On viimane aeg viia inimesteni teadmine ja karjuv vajadus asuda vastu „raffa" ja „raffa juhtide" plaanile hävitada Eesti nagu eestlaste riik. Rahvusriiki on juba ammu hävitatud ja sellega on hakkama saadud. Nüüd tahetakse selline asjade seis põlistada ja valmistada lava ette suureks euroföderatsiooniks koos oma poliitbürooga, mis valitseks europaabelis igavesti, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Tänavatel, vanalinna munakividel ja kiviplaatidel kõnnivad edasi ja tagasi huvitavad olendid. Nad räägivad erinevaid keeli samasuguse hääleseadega ja kõnemaneeriga. Reeglina on see kraaksuv kõnemaneer, vahel seguneb sinna kajakate kisa meenutavaid noote või siis tigedate terjerite urinat.
Üks on kõikidel sellistel „kõnelejatel" aga sama – kraaksumine ja krooksumine on alati hästi vali. Lödipükste ja eatute kalapirukate keskmine vanus reedab, et tegemist on sissesõitnud huvireisijatega. Need olendid on pensionieas, vaesema keskklassi esindajad. Neid tuuakse siia „ujuvate kohvritega" või metallist kilukarpidega.
Esimesed nimetatud transpordivahendid kannavad reisilaevade ja teised turismibusside nime. Osad saabuvad siia õhulaevadega, aga selline seltskond ei liigu vanalinnas suurte hulkade kaupa, vaid koosneb rohkem nagu individuaalset liikumist ja oma asjade ajamist eelistavatest isenditest. Kogu seda inimkaubanduse sihtgruppi on võimalik kokku võtta ühe koondnime alla. See koondnimi on „raffas". Rahva mõõtu nad välja ei anna, aga „raffas" on nende määramiseks just paras sõna.
Lisaks sisseveetud hulkadele liigub tänavatel rohkesti ka kohalikku „raffast". Selle alaliigi esindajad on sama lärmakad ja agressiivsed ning nürilt oma nutiseadmetes kinni. Pöidlapõlvkond on haaranud tänavad ja avalikud asutused oma kontrolli alla. Nagu ei suuda sisseveetud turist tajuda ennast tänavatel liikudes indiviidina, vaid muutub kariloomaks, nii ei suuda ka kohalik nooremapoolne kontingent käituda indiviididena. Sisse veetute puhul on see arusaadavam, kohalikud tänavatel liikujad on aga sotsiaal-psühholoogiline fenomen, mille mõistatamiseks ei ole mul mingit tahtmist.
Põhiline vahe turistide ja kodulinlaste vahel on see, et sissesõitnud ei kiirusta kuhugi ja võivad jääda keset kõnniteed seisma, nii nagu kavatseks nad siia keset tänavat talvituma jääda. Kohalikud noorepoolsed ja keskealisemad jalakäijad kiirustavad alati kuhugi. On veel üks vahe turistide ja mitteturistide vahel. Turistid patravad valjusti ja koledasti oma keeles – rootslased rootsi, taanlased taani, itaallased itaalia jne. keeltes. Kohalikud räägivad valjusti ja valesti pseudoinglise keelt, et jätta iseendale muljet inglise keelsest suhtlemisest.
Kohalikud on kohalikud ja nende saatus jätab mind enam kui ükskõikseks. Sisserännanud euroliidu seeniorid on aga mõneti huvitav jälgimisobjekt. Kõige viisakam selle liigi alaliik on vanemad abielupaarid. Parem omataolistest on juhtum, kui sellised paarid satuvad olema Londonist. Järgmisel kohal on Lõuna-Saksamaalt pärit vanemad abielupaarid ja siis tulevad Hollandi pensionäridest paarid. Edasine loetelu ei ole enam tähtis.
