Kooseluseaduse läbisurumise üks eestvedajatest Imre Sooäär (Reformierakond), 9. oktoober 2014. Foto: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Kooseluseadus koos oma rakendusaktidega on endiselt päevakorral ning kolumnist Malle Pärn küsib, kas poleks siiski olulisem tegelda enne kõigi inimeste õigustega ja siis alles hakata vaatama erilisi gruppe ja nende isiklikke õnnevajadusi.

Postimees avaldas üle-eelmisel kevadel riigikogu liikme Imre Sooääre terve lehekülje pikkuse kirjutise rasvase pealkirjaga “Kära kooseluseaduse ümber, kas hirm armastuse ees?” (7. mai 2014 PM) Vana lugu küll, aga ikka veel teravalt aktuaalne, sest suurem osa rahvast põeb ikka veel liberaalide ja peavoolumeedia arvates müstilist tõbe nimega “homofoobia”. Sellepärast tuleb ikka ja jälle uuesti läbi käia tüütuseni korratud propaganda labürindikäigud.

Mida ta mõtleb “kära” all? Eesti keeles tähistab “kära” umbisikulist lärmi, millest midagi mõistlikku ei ole võimalik välja eraldada. Tühise, mõttetu lärmina käsitleb Imre niisiis paljude haritud inimeste mõttekat vastuseisu geiabielu võrdsustamisele pärisabieluga. Ikka on sallimatus kõige suurem just sallivuslaste poolel? Isegi niipalju respekti ei ole tal oma kaasinimeste vastu, et ta loeks läbi, kuulaks ära need vastuargumendid? Kära on tõesti üks tülikas segaja, millele ei olegi vaja tähelepanu pöörata. Kära on lihtsalt vaja vaigistada, mida Imre püüabki teha.

Just sellepärast ei ole meie meedias tegelikult seda “debatti” veel sündinudki. Perekonna kaitsjad on toonud välja mõistuslikke argumente, nad lähtuvad sajanditepikkustest traditsioonidest ja kultuurist, jah, ka religioonist, sest religioon on kultuuri alus. Ja isegi meditsiinist. Ent kooseluseaduse läbisurujad leiavad, et see on olnud vaid tülikas “kära”? Koguni kära eimillestki? Emotsioonid ja hirmud?

Paraku ei ole nad sellega piirdunud. Nad nõuavad sõnades KÕIGILE võrdseid õigusi ja võimalusi, ent tegelikkuses lubavad neid ainult väljavalitutele. Kõik, kes nende vaateid ei jaga, on nende meelest “homofoobid”, tagurlased, putinistid, harimatud, vanameelsed, vihaõhutajad, ja nii edasi. Kus siin on võrdne kohtlemine, vabadus (kõigile) väljendada oma usku, veendumusi, maailmavaadet? Miks nõudes ühtede tegelikult näilise diskrimineerimise lõpetamist diskrimineeritakse tegelikult ja üsna räigelt teisi?

Kas seda on tõesti nii raske objektiivselt mõista? Kas need inimesed tõesti ei tea, mida nad teevad? Või teavad, ja teevadki seda sihilikult? Eesmärgiks ongi ühe “inimliigi” (jaotamine inimliikideks ei ole minult, see on LGBT-inimestelt endilt) tunnistamine eelistatud seisuseks, kelle kohta ei tohi midagi negatiivset ega kriitilist öelda, isegi, kui see on tõsi.

Tsiteerin: “Seadusandja ei saa maailma reaalsusele kauem läbi sõrmede vaadata”.

Imre nõuab tähelepanu ÜHELE kitsale “reaalsusele”, mis tegelikult puudutab üht väikest osa kodanikest, kusjuures me isegi ei tea, kui palju neid koosellumist ootavaid paare on, või kas neid üldse on. Kas geipaarid on tõepoolest ainuke ja kõige olulisem “reaalsus”, millele seadusandja on läbi sõrmede vaadanud? Kuidas on selle reaalsusega, et meil ei ole siiani õigust eluasemele ja inimväärsele palgale? Kas pole need ometi olulisemad kui kellegi eraelu intiimsuste arutamine?

Ka see on ju reaalsus, et abielu on olnud ALATI mehe ja naise vaheline liit? Miks Imre nõuab, et seadusandja edaspidi SELLELE, ometi palju suuremale reaalsusele läbi sõrmede vaatama hakkaks?

