegi ei saa sellise asjade seisuga mitte midagi teha. See on ekslik arvamus – saab ikka küll. Selles suhtes näitas Keskerakond, et algatuseks tuleb opositsiooni poolt alustada süsteemseid ja organiseeritud protestiaktsioone. Seda tuleb teha mitte ainult väliüritustega ja manifestatsioonidega, vaid ka kasutades kõiki, veel mitte suletud võimalusi massimeedias ja ringhäälingu kanalites. Kõikide „mittetaltsutatud" massikommunikatsiooni kanalite sulgemine võtab isegi Kallasel ja tema kannupoistel natukene aega ja selle ajaga jõuab ühte-teist ära teha.
Juba kulunud nippi – süüdistada opositsiooni Eesti julgeoleku ohustajaks ja Kremli käsilasteks olemises – tuleb opositsioonil tõrjuda külma rahuga. Eesti iseseisvuse toetajad ei ole ainult reformarite tulihingelised pooldajad ja Kaja Kallas ei ole ainuke Ukraina ja kogu kollektiivse lääne eestvõitleja vene karu vastu. Seda rolli on ta ekspluateerinud Ukraina sõja algusest alates 2022. aasta veebruaris ja kasutab seda ka edaspidi, aga kõik siin ilmas väsib ükskord ära ja ei ole enam nii veenev kui oli alguses.
Reformierakond ja tema liidrid ei ole kaugeltki mitte ainsad Eesti iseseisvuse ja Euroopa vabaduse garandid. Eriti ei ole nad ainsad Eesti Vabariigi julgeoleku tagajad. Nende nõudlik suhtumine kogu Eesti ühiskonda ei ole tegelikult tingitud Eesti huvide teenimisest. Ikka enda erakonna võimul püsimine on neile see kõige tähtsam ja, nagu ütles Siim Kallas, kõige magusam siht ja eesmärk. Võim on magus, ütles Siim Kallas ja see oli harv kord, kui ta rääkis tõtt.
Reformierakond peab aga peale magusa võimu maitse saama maitsta ka tegelikkuse kibeda tõe maitset. Seda menüüd on reformaritele võimalik pakkuda opositsiooni protestiaktsioone toetades igal Eesti kodanikul.
Varga peas põleb müts. Selline oli kord üks vanasõna. Vargusega vahelejäämise vältimiseks on ilmselt vähe sellest, et vargad mütsikandmisest igaks juhuks loobuvad. Neid reedab kehakeel, ilme ja olek.
See valitsus võib vabalt langeda ja üsna pea ning hetkel on tegu vaid ajutise valitsusega. Peale kaklust rusikatega ei vehita. Vehkida tuleb hoopis plakatitega. Vehkida ja valmistuda uueks kakluseks. Pean siin kakluse all silmas poliitilist vastasseisu praegusele valevalitsusele.