Advokaat Robert Sarv. Foto: ekraanitõmmis

Kohus peaks tegelema faktidega, sündmustega, väärtegude ja kuritegudega, mitte tunnetega, kujutelmadega, väärtõlgendustega, kitsalt isiklike emotsionaalsete üleelamistega, isekate solvumistega, ammugi mitte erinevate väärtushinnangute või maailmavaadete või moraalisüsteemide hukkamõistmistega, kommenteerib Malle Pärn advokaat Robert Sarve nõudekirjade tööstust.  

Sisuline keelemõistmine on meil üsna kehval tasemel, vist enamik meie tülisid, lahkhelisid ja kaklemisi sünnivad just sellest, et me räägime erinevaid keeli. 

Ja sellest, et meie hulgas on liiga palju enesekeskseid egoiste, fanaatikuid, kes ei arvesta mitte kellegi teisega, kellele ei lähe korda terve rahva ühiskasu ehk üldine hüve, kes peavad õigeks ainult oma valitud pseudoteooriaid ja tahavad neid kõikidele peale suruda. 

Need egoistid on paraku kuidagi vallutanud selle nõndanimetatud “süvariigi” ja esitavad agressiivselt ning meedia toel väga häälekalt oma isiklikke eelistusi ja nõudmisi kui ainuõiget ja vältimatut progressi. Nad ütlevad, et teistel ärgu olgu “tõe monopoli”, aga nendel peab see olema. 

Üks advokaat on meil asunud sadadelt kodanikelt sotsiaalmeedias (koguni kinnistes gruppides, seega inimeste omavahelises vestluses!) kirjutatud kommentaaride eest raha nõudma. Ta väidab, et see on seaduslik. 

Kas iga advokaat tohib luua endale ise oma seadustõlgendused? Oma keele? Süüdistada inimesi tegevustes, mida nad ei ole iial teinud? Mis on vaid tema isiklikud ja täiesti ekslikud tõlgendused inimeste spontaansetest kommentaaridest? 

Miks jäetakse nendes protsessides täiesti tähelepanuta see avalik tegevus või need avalikult avaldatud mõtted, mis need kommentaarid PÕHJUSTASID? Miks ei arvestata kommenteerijate selgitusi ja põhjendusi? 

Miks maalitakse neist inimestest mingid õelad ja pahatahtlikud intrigaanid, kes vaest õilsat seksiõpetajat täiesti alatult ja põhjuseta ründavad? 

Võlaõigusseadus (kui seda sõna sisuliselt, eesti keeles analüüsida) peaks tegelema võlgadega, mitte mingite sotsiaalmeedia kommentaaridega? Ükski seadus ei tohiks võimaldada nii-öelda kantseliidi varju peidetud “hämarate nurkade” ärakasutamist kellegi isiklikes huvides. 

Kohus peaks tegelema faktidega, sündmustega, väärtegude ja kuritegudega, mitte tunnetega, kujutelmadega, väärtõlgendustega, kitsalt isiklike emotsionaalsete üleelamistega, isekate solvumistega, ammugi mitte erinevate väärtushinnangute või maailmavaadete või moraalisüsteemide hukkamõistmistega. 

Inimestevahelisi isiklikke tülisid peaks lahendama mingi muu instants. Nõukogude ajal olid ühiskondlikud kohtud. Sarv võiks tegelda nende elustamisega. Ja karistuseks võiks seal olla ühiskondlikult kasulik töö, lepitamine, halva teo heakstegemine, mitte rahatrahvid, mida enamik meist niikuinii maksta ei jõua. 

Raha ei pese maha häbi, ei võta ära valu ega tee närvišokist haigeks jäänud inimest terveks. 

Oma võimu või muude eeliste omakasuks tarvitamine, teiste teadmatuse ja võimupuuduse arvelt on teatavasti korruptsioon. Isegi börsil ei ole lubatud oma salajast infot kasutada oma isiklikes huvides. 