Imre väidab, et kooseluseaduse puudumine teeb geipaaride elu keeruliseks ja ebamugavaks. Minu meelest on meie kõikide elu keeruline ja ebamugav, kas tõesti kooseluseadus teeb selle lihtsaks ja mugavaks? Kõiki ühiselu probleeme on võimalik mõistlikult lahendada, kooseluseaduse eesmärk on teine, sellest saab iga mõtlev inimene aru. Ja seda eesmärki varjatakse rahva eest. Eks ole naiivne uskuda, et see valitsus, keda ei liiguta kümned tuhanded nälgivad lapsed, valutab nii intensiivselt südant mõnesaja seksuaali isikliku elu “keerulisuse ja ebamugavuse” pärast, et läheb selle nimel oma rahvaga vastuollu?

Tsiteerin: “Eestis näitavad kooseluseaduse ümber lahvatanud kired kätte meie koha mineviku ja tuleviku, totalitaarse ja vaba ühiskonna vahel.”

Mõistetav on see sallivuslaste püüd taandada kogu vastupanuliikumine hirmudele ja emotsioonidele. Arukas inimene ju emotsioonidega ei arvesta. On väga lihtne öelda: meie poolel on argumendid ja teie poolel on emotsioonid. Kired. Perekonnakaitsjatele tundub jälle risti vastupidi. Kummal on õigus? Imre soovitab need (olematud) hirmud “kapist välja lasta”… Saan aru, see on geide omavaheline släng. Aga perekonnakaitsjad ei ole ise kunagi kapis olnud ega ole nad ka oma hirmusid kappi ära peitnud. Muide, hirm oma laste elu turvalisuse ohtuseadmise ees on täiesti mõistuslik ja normaalne. Selles ei ole midagi irreaalset.

Poliitikuna, nagu Imre soovib olla, peaks ta mõistma ühiskonnas toimuvaid protsesse, mitte neid oma isikliku soovi järgi välja mõtlema. Kes saab kindlalt tõestada, et abielumõiste äramuutmine on meie paratamatu ja positiivne tulevik? Äkki on see mingi vahepealne eksikäik, ja rändab õige peatselt prügikasti? Äkki on “mineviku” kaitsjad hoopis rohkem tuleviku huvide eest väljas? Miks peaks 21. sajand olema paraseksuaalide sajand? Miks ta räägib totalitaarsest minevikust? Keegi ei kavatse sinna tagasi minna. Me elame ju Eesti Vabariigis, juba kakskümmend viis aastat, ja perekonnakaitsjad ei ole ju avaldanud soovi nõukogude võimu kehtestada? Ja mis puutub tuleviku “vabadusse”, siis kas see pole illusioon, sest meil on juba hea mitu aastat just sellesama kooseluseaduse pärast inimesi tagakiusatud? Ja üldse mitte kooseluseaduse pooldajaid või geisid, vaid neid, kes kaitsevad traditsioonilist perekonda. Mis saab veel siis, kui see seadus kehtima hakkab? Totalitaarseks kujundab meie ühiskonna kooseluseadus, mitte perekonna kaitsjad. Piiramatut vabadust tõotab see ainult ÜHELE väikesele grupile.

Kirjutis on niisiis kantud selle väikese grupi eraelu reguleerimise soovist, vastandades seda meie kõigi senisele elu- ja ühiskonnakorraldusele, ja rahva enamuse suhtumisele sellest tingitud muutustesse ühiskonnas. Ükski Imre poolt äratoodud argument ei veena mind, et see seadus on tõesti vajalik.

Kuigi Imre näib seda mitte mõistvat, on kooseluseaduse näol tegemist väga suure muutusega meie kõigi elu- ja ühiskonnakorralduses, kultuuris, inimsuhetes, õigussüsteemis, inimliku moraali alustes. Ja sellest ei ole meil üldse veel räägitud. Ometi tulnuks sellest alustada. Mismoodi see abielu mõiste äramuutmine mõjutab meie ühiskonda ja kogukondi? Lapsi? Haridust? Kus on selleteemalised teaduslikud ja meditsiinilised uurimused? Kas homoseksuaalsus on oma kõikides vormides tervislik?

Elu ei ole liivakastimäng. Mida inimene külvab, seda ta ka päriselt lõikab.

Ehk oleks siiski olulisem tegelda enne KÕIGI inimeste õigustega, siis alles hakata vaatama erilisi gruppe ja nende isiklikke õnnevajadusi? Sest eluase ja inimväärne palk on ometi tähtsad KA nendele gruppidele? Miks on vaja nii palju aega ja energiat raisata ühele armetule nišiküsimusele, kui meil on ometi nii palju olulisemaid probleeme: meie maapiirkonnad surevad välja, noored pered on pangaorjad, tuhanded inimesed lähevad välismaale tööle, välisfirmad viivad oma kasumi välja, valitsus on rahvaga tülli läinud, ja nii edasi?