Ärganud rahvas ei tohi uuesti tukkuma jääda enne, kui on tagatud konservatiivsele maailmatunnetamisele rajatud selge ja rahvusliku ideoloogiaga poliitilise jõu saamine riigitüüri juurde. Ka peale seda ei tohi rahvas uuesti uinuda, vaid peab võimuteostajatel silma peal hoidma, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kui uskuda reitinguagentuure, ja miks neid siis mitte uskuda, on EKRE viimastel aegadel jõudnud Eesti valijate hulgas oma populaarsuse tippu. Nimelt oleks praeguse seisuga Eesti valijatest eelistanud 26,9% riigikogu valimistel just EKRE erakonna kandidaate. Nendest eespool on Reformierakond 30% ja nende järel 15,9% Keskerakond.
Loodetavasti see edetabel muutub ja EKRE tõuseb oma populaarsuselt kevadisteks valimisteks esimeseks. Tõuseb esimeseks ja jääbki esikohale. See ei ole võimatu, see on vägagi võimalik. Kõik sõltub valijatest, kõik sõltub eestlaste eelistustest valimistel. Paistab, et eestlased on rahvana ja rahvusena lõpuks ometi ärkamas ja hakanud usaldama ainsat poliitilist jõudu, mis kaitseb nende huvisid ja eluliselt tähtsaid vajadusi erinevalt kõikidest teistest erakondadest meie turbulentses maailmas ja meie keerulistel aegadel.
Kas eestlased on tõesti ärganud ja mõistnud, et vaid konservatiivne ja rahvusriigi aadetele toetuv erakond võib tagada eestluse ja eestlaste säilimise nende esivanemate maal – ainsas kohas planeedil Maa, kus eestlane ennast tunneb loomulikus keskkonnas olevana, kus eestlane on oma kodus?
Paistab, et rahvas on tõesti ärganud. Eestlastele on ennegi omane olnud rasketel, saatuslikel aegadel ennast rahvana kokku võtta ja unustades omavahelised hõõrumised ühiselt oma huvide eest võidelda. Paistab, et käes on aeg, kus eestlaste olemasolu on jälle kord küsimuse all. Rahvusvahelise globalismi palavast haardest on vaja pääseda ja jääda uppumata liberaalse ja traditsioone muutva „edumeelse tuleviku" eest võitlevate visionääride soomülkasse.
Kord juba ärganuna on rahval kõik eeldused ja võimalused ajada selg jälle sirgu ja astuda oma teed, olles teistele Euroopa rahvastele võrdne partner ja võib-olla isegi teenäitaja. Teenäitaja selles valdkonnas, kuidas jääda oma rahvuslikele huvidele truuks ja samas olla liidus teiste samamoodi vabade rahvastega. Vabadus olla iseotsustav rahvusriik ülebürokratiseeritud Euroopas peaks olema täiesti normaalne ja õiglane siht igale Euroopa rahvale.
EKRE suur populaarsuse tõus põhineb usaldusel, mille see erakond on pälvinud rahva silmis oma selgete seisukohtadega. Peamine, mida see erakond kuulutab, on kohaliku, ehk siis põlisrahva huvide ja õiguste eelistamine kõikide teiste hõimude esindajate huvidele. Külalised on külalised ja peremehed on peremehed. Siin Eesti riigis on peremeesteks eestlased ja siin kehtivad nende elutavad ja nende kehtestatud reeglid.
On eriti oluline, et elades ida ja lääne piiril, Euroopa tsivilisatsiooni „rinderiigina", peavad eestlased olema orienteeritud euroopalikele elutavadele. Euroopalike tavade all pean ma silmas konservatiivse ja traditsioonilisi väärtusi hindava Euroopa tsivilisatsiooni tavasid. Germaani kultuuriruum, Skandinaaviale omane ratsionaalsus ja Vana-Roomalt päritud juriidika printsiipidele ning riigikorraldusele toetuv tsivilisatsioon peab siin maal võitma asiaatliku, Kuldhordilt päritud tavadele toetuva tsivilisatsiooni.
Idabolševismiga segunenud nomaadidelt päritud elukorraldus ei tohi lämmatada umbrohuna kultuurtaimede kasvuhoonet. Selleks on tarvis võimurooli juurde valida euroopalikke väärtusi kaitsvad poliitikud. Paraku on kõik sellised poliitikud koondunud EKRE-sse.
Rahvas on selle ära tunnetanud ja sellest tulenebki EKRE populaarsuse kindel tõus.
Eesti kuulub Põhjala ja Euroopa piiril oleva riigina Euroopa riikide hulka. See on väga raske geopoliitiline asukoht, aga midagi ei ole parata. Vabadus ja omariiklus ei ole meie idanaabri lähedust ja suurust arvestades varnast võtta. Seda vabadust tuleb pidevalt kaitsta nii välissurve kui ka sisesurve vastu.
Sisesurve taga on siin riigis neomarksistidest ära hullutatud sotsialistide ja liberaaldemokraatide järgijad. Nende vaimlist mürgitamist on siin maal jälgitud juba pikki aastaid. Nad on imbunud kultuurimaastikule, haridussüsteemi, perioodikasse ja massimeediasse ja üldse igasse sfääri, mis kujundab rahva meelsust ja vaimlist elu. Kõigele sellele tuleb vastata selge ja rahvusliku ideoloogiaga, mis omakorda toetub konservatiivsele maailmatunnetamisele.
Ärganud rahvas ei tohi uuesti tukkuma jääda enne, kui on tagatud sellise poliitilise jõu saamine riigitüüri juurde. Ka peale seda ei tohi rahvas uuesti uinuda, vaid peab võimuteostajatel silma peal hoidma. Kõrgem võim on demokraatlikus riigis rahvas. Ärganud rahvas ei saa eksida ja teeb õige valiku. Ma ei kahtle selles.
Kevadel saabub tõehetk. Ärge uinuge ega laske end uinutada paljusõnalistel heaolunautlejatel praegusest valitsusest. Neid huvitab vaid nende isiklik heaolu, mida nad veel naudivad. Selle hinnaks on aga oma rahva mahamüümine piiritagustele isandatele.
Mida konservatiivsem on Euroopa, seda kindlam on tema sisemine ühtsus ja seda tugevam vastupanuvõime kõigele ebaeuroopalikule ja ebademokraatlikule.
Konservatiivsus ei ole ajale jalgu jäänud fossiil, vaid igavene ja pidevalt arenev maailmavaateline süsteem, mis on vastu pidanud ajaproovile ja muutnud eurooplased ühe maailma juhtiva regiooni kultuurikandjateks.
Ka üks maailma suurvõime USA on üles ehitatud Euroopast tulnud inimeste poolt. See ei kahanda mingil juhul kohalike rahvaste ja sinna toodud afroameeriklaste rolli. Kõike saab hinnata ausalt ja õiglaselt, kuid mitte ühe inimtüübi – valge hetero inimese õiguste mahatallamise hinnaga. See tendents on juba ammu „uue maailmakorra" eest võitlejate hulgas olnud väga populaarne.
Kõikidele ärganutele soovin jõudu ja õigete valikute tegemist kevadistel valimistel.
P.S.
Valima tuleb minna valimisjaoskondadesse isiklikult kohale minnes. Mitte mingit usaldust elektroonilisele hääletamisele!