Vastandumise õhutamine ning üldine arrogants rahva ja ühiskonna suhtes on olnud kahe viimase presidendi visiitkaardiks. Oma „üleoleku" avalik ja jõuline näitamine ning põlgus teistsuguse maailmavaatega inimeste suhtes on kasvanud nende kahe puhul üle igasuguste piiride. Mõlemad presidendid on olnud justkui elavaks eeskujuks sellest, milline president tegelikult olla ei tohiks, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Bernt Notke (1435–1509) „Surmatants" on Tallinna Niguliste kirikus hoitav ja eksponeeritav saksa meistri autorikordus. See maal on mind juba varajasest noorusest pannud mõtlema elu ja surma üle. Kes kord on sündinud, peab paratamatult surema. Surm on maise elu „medali teine pool". Ajatus ja ajalisus, kaduvik ja igavik on seda maali vaadates alati selgelt esile toonud inimese maiste sekelduste ajalisust igaviku palge ees. 

Alles pikema aja möödudes panin ma tähele, et maalil kujutatud tegelasekujud ei alanud mitte paavstist, keda juhtis tantsuringi kirstu kandev surm, vaid hoopis jutlustajast, kes kantslist kõneledes nii tantsijate kui maali vaatajate poole jutlusega pöördub. Alles siis on kujutatud surma kirstuga ja tema järel paavsti, keisrit, noort emandat jne. 

Meid kõiki teeb võrdseks kalmistumuld. Kõiki – nii poliitikuid kui arvamusliidreid, suurärimehi, meelelahutustööstuse särtsakaid staare, virolooge, korrakaitsjaid, koolmeistreid, kultuuritöötajaid ja nõnda edasi. Selles valguses on huvitav järjekordselt veenduda, et surmaga lõppev elu ei ole kunagi inimesi pannud vähem oma tegemisi tegema ja oma eluvõitlusi võitlema. Kõik see tegusus raugeb siis, kui lõpeb elu. See on loomulik ja paratamatu. Elu on elamiseks ja surm suremiseks ning nii ühel kui teisel paratamatusel on oma aeg. 

Siiski meenutab mulle praegune olukord siin Maarjamaal vägagi „Surmatantsu" maalil kujutatud tegevust. Äkki tabab surm inimesi, sõltumata nende sotsiaalsest rollist ja päritolust. Surm kutsub tantsule kõikide ühiskonnakihtide esindajaid – rikkaid ja vaeseid, võimureid ja võimuta kodanikke, andekaid ja andetuid, uhkeid ja tagasihoidlikke. Seda on kasulik meeles pidada, kui tekib tahtmine olla kõikidest kõige targem ja seeläbi teisi pidevalt õpetav ning käsutav.

Presidendiralli on alanud, kuid stardijoonele pole tulnud peale ühe erakonna ralliauto mitte kedagi teist. Start on justkui antud, aga presidendiralli distantsile on kihutanud vaid ühe erakonna presidendikandidaat. Miks on see nii, on iga lugeja enda otsustada ja arvata, kuid paistab, et kogu valimiskaruselli tegusust varjutab suurte erakondade hirm valimiste läbikukkumise ees, nagu see juhtus eelmiste presidendivalimiste ajal. Kandidaatidest vast puudust ei tuleks. Ikka leidub parajas vanuses kodanikke, kes leiaksid endas sisemise jõu ja motivatsiooni ulatada oma riigile „abikäsi" ja hakata presidendi „rasket ametit" pidama. Rasket sellepärast, et viimase kahe presidendi tööajal on mõlemad – nii lahkuv kui eelviimane president olulisel määral devalveerinud seda ametit meie ühiskonnas. Seda eelkõige oma arrogantse üleoleku ülesnäitamisega oma rahva suhtes ning piiritu ülbusega. Seda ei olnud võimalik mitte märgata. „Mina kivikuningas, sina sitalabidas!" oli justkui moto nii eelmisele kui praegu lahkuvale presidendile nende hoiakutes ja pöördumistes rahva poole. 