Pikkade vaatluste tulemusel on võimalik analüüsida sellist Lääne-Euroopa valgest rassist koosnevat uurimisobjekti. Enamus neist on oma parimad aastad ära elanud, lapsed suureks kasvatanud ja kogunud teatud raha, mis koos esivanematelt pärandiks saadud rahaga võimaldab nüüd natuke maailma vaadata. See on keskmisest pisut madalama keskklassi reipam ja ühtlasi rumalam osa. Nad on väga juhitavad kõrgemalt poolt ja on alati olnud veendunud, et riik, kus nad elavad, on kindlates kätes ja et politsei lahendab alati kõik olukorrad ja et reisisaatjad vastutavad maanteede ja raudteerööbaste kvaliteedi eest ja selle eest, et reisi ajal ei saa keegi kunagi surma. Stjuardess vastutab selle eest, et lennuk, millega lennatakse, ei kuku iialgi alla ja laevameeskond tagab laeva uppumatuse.
Selline „rafas" laseb ennast rahumeeli viia sinna, kuhu euroglobalistlikud valitsused neid nende koduriikides iganes suunavad. Selles plaanis on kohalik „raffas" nüüdseks juba ammu ka meie riigis muutunud kohmetult häbelikuks võimukuulekaks lambakarjaks. See on kurb. Sellised lambad ei ole siin riigis õnneks mitte kõik.
Ligi kolmandik inimestest on kindlalt toetanud viimastel valimistel Eesti rahvuskonservatiive. Ülejäänud „raffas" on oma poliitilistes valikutes jagunenud keskerakondlaste, pseudoisamaaliitlaste ja sotside toetajate vahel. Eesti 200 koosneb eneseupitajatest, kes pääsesid riigikogusse kui oma võimalust uustulnukatena võimu juurde pääseda kasutav jõud, mis mõnele valijale põnev tundus. Õnneks mängisid nad oma „uue jõu" kuvandi kohe võimule saades maha ja järgmiste valimiste järel ei pea me nägema neid poliitilisi kloune enam Toompeal.
Isamaaliit on ennast täis teinud mitmeid kordi pikkade aastate jooksul. Nende põhikiri ja programm ei suuda varjata kibedat tõtt, et sellel erakonnal on juba paarkümmend aastat üks ja ainus eesmärk. Püsida riigikogus iga hinnaga. Sellele lisandub teinegi siht – saada, kui võimalik, valitsusse, olles siis selles valitsuses juhtiva erakonna truu ja alandlik teener.
Üleeelmise valitsuse mahavõtmises osutus otsustavaks just Isamaaliidu ja Keskerakonna reetlik käitumine rahvuskonservatiividest koalitsioonipartnerite suhtes. Mis on aga selliste poliitiliste tuulelippude palk. Jüri Ratas – Keskerakonna pealik ja kukutatud valitsuse kunagine juht on tänaseks päevaks suurest poliitikast välja pudenenud. Nüüdseks kaotas ta liidri koha ka oma enda parteis. Ka Isamaaliit, kes oli alati valmis teenima „vanemat venda" ehk reformareid, on muutunud kõndivaks anekdoodiks.
Viimasel ajal on kohalikust massiteabest jooksnud läbi selline informatsioon, et Tallinnasse on kavas juurde tuua kuni 190 000 uut elanikku. Väidetavalt pidid uued tallinlased saabuma välisriikidest ja Eestimaa erinevatest paikadest. See uudis on küll väga ärevakstegev ja kurjakuulutav. Ei usu mina seda, et siia tublid eestimaalased saabuvad. Saabuvad värvilised ja veel värvilisemad, agressiivsed jõhkardid, kes viimasegi eestluse siit linnast välja peksavad. Siis tuuakse neid siia veel paari lainega ja siis veel ja polegi enam Tallinn muud kui üks rahvuste paabel ja getode geto.
See on õudne. Kes viib läbi sellist poliitikat – praegused „juhid" kohalikul ja eelkõige riiklikul tasandil. „Raffas", kes on nõus selliseid juhte kuulama, on vastandanud ennast koos oma juhtidega inimestele, kes praegu Eestis veel olemas on. Kuni uued kupjad ja valitsejad, kes küündivad halva mõisavalitseja mentaliteedini, pole veel kehtestanud vihakõne seadust, saab veel avaldada vabalt oma mõtteid avalikult. Peagi selline võimalus kaob.
