Meie ajastut valitsevat meelsust ja vaimsust kokkuvõttev nimi võiks olla "Musta pori näkku – teile, teie endi raha eest". Igal sammul: poliitikas, meedias, paraku ka kultuuris.
Poliitikas sõidab teerull rahvast üle, mõnitab, häbeneb, sõimab terve mõistusega korralikku kodanikku kas vaimuhaigeks (homofoob, ksenofoob) või vägivaldseks kaabakaks (rassist, vihakülvaja). Kartellipoliitik ei tunne isegi huvi selle vastu, mida rahvas mõtleb või kuidas ta temasse suhtub. Meedias niisamuti, sest meedia on meil täiesti ideoloogia teenistuses. Kummaline, et isegi rohkem, kui nõukogude ajal.
Mingit "uuenduslikku", moodsat teatrietendust või kunstinäitust ei julge küll vaatama minna, vaataja võidaks seal sõna otseses mõttes poriga või millegi veel hullemaga üle valada. Eesti filme ei julge vaadata (välja arvatud "Seltsimees laps"), eesti uuskirjanikke (või tekstitootjaid) ei julge lugeda. Riigitegelaste kõnesid ei julge kuulata. Piinlik on. Ja natuke hirm ka, et üleüldine epideemiapisik hakkab külge.
Sest KÕIK, mida me endast läbi laseme, mõjutab meid. Inimene, kes kaua aega ennast ei pese, harjub mustusega. Seega, paljud inimesed elavad jälle sisemises emigratsioonis. Pesevad ennast salaja, riskides kanda silti "tagurlik mustusepõlgaja".
Arukas inimene läheb ja peseb ennast sellest porist puhtaks, aga loopijatele jääb see külge, mida nad on teistele näkku loopinud. Nemad ei saa seda endalt maha pesta, see saab nende olemuseks, nende sisuks, nende hingeks, nende isiksuseks. Ja rumalus ja labasus nende sees aina kasvab, nagu lumepall sula ilmaga, millest tehakse lumememmesid. Need lumememmed on juba hiiglaslikud, nende enese väljendus muutub aina räigemaks, aina ropumaks, aina tühjemaks. See on nagu halastamatu "vihakõne" iseenda vastu, iseenda hävitamine, enesetapp lärmaka kõlavasõnalise enesekiituse saatel?
Me kõik osutame tänapäeval vastastikku "teenuseid", ja teenime sellega endale elatist. Arst osutab meile raviteenust, kooliõpetaja õpetusteenust. Kasiino müüb hasartmängu teenust, narkoärikas uimastusteenust, kõrts aja surnukslöömise teenust.
Arst osutab teenust vaid sellele, kes tema juurde tuleb seda teenust "ostma", õpetaja osutab teenust oma õpilastele, õnneks on see veel vähemalt suuremas osas õpilastele tasuta.
Keegi ei osuta oma teenust korraga kõigile.
Siit lähtudes saab ka varastamise nimetada teenuseks. Sest varas ju müüb varastatud asjad edasi ülesostjale, ja ülesostja leiab "heauskse", kes ilmsüütult ja hästi odavalt ostab tema käest ära selle oma kaasinimeselt varastatud eseme. Seega: osutab vajalikku teenust vähemalt kahele inimesele ühekorraga. Ja kaubanduskeskusele kah, sest paljaksvarastatu peab endale uued asjad ostma. Sellega ta ju elavdab meie majandust?
Kui legaliseeriks ja maksustaks varastamise, küll siis saaks riigikassa rikkaks!
Teenus tuleb sõnast "teenima" – kummaline, et eesti keeles tähistab see nii teise inimese teenimist kui ka selle teenimise eest raha saamist.
Ma usun, et sellel on oma põhjendus. Ehk on eestlastel kunagi olnud vaid üks endastmõistetav sissetuleku saamise viis – teise inimese teenimine.
Mina usun, et eestlane on olnud algselt eetiline inimene. Ja sügaval sisimas on seda ikka veel. Kangesti kurb, et me seda enam avalikult olla ei julge või ei taha.
Eri paragrahv ja eriti raske karistus peaks olema korterivaraste jaoks. Inimese kodu tuleb kuulutada pühaks ja puutumatuks!
Veider asi, et kurjategija pääseb varem vabadusse, kui ta "distsipliini ei riku". Hea käitumise eest. Selleks ta ju seal vanglas on, ja talle on kohtu poolt mõistetud karistusaeg, mis vastab tema kuriteole. Distsipliinirikkumiste eest peaks küll saama karistust pikendada, aga mitte vastupidi, "hea käitumise eest" seda lühendada. Pedofiil ei ründa meie lapsi, sest ta on vanglas, järelikult võib ta vabadusse lasta? Amnestia tuleks kõne alla ainult siis, kui kurjategija on oma tegu mõistnud, kahetseb, läheb vabadusse selleks, et oma ohvrit teenida.
Lausa riiklikult eelistatakse meil kuritegevust ausale elule. Inimesed ise valvaku oma vara, sest pätil on ometi ka õigus oma elu kuidagi paremale järjele organiseerida? Ja meie majandust temale omasel ja kättesaadaval viisil (kasvõi kaudselt) elavdada?
Eelmise sajandi lõpupoole tekkis meil uus kunstivool, niinimetatud absurditeater. Praegu paistab, et see on ennast teatrist välja murdnud ja ühiskonnakorraldusse tunginud… Seda võib kohata peaaegu igal sammul.
Vaadake, see, kui adekvaatne on kellegi maailmanägemine, sündmuste ja inimeste tegutsemise mõistmine, oleneb sellest, kui terve, kui selge, kui tundlik on tema reaalsusetaju. Avatud meeled, lahtised silmad on sellel, kes suudab tõde näha ja ära tunda, mitte sellel, kes hoiab kinni kellegi kokkumätsitud moodsast mudelist, millel ei ole tegelikkusega midagi tegemist.
Harituks ei tee inimest see, kui tal ka kõik tuntud kraadid nime taga lohisevad. Haritud inimene on see, kes oskab teise inimesega arvestada, kes vastutab oma tegude eest, ja kes on alles hoidnud oma eneseväärikuse. Meie kõige olulisema olemuse ja väärtuse: INIMVÄÄRIKUSE. Kes teeb tööd, milleks tal on vajalikud oskused ja võimed, ja mida ta ka edasi arendada püüab. Haritud inimene suudab näha ja mõista, mis maailmas toimub.
Haritud inimene ei võta omaks mingit absurdset mudelmõtlemist, haritud inimene ei lase ennast mingitel manipulaatoritel ära programmeerida, ega mingi ühiskonnale kahjuliku tegevuse toetamiseks ära osta, ta hoiab alles mõtlemisvõime ja terve mõistuse. Haritud inimene ei loobi kunagi teistele pori näkku.
Ja see on inimkonna ainuke lootus, et neid haritud inimesi ikka ja igal pool jätkuks, kes ei vaheta oma loomulikku loomust ja tegelikke inimõigusi ära veriste hõbeseeklite ja võltsehete vastu.
Päisefoto: Bigstockphoto.com