Prantsusmaa president Emmanuel Macron arutlemas telesaates Vladinir Putini ja Volodõmõr Zelenskoi portreede taustal. Foto: Scanpix

Hetkel on vastasseis võitlevate osapoolte vahel selline, et ei Ukraina ei Venemaa ei saa taganeda oma väljakuulutatud eesmärkidest. Mõlemal juhul on taganemine mõlema poole poliitilisele ladvikule hukatuslik, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Enamus, kui mitte kõik viimaste aegade poliitilistest sündmustest on nii või teisiti seotud Vene-Ukraina sõjaga. See sõda ei puuduta ainult meie regiooni, vaid hoiab tervet Euroopat pinge all.

On igasuguseid spetsialiste ja analüütikuid, kes on kõikvõimalike vaatenurkade all lahanud nimetatud teemat ja pakkunud ka oma vastuseid ja versioone selle kohta, millal see sõda ükskord lõpeb. Vastus sellele küsimusele on tegelikult enamusele inimestest kõige olulisem.

Kõigile oleks väga vabastav uudis sellest, et sõja kuum faas ehk siis otsene lahingutegevus on peatatud ja kahurid on asendunud diplomaatidega. Olen ka ise mitmeid kordi üritanud küll loogika, küll intuitsiooni abil ära mõistatada, kui kaua see sõda veel kesta võib. Sõelale on jäänud selline pilt, mida üritan kirjeldada alljärgnevalt.

Hetkel on vastasseis võitlevate osapoolte vahel selline, et ei Ukraina ega Venemaa saa taganeda oma väljakuulutatud eesmärkidest. Mõlemal juhul on taganemine mõlema poole poliitilisele ladvikule hukatuslik. Ukraina liider Volodõmõr Zelenskoi on deklareerinud ja korduvalt kinnitanud, et sõda Ukraina jaoks lõpeb siis, kui venelased tõrjutakse Ukraina territooriumilt välja. Krimm võetakse tagasi ja Luganski ning Donetski oblastid samuti.

Venemaa president Vladimir Putin kuulutas sõja alguses, et tema siht on Ukraina demilitariseerimine ja denatsifitseerimine. Hiljem on ta toonud sõja põhjustena veel teisigi sihte ja lõpuks on jäänud peatuma sellel asjaolul, et Venemaa ei sõdigi Ukrainaga, vaid kogu Lääne tsivilisatsiooniga.

Põhjus selleks on Putini sõnade kohaselt kollektiivse Lääne soov Venemaa vallutada ja hävitada. Neid seisukohti on väga raske kommenteerida. Selge on see, et kumbki, nii Putin kui Zelenskoi ei saa minna praeguse asjade seisu juures kompromissile. Nende leppimise ja läbirääkimise katsed oleksid kohe hoobilt tunnistatud nende riikides kui kapitulatsioon ja reetmine. See oleks Putinile tema valitsemise lõpp ja kakskümmend aastat ehitatud võimusüsteemi krahh. Zelenskoi ei saa taganeda oma seisukohtadest Ukraina territoriaalsest terviklikkusest ja okupatsioonist vabastamisest peale seda, kui tema rahvas on kandnud nii ränki kaotusi. Kaotused Ukrainas ei puuduta ainult võitlevaid Ukraina sõdureid, vaid ka suurt osa tsiviilelanikkonnast. 

Ukraina on Euroopa mõõtmes suur riik. Rahvaarv on seal samuti muljetavaldav – 44 miljonit inimest. Putin jättis selle fakti justkui kahe silma vahele sõda alustades. Ilmselt oli ta lootnud, et ukrainlased ei julge Venemaale vastu hakata. Ometi nad julgesid ja tegid seda nii jõuliselt, et müüt Vene armeest kui maailma ühest võimsamast purunes juba sõja esimestel kuudel. NATO riigid ja Euroopa liidu liikmesmaad pidid aru saama, et Ukraina mängib nende jaoks kaitsekilbi rolli. Aeglaselt, aga kindlalt nad seda ka mõistma hakkasid. 

Mis siis edasi saab ja kuidas lõpeb see sõda? Kelle võiduga ja millal? Milliseks muutub maailm peale sõja lõppu? Kõik need küsimused on omavahel lahutamatult seotud. Mulle tundub, et selles sõjas võitjapoolt on hetkel määratleda võimatu. Kui Ukrainal õnnestub kollektiivse Lääne relva- ning finantsabile toetudes venelased maalt välja suruda ja Krimm tagasi võtta, ei lakka Venemaa ometi riigina eksisteerimast.

Isegi kui Putin peaks kaotama sõja ja sellisel juhul oma võimu ning riigi poliitiline süsteem kokku variseks, ei kaoks Venemaa maailmakaardilt. Kaotanud sõja, hakkaks Venemaa soovima revanši ja valmistuks uueks pealetungiks kogu Läänele. Kui praeguseks ajaks on Moskva selgelt väljendanud oma seisukohta, et sõditakse kollektiivse Läänega, siis ei maksa arvata, et sõjaline vastasseis piirduks tulevikus vaid Ukrainaga.

Kes siis sellises vastasseisus peale jääb? Arvan, et see sõda saab võidetud selle osapoole poolt, kellel on tugevamad närvid. Peale jääb see osapool, kes ei lase ennast muserdada vastaspoole ähvardustest ega santaažist, olgu see siis vastastikune tuumarelvadega ähvardamine või muu retoorika, mis vastaspoolele mingit tulevikulootust ei anna.

Milline ka ei ole sõja kulgemine praegu, on selge see, et igal asjal tuleb ükskord lõpp. Sõda on kurnav nii võitlevatele pooltele kui nende liitlastele. Sõda on väsitav kogu maailmale. Võidab see, kellel on kõvemad närvid ja kes ei murdu vaimselt. Loodetavasti ei lase Moskva kogu maailma õhku ega kasuta oma tuumaarsenali. 

Ukraina on segi pommitatud, Venemaa on majanduslikult ülikurnatud. Ukrainat toetavad tema lääneliitlased ja Venemaad tema vähesed partnerid. Sõda ei saa kesta igavesti. Milliseks kujuneb elu Euroopas peale sõja lõppu, on teema, millega peaks Euroopa juhtivad riigid tegelema juba praegu.