On viimane aeg viia inimesteni teadmine ja karjuv vajadus asuda vastu „raffa" ja „raffa juhtide" plaanile hävitada Eesti nagu eestlaste riik. Rahvusriiki on juba ammu hävitatud ja sellega on hakkama saadud. Nüüd tahetakse selline asjade seis põlistada ja valmistada lava ette suureks euroföderatsiooniks koos oma poliitbürooga, mis valitseks europaabelis igavesti.
Kas sellisele perspektiivile ja asjade praegusele seisule on võimalik vastu hakata? On küll. Vähemalt püüdma peab. See, et inimene saab teha katse hakata vastu kallaslikule, michallikule ja yanatoomilikule õudusele on alati väärt ettevõtmist. Kas siis on parem lasta ennast sõnatult ja alandlikult võõra tahte rõõmuks lämmatada siia saabuvate muulaste umbrohul?
Reval folgil sigatsevaid murjaneid ei huvita eestikeelne tants ja laul. Neid huvitab, nagu barbareid ikka, süüa tühjaks hetkeline viibimise areaal ja siis sealt uude kohta rännata ning jätkata seal kõige ja kõigi tarbimist. Inimene ei pea aga tarbima seda, mida ta ei suuda ise toota. „Raffas" on eurokubjaste truu ja sõnakuulelik teener, inimene ei saa olla selliste kubjaste tahte täitja ja ise enda konvoeerija mahalaskmise paika seina äärde.
Hea, et Eestis on vähemalt üks erakond, kuhu on koondunud vähegi normaalsed inimesed. Seega on igaühel, kes tahaks elada ja oma järglastele jätta riigi, kus toimivad traditsioonidele ja loomuomasele maailmatunnetamisele vastavad tõekspidamised ja elukorraldus, toetada igati rahvuskonservatiivide võitlust inimese nimel, „raffa" vastu. Inimestel tuleb alustada kontrrevolutsiooni globalistide poolt toimepandud revolutsiooni vastu ning võidelda traditsioonilise perekonna ja ühiskonnakorralduse ning rahvusriigi säilitamise eest.
Nõndanimetatud „roheliste" silmakirjalikkus väljendub kasvõi selles, et nende deklareeritud armastus looduse vastu ei saa olla tõsiseltvõetav. Kui vaadata, mida on loodus rohelistega teinud, neid mõistusest ja paljust muustki ilma jättes, et saa ju rohelised sellist loodust armastada.
Kui Jevgeni Ossinovski ei oleks sündinud rikkuri perekonda, oleks võimalik uskuda, et ta on veendumustelt sotsiaaldemokraat. Miljonäri järglasena sotsiaalsest õiglusest rääkides mõjub ta sama ebausutavalt kui kurt laulmisõpetaja. Isamaaliidu juhid oma „avatud isamaalisuse" ideega mõjusid sama jaburalt nagu kergejõustiklane, kes ilmus jooksurajale jalas kaks numbrit suuremad kalossid.
Urbanistlikud barbarid elektritõukeratastel ei tee vahet, kas nad rammivad inimesi Tallinna või mõne muu europaabeli linna tänavatel. Nende nina jääb alati telefoniekraani kinnilööduks. Inimesed peavad hakkama võitlema sellise elukorralduse vastu, kus kraaksuv kajakas kõrgelt mäeveerult kuulutab oma lõpmatus ülbuses, et kõik siin on tema oma ja tema teha. Ainult ühest asjast ta isegi ei iitsata – sellest, mida tema isandad talle vaikselt ütlevad.
On aeg alustada vasturevolutsiooni uue maailmakorralduse vastu ja selleks on esimene samm Eesti rahvuskonservatiividega liitumine või vähemalt nende toetamine igal võimalusel ja igal tasandil.