Rahvas on kahjuks oma lambateadvuses alati anduv hirmule võitjate ees ja igaks juhuks valibki „võitjad", kuna loodab, et siis need võitjad ei löö neid peale võitu eriti valusasti ja äkki annavad präänikutki. Tõsi on aga alati üks ja seesama – löövad küll, tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Mõni päev tagasi vaatasin oma arvutist uue valitsuse koosseisu ja reformierakondlaste liikmeid selles valitsuses. Minu vana, hea Fujitsu Siemens laptop, mis teenis mind laitmatult viisteist aastat, ei pidanud sellisele katsumusele – nagu uue valitsuse koosseisu kuvamine portaalist Delfi – vastu ja suri lihtsalt ära. Arvutil kustus igaveseks ekraan ning kõvaketas oli ka nii läbi, et sai veel Arvutiaidas kopeerida tema sisu ja siis oligi kõvakettaga kõik.
See on siis nüüd see uus valitsus ja uus riigikogu koosseis, mis tegelikult ju ikkagi peegeldab Eesti kodanike praegust valikut. Jah, on enam kui kindel, et valimistulemusi „aidati" saada just selliseks, et reformierakond sellega rahul oleks, aga siiski oli neil ja nende liitlastel sotsidel ja kahesajastel piisavalt palju valijaid selles õnnetus riigis ja ühiskonnas aastal 2023 kevadel.
Orjameelsus ja võitmatu soov olla alati võitjate poolel, isegi siis, kui need võitjad neid võidule upitanud valijaid tallavad ja maad ligi suruvad, muudab alati võimalikuks ennast ammu kompromiteerinud ja kodanikevaenulikku poliitikat ajavad erakonnad Eestis võimu juurde saada. Vahendeid selleks need „võitjad" ei vali. Nad vassivad, valetavad ja ajavad oma valijatele udu, aga alati annavad nad rahva ees esinedes ja oma reklaamklippe tehes ja muid materjale inimestele jagades mõista, et nad on võitjad ja parem on olla nende poolt kui nende vastu.
Rahvas on kahjuks oma lambateadvuses alati anduv hirmule võitjate ees ja igaks juhuks valibki „võitjad", kuna loodab, et siis need võitjad ei löö neid peale võitu eriti valusasti ja äkki annavad präänikutki. Tõsi on aga alati üks ja seesama – löövad ikka valusasti küll ja prääniku kohta meenub mulle minu ämma Leida Pärnaste räägitud jutt tema lapsepõlvest, kui ta väikse tüdrukuna vaatas oma sugulasega Räpinas ühe kaupluse vitriini ja nähes seal präänikuid, arutles sama vana Ainoga, et küll ikka tahaks präänikut saada. Mööda läks nendest siis üks setu, kes kuulis tüdrukute juttu ja ütles neile: „P…e pääle teele präänikit!"
Sama võib öelda ka reformarite kui võitjate kohta – p…e peale annavad nad rahvale präänikut. Kas rahvas on siis tõesti väärt oma valitsejaid? Rahvas ei tohiks ju nii vilets olla, et selliseid valitsejaid nagu praegu, valinud on. Tõde, kibe tõde seisneb aga selles, et saab ikka olla nii vilets küll ja ilmselt on veelgi viletsam. Nüüd on see siis juhtunud. Valitsus Kaja Kallase „lõpmatu tarkuse" juhatusel jätkub ilmselt terve uue riigikogu ametiaja.
Mida siin ikka enam teha ja arutleda. Kui juba minu arvuti uue valitsuse koosseisu peale ära suri, mida siis veel rääkida inimestest. Inimestel on ju erinevalt arvutist närvid ja meeled ja sisemine mina.
