Kaitsepolitseiamet on täiesti selgelt Eesti-vastane poliitiline organisatsioon, mis seisab meie ühiskonda, kristlikku kultuuri ja suveräänset rahvusriiki lammutava ideoloogia ja seda edendava režiimi teenistuses, leiab Veiko Vihuri.
Eile tutvustati avalikkusele kaitsepolitseiameti uut aastaraamatut. Postimees tegi sellest nelja punkti mahutatud kokkuvõtte: 1) äärmuslus Eestis on vähese toetajaskonnaga, 2) Venemaa püüab aina leida võimalusi Eesti ühiskonna pingestamiseks, 3) pagulasi hirmu õhutamiseks kasutavad populistid lõhestavad ühiskonda ja 4) terrorismioht Eestis on väike, kuid järjest reaalsem. Raamatu tutvustuse juures tõi Postimees ära kapo peadirektori Arnold Sinisalu pressikonverentsil antud hinnangu populistidele kui kasulikele idiootidele, kes lasevad Venemaal end ära kasutada.
Kaitsepolitseiameti aastaraamat on kahtlemata poliitilise "mõjutustegevuse" vahend. Üks kapo ülesannetest – tegelikult lausa peamine ülesanne – on põhiseadusliku korra kaitsmine, kuid millegipärast võime vastavast peatükist lugeda poliitilisi, suisa parteilisi hinnanguid, mille eesmärgiks on meedia vahendusel mõjutada avalikku arvamust – hoiatada n-ö äärmuslaste eest, keda täpsemalt ei defineerita, kuid keda kõrvutatakse populismiga, millele pannakse süüks ühiskonna lõhestamist: "Ühiskondlikke pingeid oma huvides ära kasutav populism kahjustab omakorda ühiskonna turvalisust, aga ka rahvusvahelist stabiilsust, lõhestades Euroopa Liitu."
Äärmusluse- ja vihakõne-mantrat on viimase aasta jooksul, eriti rändekriisi süvenedes ja ärevate meeleolude kasvades leierdanud ka Eesti võimupoliitikud ja kõrged riigiametnikud. Möödunud aasta 26. augustil – veel enne Vao põlengut – arutles riigikaitse nõukogu võõraviha ja sallimatuse üle. "Minu eesmärk ja soov on nii valitsusele kui riigikogule südamele panna, et ei saa ega tohi käed rüpes pealt vaadata, kuidas avalikus ruumis levivad rassistlikud ja ksenofoobsed meeleolud," vahendas meedia president Ilvese sõnu.
Sarnaselt väljendus ka siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort: "Igasugune äärmuslus, ka sallimatus ja võõraviha, on potentsiaalne oht julgeolekule. Igaühel meist on võimalus hinnata nii sõnumeid kui ka allikaid kriitilise pilguga ning rakendada nulltolerantsi võõraviha ja vaenu õhutajate suhtes nii päriselus kui ka internetis. Siinkohal on oluline roll nii poliitikutel, meedial kui igal üksikisikul."
Kapo nendib oma värskes aastaraamatus, et rändekriisi tõttu on "kasvanud ELi vastasus, toetus populistidele ja äärmuslastele" – täpselt ei saagi aru, kas peetakse silmas Euroopat tervikuna või konkreetsemalt Eestit, millest on juttu eelmises lauses. Igal juhul võib lugeja järeldada, et Eesti põhiseadusliku korra püsimise seisukohalt kujutavad nimetatud nähtused probleemi. Osundagem:
"Pagulasvoogu hirmu õhutamiseks ära kasutavad rahvuspopulistid on üldjuhul meelestatud euroopaliku, liberaalse ja salliva maailmavaate, aga ka Euroopa Liidu, USA ja NATO vastaselt. Seega on Vene propaganda neile paradoksaalselt sobiv infoallikas ja "liitlane". Rahvuspopulistidele suunatud tähelepanu pakub omakorda vasakpopulistidele võimalust vastuaktsioonidega silma paista ja oma rolli ühiskonnas suurendada. Neilegi on toeks Venemaa propaganda, mis uute suundumuste kõrval endiselt püüab õilistada kommunistlikku minevikku.
Ukraina sõjast põhjustatud terav kriitika Venemaa pihta on asendumas hirmuga pagulaste ees. Sotsiaalmeedias on korduvalt tuldud välja mõttega, et lääneriikides väidetavalt rünnaku alla sattunud konservatiivseid väärtusi (heteroseksuaalne perekond ja rahvusriik) sobib kõige paremini kaitsma Venemaa stiilis autoritaarne valitsemismudel. Seega, mida suurem on irratsionaalne hirm ja vastandumine, olgu siis põgenike või nende vastaste suhtes, seda avatumad ollakse vaenulikule propagandale, unustades seejuures erinevuse kujuteldavate ja tõeliste ohtude vahel."
Kapo näeb niisiis probleemi vastumeelsuses nn euroopaliku, liberaalse ja salliva maailmavaate suhtes ning näib kahetsevat, et terav kriitika Venemaa pihta on asendunud vastuseisuga immigratsioonile ja et on välja käidud (pseudo)mõte, et rünnaku all on hoopis nii pereväärtused kui rahvusriik. See hinnang haakub mitmete prominentsete vasakliberaalset maailmavaadet pooldavate poliitikute jutlustatud narratiiviga apokalüptilisest võitlusest avatud ja suletud, progressiivse ja tagurliku maailmanägemuse vahel, kus konservatiivid, kristlased ja rahvuslased on automaatselt Kremli käsilased või pehmemal juhul "kasulikud idioodid".
Taolisi hinnanguid lugedes jääb mõistatuseks, mis toimub kaitsepolitseiameti töötajate peas, kes peaksid kaitsma meie riiki ja põhiseaduslikku korda, ent on oma propagandas sidunud end meie väärtusi ja iseseisvust lammutava ideoloogilise suunaga, mille autoritaarsus ja ebademokraatlikkus on selges vastuolus meie põhiseaduses sätestatud sõna- ja meelsusvabaduse ning usuvabadusega, eelkõige aga meie kristliku rahvuskultuuri alustega. On see argus, pugejalikkus, rumalus või midagi muud?
Seda silmas pidades ei jää üle muud kui tõdeda: kaitsepolitseiamet on täiesti selgelt Eesti-vastane poliitiline organisatsioon, mis seisab meie ühiskonda ja suveräänset rahvusriiki lammutava ideoloogia ja seda edendava režiimi teenistuses.