Humpty Dumpty Pilt: John Tenniel

Kunagi pidid riigi asjad olema JOKK, lämmatasid need siis alamate õiglustunnet kui palju iganes. Nagu selgub sotsiaalministeeriumi tänasest käitumisest, ei pea asjad enam isegi “juriidiliselt kõik korrektsed” olema. Me elame mingis Humpty Dumpty’ilikus peeglitaguses maailmas, arvab Karol Kallas. 

Kõik inimesed, kes on jäänud näiteks maksuameti rataste vahele teavad, kui põhimõtteliselt selles asutuses kirjatähte järgitakse. Sama kehtib ka PRIA toetuste suhtes: heinamaad peab niitma ja viljapõldu ei saa mitte kuidagi heinamaana arvele võtta.

Kuid kui alamate jaoks on asjad ühtemoodi, rangelt kirjatähe järele, siis kõrgemates sfäärides õige “ürituse” puhul on seaduse väänamine lubatud täpselt nii kuis ministril ning ülejäänud nomenklatuuril pähe tuleb.

Jutt käib loomulikult Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üles võetud teemast, et hasartmängumaksu vahenditest elustiili, omasooiharuse ja selle propaganda ning naiste uurimise toetamine ei ole mitte kuidagi seaduslik. Samale järeldusele on jõudnud nii rahvastikuminister, riigikontroll kui rahandusministeerium.

Hoolimata sellest, et laste ja invaliidide arvelt on seadusevastaselt toetatud omasooiharate elustiili, siis kuna sellise rikkumise eest pole karistusi ette nähtud, vilistab sotsiaalkaitseminister Tanel Kiik inimeste õiglustunde peale ja seaduste väänamist ei kavatsetagi ära lõpetada.

Kõike seda kõrvalt vaadates ja teades, kui painav võib olla näiteks omaste hooldamine – milleks hasartmängumaksu vahendid ON ette nähtud – siis seda enam jääb mulje, et Kiik, Liisa Pakosta ja sotsiaalministeeriumi mitmed teised ametnikud elavad kuskil peeglitaguses äraspidises maailmas.

Lewis Carrolli raamatu “Alice peeglitagusel maal” viiendas peatükis astub üles Suurbritannia ühe ilmselt kõige tuntuma lastevärsi tegelane Humpty Dumpty.

“Kui ma kasutan mõnda sõna,” ütles Humpty Dumpty üpris põlglikul toonil, “tähendab see just seda, mida ma tahan, et see tähendaks – ei vähem ega rohkem,” üritab raamatu munakujuline tegelane keerata untsuläinud argumendi enda kasuks.

Alice märgib selle peale: “Aga küsimuseks on, kas Te saate panna sõnad tähendama nii suurt hulka erinevaid asju.” Humpty Dumpty märgib selle peale, et “küsimuseks on ainult, milline [tähendus] neist kontrollib kõiki ülejäänuid.”

Samasuguse omavolitseva kontrolli kehtestamisega tegeleb ka sotsiaalministeerium. Kui orientalist Peeter Espak võib loota, et hasartmängumaksu rahast pudeneb ka orientalistidele midagi, sest pereteemasid jagub orientalistikas maa ja ilm, siis hr Espak ei ole “õige” rahasaaja. Ei ole ideoloogiline ässtaotleja.

Siinkohal Humpty Dumpty juurde tagasi tulles, siis “milline neist kontrollib” koha raamatus võib tõlkida ka “milline neist on isand”.

Sotsiaalministeeriumis on isandateks kuulutatud soosandid ja nende propaganda. Kui kõigile on selge, et nii Kiik, Pakosta kui nomenklatuur saavad aru, et tegemist on seaduse rikkumisega ning seaduse sõnadele oma tahte järele tähendusi omistades irvitatakse täiel rinnal seaduse mõtte üle, siis nii on võimalik teha, kuna see on nende voli.

Carrolli raamatus on viidatud tuntud lastelaulu näitel välja toodud, mis sõnade mõtte väänajast Humpty Dumpty’iga lõpuks juhtub:

“Humpty Dumpty istus seinal:
Humpty Dumpty kukkus maha.
Ja kõik kuninga hobused ja kõik kuninga mehed
ei suutnud Humpty Dumpty’it oma kohale tagasi aidata.”

(Humpty Dumpty sat on a wall:
Humpty Dumpty had a great fall.
All the King’s horses  and all the King’s men
couldnt put Humpty Dumpty in its place again!)

Sotsiaalministeerium on nagu Humpty Dumpty, kes tõsimeeli arvab, et kui ta müüri otsast alla kukub, siis “kuningas” täidab oma lubaduse ja tuleb talle appi. Kuid kes on päris elus selline kuningas, kui sotsiaalministeeriumi käitumine ühel hetkel ühel või teisel viisil ventilaatorisse lendab? Ega ometi heategija George Soros?

Mingi “kuningas” peab kuskil olema. Sotsiaalministeerium on varem korduvalt tõestanud, et nad on kõike muud kui suured inimeste armastajad ja nõrgemate kaitsjad. Kiik koos sotsiaalministeeriumi nomenklatuuriga vaatavad pealt, kuidas mitukümmend last lihtsalt hääbuvad, kuna ravimid on liiga kallid. Et nii rumalalt ja samas põhimõttekindlalt kaitstakse asju, mida pole võimalik kaitsta, viitab üheselt, et kuskil on mingid “kõrgemad jõud – “kuningas”, kelle arvamus ja heakskiit on olulisemad kui Eesti Vabariigi põhiseadus, seadused ja valijatest “talupoegade” arvamus.

Või on äkki Kiigid, Pakostad ja nendega seotud nomenklatuur peeglitaguses maailmas vangis? Et nad mingil põhjusel ei saagi teistmoodi käituda kui Humpty Dumpty moodi sõnu väänates?

Korruptsiooni ja ebaõiglusega käib õnneks kaasas loodusseadus, et need tekitavad entroopiat. Mida rohkem entroopiat suudetakse tekitada, seda suurem pauk lõpuks käib. Kui täna ei vihka keegi kedagi ja tahetakse lihtsalt, et reeglid oleksid kõigi jaoks ühesugused, siis mõne aja pärast võib tänu Kiikedele ja Pakostadele juhtuda nii, et mitte keegi ei taha mitte ühestki soosandist enam midagi teada, veel vähem mõne naise uurimisest. Või Keskerakonnast.