Nüüd aga asja juurde. Kõigepealt torkas mulle silma kui nägin, et reformarid on võtnud endale kokku seitse kohta uues valitsuses – peaministri ja veel kuue ministri koha, meenutas see arv mulle kaheksajalga, kellel on üks kere ja kuus kombitsat. Paar kombitsat on lihtsalt kuhugi kaduma läinud. Kaja Kallase peaministriks uuesti saamine meenutas mulle kohe ja selgelt, et tema näol on tegemist kaheksajala pea ja kerega. Temast väljub kuus kombitsat ja lisaks veel appi võtnud kolm kombitsat sotside hulgast ning kolm Eesti kahesajaste hulgast. Kokku on seega uuel valitsuse kaheksajalal üks pea koos kerega ja kaksteist kombitsat.
See kaheksajalg hakkab valitsetavat rahvast kägistama ja pigistama kõikide kombitsatega ja keelab sellise valitsemise kritiseerimise peagi kehtestuva vihakõneseadusega. Kriitikat ei tohi olla, õigemini võib olla küll, aga ainult poliitiliselt õigesti mõtlevate kodanike kriitika, mis on suunatud valitsuse vastaste tagurlaste pihta.
Lähemalt uutes ametites alustavate indiviidide nimesid uurides sain aru, et selle valitsuse on pannud kokku Kaja isiklikult. Kaja ise on teadagi pealik ja tema valitsuse rahandusminister saab olema Mart Võrklaev. Ei ole valge inimese asi arutleda selle üle, kas üks Võrklaev on hullem või mitte ühest omaaegsest meeleolukast rahandusministrist Jürgen Ligist ning seega ei vaatle ma seda ministrit esialgu pikemalt.
Kliima- ja elukeskkonna minister saab olema Kristen Michal ja siin pole öelda muud, kui et see amet võiks kõlada "kliima- ja kosmose minister". See oleks kuidagi särtsakam ja muhedam ametinimi.
Kaitseminister Hanno Pevkur ei ole selles ametis sugugi tundmatu nägu ja eks ta jätkab kaitseministrina maailma ja kollektiivse lääne ennastsalgavat kaitsmist pahade idanaabrite eest.
Justiitsminister Kalle Laanet on sellise ametkonna eesotsas, et ma jätan targu oma arvamuse sellest avaldamata, no kasvõi oma tervise nimel.
Sotsiaalminister Signe Riisalo võib saada hakkama, aga praegu on sellest rääkida vara.
Kultuuriminister on Heidy Purga ja temast ma kirjutada lihtsalt ei taha. Miks ei taha, sellest ma ka kirjutada ei taha.
Välisministriks hakkab kunagine Isamaa ridadest pagenud külvivoliniku hoiaku ja kehakeele ning ilmselt ka sisemaailmaga Margus Tsahkna. Praegune Eesti on ju tegelikult tema nägu ja selles mõttes võib ta kodumaad esindada väljamaalastega kohtudes küll ja küll. Pisut häbi on, aga häbiga saab läbi.
Haridusminister on Eesti kahesajaste esindaja. See on põlisrahva suureks õuduseks staažikas eestlaste mittearmastaja Kristina Kallas. See määramine on hävitav eestlaste hariduse tulevikule. Kallas ütles mõni aeg tagasi, et eestlastele jäägu pastlad ja kannel. Karta on, et praegusel kokkuhoiu ajal on kandled liiga kallis kraam, seega jäävad Eesti lastele eesti-vene segakoolis vaid pastlad.
Infotehnoloogia ja majandusministriks sai Tiit Riisalo. Mida arvata inimesest, kes teenis Kersti juures Kadriorus, olles selle meeskonna tubli, tubli liige? Vastuse annab sellele küsimusele iga lugeja ise. Mina ette ei ütle.
Siseminister Lauri Läänemets ei erine teistest sotsidest minu suhtumises nendesse nagu nähtusesse mitte millegi poolest. Temast eraldi rääkida ei ole mõtet.
