Oleks igati tore, kui kübar saaks tagasi oma väärika koha meeste garderoobis, aga selleks peavad kübarakandjad ennast ühiskonnas tõestama, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kohaliku poliitilise tasandi kriitikutel ja perioodikal ning massimeedial on olnud ammu väljakujunenud tava nimetada rahvuskonservatiive kaabudeks. Sellise hüüdnime on konservatiivid saanud rahvuskonservatiivide liidrite tava järgi kanda kübaraid.
EKRE juhtide Mart ja Martin Helme moeeelistustest tekkinud hüüdnimi püüdis alandada õilsat kübarat maamehelikuks kaabuks. Kaabud sobivad paremini nende tögajate pähe. Maameeste kaabud, kuhu mahuvad munadki sisse, on rohkem rahvatasujate ja assamalla stiilis ajakirjanikele sobivad peakatted. Maitse üle teadagi ei vaielda.
Siinkohal tekib mul kohe ajalooline assotsiatsioon kahe poliitilise liikumise nimetamise kohta nende kaasajal ja hiljem ka ajaloo käsitlemisel. Tegemist on inglise kodusõja kahe vastaspoole nimetamisega. 1642–1651 vahemikus toimunud kodusõda Inglismaa kuninga Charles I (1600–1651) ja Inglismaa parlamendi vägede vahel oli sõda „ümarpeade" ja „kavaleride" vahel.
Kavalerid (cavaliers) olid kuninga toetajad rojalistid ning parlamendi vägedes teenisid kodanlastest ja kaupmeestest pärinevad ümarpead (roundheads). Kavalerid olid rüütliseisuses mõõgaaadlikud ja aristokraadid, kes kandsid tollase moe kohaselt pikki lokitud juukseid ja laia äärega, sulgedega ehitud kübaraid. Kodanlased ja kaupmehed parlamendist kandsid lühikeseks pügatud juustega soenguid ning said selle järgi hüüdnimeks ümarpead.
Ümarpeade ja kavaleride esimene sõjaline jõukatsumine toimus lahinguväljal, mis kandis nime Edgeshill. Oli 23. oktoober 1642. aastal. Parlamendi vägesid juhatas Essexi krahv. Mis parata, paljud titulaaraadlikud (aadlikud, kes kandsid tiitlit), rääkimata tavalisest gentry'st (rüütliseisus) teenisid parlamendivägede eesotsas. Põhjus selleks oli lihtne – kaupmehed ja õllepruulijad ei osanud sõjanduses midagi ette võtta ja olid sunnitud kutsuma enda vägesid juhatama rüütliseisusest mehi, kes ei olnud kuningas Charles I võimuga mingil põhjusel rahul.
Krahv Essex, Manchesteri krahv ja esquire (väikeaadlik) Oliver Cromwell viisid oma väed kuningas Charles I ja tema õe Elisabeth Stuart'i poja Ruperti armee vastu. Rupert, Rhien'i prints (1619–1682) juhatas rojalistide ratsaväge. Kuningas ratsutas lahinguväljale oma kaaskonna ja väepealike saatel. Kuninglik heerold ootas märguannet – vana tava kohaselt pidi kuningas heaks kiitma lahinguvälja ning avaldama oma nõusolekut lahingu andmiseks. Charles I noogutas vaevumärgatavalt ning tema heerold lõi ratsutades maa sisse kuningliku standardi (kuninga lahingulipu). Kuninga armee üksused hakkasid rivistuma lahinguks. Selle lahingu rojalistid võitsid…
Vaatepilt, mida kirjeldasin, oli ilus. Ajalugu pühkis minema kuningriigid paljudes Euroopa riikides, Inglismaal kuningriik siiski säilis tänase päevani; kuid ümarpeadele eelistan ma alati kavalere. Nende maailmakäsitlus ja käitumistavad imponeerivad mulle kordades rohkem kui ümarpeade omad. Niisiis on senjööride maailm mulle lähedasem kaupmeeste ja õllepruulijate maailmast. Kas on siis mõtet pidada kübara kandmist millekski taunitavaks ja halvaks?
Kui koguda kokku kõik need irvhambad, kes kasutades oma ajakirjaniku staatust sõimavad kübarat ja kübarakandjat nagu nähtust ning esitada neile üks lihtne küsimus: „mis teil on kübarate vastu?", siis ei usu ma seda, et saaksin selge ja mõistuspärase vastuse.
Oleks igati tore, kui kübar saaks tagasi oma väärika koha meeste garderoobis, aga selleks peavad kübarakandjad ennast ühiskonnas tõestama. Kahjuks elame me teistsuguses maailmas.
Mina seakasvatajatega ei vaidle ja läbirääkimisi ei pea. Mina toetan kübarakandjate esteetikat.
Selge on see, et ainult kübara kandmisest on vähe. Kübara all peab olema selle väljakandmisega hakkama saav inimene. Kübar on tänapäeval sümbol kaotatud härrasmehelikkusest ja konservatiivsest maailmanägemisest, mis on inimeseks olemise kultuuri üks sümboleid.
Niisiis – elagu konservatiivid ja kübarakandjad! Elagu kõik, kes austavad vanu, euroopalikke traditsioone nii perekonnas kui ühiskonnas!