Seega on täiesti loomulik, et rahva hulgas on üha enam levinud arvamus, et Eestil ei ole presidendiametit enam üldse vaja. Seega tuleb uuel valituks osutunud presidendil hakata eelkõige taastama institutsiooni kui sellise prestiiži. See on väga raske, kuna nimetatud prestiiž on langenud väga madalale. Sisuliselt on ta olematuks hajunud. 

Presidendil on Eestis eelkõige esindusfunktsioon. Ta esindab riiki ja samal ajal peab olema rahvast ühendav autoriteet ja eeskuju tervele ühiskonnale. Just seda viimast ei ole teinud kaks viimast presidenti – nad ei ole olnud rahvast ühendav eeskuju. Otse vastupidi, mingi sisemise uhkusega on nad oma sõnavõttude ja käitumisega seda ühiskonda lõhestanud ja vastandunud väga paljudele kodanikele, kelle hoiakud ja veendumused neile meeldinud ei ole.

Vastandumise õhutamine ning üldine arrogants rahva ja ühiskonna suhtes on olnud kahe viimase presidendi visiitkaardiks. Oma isiklike hoiakute demonstreerimine ning leppimatuse ilmutamine kõikide teistmoodi mõtlevate inimeste suhtes, oma „üleoleku" avalik ja jõuline näitamine ning põlgus teistsuguse maailmavaatega inimeste suhtes on kasvanud nende kahe puhul üle igasuguste piiride. Mõlemad presidendid on olnud justkui elavaks eeskujuks sellest, milline president tegelikult olla ei tohiks. 

Alati leidub kaasakiitjaid, pugejaid ja karjeriste, kes on mõlemale presidendile pugenud, neid ülistanud ja neid taevani kiitnud. Selliste lojaalsete „õukondlaste" sebimine meenutab ühte teist tantsu. See tants on „Kes aias, kes aias". Aeg-ajalt lükatakse ikka keegi kolleegidest „sisse", aga ilu on vaataja silmades. Mida arvab sellest rahvas, ei huvita peavoolumeediat ega Kadrioru kantseleid mitte üks põrm. Äkki on selleks aiaks, kus „teine sisse lükatakse", Kadrioru roosiaed. Äkki on sinna kokku tulnud need, kes on teisi kuhugi lükanud või on hoopis ise sisselükatavad. 

Omale lojaalse seltskonna ülevaatus ja nende tublide kaasakiitjate näitamine rahvale on ju mõistetav. Iga valitseja korraldab alati oma vasallide ülevaatuse, aga siin on üks väike aga – president Eestis ei ole valitseja. Tegelikult on ta hoopis rahva teenija. Seda, kui teenija valitsejat mängima hakkab, on vaadata piinlik.

Meenuvad nii mõnedki muinasjutud kõrkidest võimuritest, kes muinasjutu lõpus alati teenitud palga saavad. Selle õiglase lõpplahenduse pärast mulle muinasjutud meeldivad. Meie elame praegu, nagu on tihti öeldud – „tõejärgses" ajastus ja seepärast ei tule karistus, õiglane karistus, muinasloo lõpus kätte.

See ei tähenda, et uus tõde suudab vanad tõed välja suruda. Õigluse ja tõe tunnetus on rahval siiski alles. Tegelikkus ei ole mõistagi muinasjutt, kuid halb on see olukord, kus tõde on võimalik näha ja tõe võitu kogeda ainult vanu muinasjutte meenutades. Isegi Okasroosike ärkas kunagi üles, olles maganud pikki aastaid oma roosiaias. Kadrioru ajutine perenaine ei ole Okasroosike, ta on pigem kuri võõrasema. Kuri võõrasema oma rahvale, kes teda sellesse ametisse tegelikult valinud ei ole. Mingid härjapõlvlased sokutasid selle võõrasema Kadrioru lossi ja kadusid siis vaateväljalt peitu. Selline on tänapäeva muinasjutt.

Vaatame, millega see lugu lõpeb. Arvan, et kolmandat ülbet meretagust „onu" või kurja võõrasema rahvas enam näha ei taha ja presidendiametiga on asjad Eestis ühel pool. See institutsioon kaotatakse.