Terviseminister – sotsiaaldemokraat Riina Sikkut oleks ju muidu naljakas tegelane, kui ta ei meenutaks aasta aastalt järjest rohkem neid Pariisi kalarappijaid, kes jälgisid suure huviga Place de la Revolution'il (endine Place de la Louis XV) üles seatud giljotiini ümber 1793. aasta 21. jaanuaril Prantsusmaa kuninga Louis XVI giljotineerimist. (Väljak nimetati 1795. aastal, peale seda, kui seal oli hukatud 1119 inimest, ümber koosmeele väljakuks – Place de la Concorde. Ajaloo iroonia.)
Regionaalminister Madis Kallas sai ministriks ilmselt selleks, et uues valitsuses oleks kolm Kallast korraga. Unustuste jõel on kallas kahel pool, aga sellel valitsusel on unustusi nii palju, et kahest kaldast ei piisa.
Kaja Kallasele kriitika ei meeldi. Talle meeldib, kui teistel on tema tegevusest halb. See meeldib talle väga. Ei tohi liiga lähedalt teda vaadata ja eriti ei maksa teda kuulata. Kaja Kallas tuleks panna istuma peeglitega tuppa. Peeglid oleks seintel ja laes ja põrandal. Siis saaks ta segamatus vaikuses vaadata oma lõputut kaunidust ja tarkust. Rahvale seda ilu näidata ei maksa, kuna rahvas nii või teisiti seda ilu hinnata ei mõista.
Vähemalt osa sellest rahvast siin riigis ju valiski Kallase oma kukile istuma, kõrgilt itsitama ja põlglikult mossitama. Tegemist on vananeva printsessiga herneteral, ainult et see maailm, kus ta uneleb, ei ole muinasjutumaailm, vaid reaalne elu, kus tema otsustel ja unistustel on reaalsed ja rahvale rasked tagajärjed. Kui Kallas räägib raugematu innuga Eesti kaitsevajadustest, jätab ta targu täpsustamata, et kaitset vajab eelkõige tema ja tema valitsus Eesti kodanike eest.
Kõige selle juures on üks asi veel tülgastavam kui Kallase Kajas triumf ja „võitjate pidu". See on Isamaa praeguste juhtide ülimalt küüniline ja alatu lipitsemine punaste võimurite ees ja nende püüd vabaneda sellest mälestusest, et kunagi oldi koos rahvuskonservatiividega valitsuses ja opositsiooniski. Nüüd on rahvuskonservatiivid sunnitud olema pseudoisamaalastega koos opositsioonis taaskord. Opositsioonis olemine koos reetlike isamaalastega ei ole ju meeldiv positsioneerumine uues riigikogus.
Isamaa üks juhtfiguure Priit Sibul meenutab mulle nüüd Priit Redist – väljast ühte ja seest teist värvi tegelast, aga Isamaa edasine poliitiline käekäik mind enam ei huvita. Minu erakonnaeelistused ei sõltu sibulatest ega redistest või porganditest või küüslaugust. Kui on valdkondi, millest ma üldse siin elus mitte midagi ei tea, siis üks sellistest valdkondadest on aiandus ja kõik sellega seonduv.
Tean vaid seda, et praegu on meil poliitilist sõnnikut nii palju, et kõiksugu peenral kasvavad juurikad peaksid hästi väetatud saama küll. Poliitiline avatud rahvusluse idee, millega isamaalased lagedale tulid, meenutab mulle rohkem poliitilist kõhulahtisust ja seda liiki sisemist avatust ma ei hinda, ei ole minu maitse.
Kui soovitada mängust välja jäetud Isamaa poliitikutele mingit võimalust välja elada oma kaotusekibedust, siis võiksin soovitada neile kui poliitilise Valge laeva pardale mittepääsenutele kutsuda vastased duellile. Relvadeks sobiksid suurepäraselt rahvatantsu etüüdid.
Oli kord aeg, kus lauldi laulu selliste sõnadega: Võitle, eestlane, võitle ja võida, küllap paremaid aegu sa näed, jälle põled sa saatuse tules, kostab ohkeid su nurmede raalt. Kuidas võidelda praegu, kellega ja mille nimel?
Üle lageda välja vaid kajab kurb ja igatsev eestlase laul.