Minule kui täiesti kantseliidivälisele inimesele tundub imelikuna advokaadi absoluutne ultimaatum, “nõudekiri” maksta ära tema nõutud summa, lausa kümne päeva jooksul, kusjuures päevi ei hakka ta lugema mitte sellest, kui ta ohver selle kirja avab ja talle vastab, sest on ju võimalik, et advokaat on näiteks adressaadiga eksinud – vaid selle kirja väljasaatmisele järgnevast tööpäevast! Kas pole absurdne? 

Tavaline inimene ei vaatagi oma posti iga päev, Sarv kujutab ette, et kõik aina ootavad selliseid teateid. Ja alla kirjutab ta: Lugupidamisega…

Kus siin see lugupidamine on, kui kiri on täis väga räigeid süüdistusi pahategudes, mida kindlasti mitte ühelegi kommentaatorile iial pähegi pole tulnud korda saata? 

Muide, kas solvumise “valurahad” kuuluvad ka tulumaksustamise alla? 

Demokraatlikus riigis ei ole inimestel keelatud avalikult väljendada oma kriitilist suhtumist kellegi avalikku tegevusse või arvamusavaldusse. Kui see on kellegi meelest ebasünnis, ühiskonnale kahjulik, kedagi solvav või ebakultuurne, siis on tal lausa kohustus seda välja öelda. See, kes oskab paremini mõista või ette näha mingi sündmuse ühiskonnaohtlikkust, peab sellest teistelegi teada andma. 

Muidugi on õigus advokaadil kaitsta oma klienti tema meelest solvavate kommentaaride eest, aga tehku seda selsamal tasandil, ilma oma ühiskonnas olulisemat positsiooni kuritarvitamata. 

Probleeme on võimalik ühiskonnas avalikult arutada, ja koguni ühiskondlikult hukka mõista ebaviisakad kommentaarid. Selline käitumine tuleks meile kõigile kasuks. 

Kui tegemist on aga vastuvaidlematu ja kategoorilise rahanõudega suurte ähvarduste saatel, siis võib ju “keskmisel kõrvaltvaatajal” (Sarve enda termin) kergesti mõttes tekkida analoogia väljapressimisega. Kuidas saab teda siis kohtusse kaevata? Mille alusel? 

Aga Sarv ise kuulutas lausa avalikus meedias, et tema sööb “selle neiu” (Õnneli Matti) sarnaseid “amatööre hommikusöögiks”. 

Rita Holm nimetab Eesti ühiskonda avalikult ja selge sõnaga (sealhulgas lapsevanemaid) mahajäänuks, tagurlikuks ja “homofoobseks”. 

Kas tohib teist inimest kohtusse kaevata see, kes ISE teda on enne solvanud ja laimanud? Kes on lausa tervet ühiskonda laimanud ja solvanud? 

Et eesti lapsevanemad ei ole ise, ilma Sexpo “abita” suutelised oma lapsi kasvatama? Siiani kõlbas, enam ei kõlba, sest nüüd on soomlastel oma Sexpo ja WHO-l oma progressiivne seksuaalideoloogia? 

Kusjuures mitte kumbagi ei ole teaduslikult ära tõestatud, mitte kummalgi ei ole aluseks autoriteetset meditsiinilist ega psühholoogilist teaduslikku uus-avastust, mis kõik senised teooriad absoluutse kindlusega kummutaks? 

Eesti ühiskond ei ole mahajäänud, tagurlik ega “homofoobne”. 

See viimane termin on ülepea absurdne ja olematu. Ei ole olemas sellist asja nagu normaalse seksuaalsusega inimese hirm homoseksuaalsuse ees. Kui inimene juba seda valeterminit oma leksikas tarvitab, siis näitab ta sellega, et ta ise on eksiteel, et tema teadmised seksuoloogiast ja psühholoogiast ei ole usaldusväärsed. Et ta lähtub teatud kindlast ideoloogiast, mitte teadusest. 

Tema on omandanud mõnekuulise “seksuaalprogressi” kursuse paljude meie inimeste meelest kahtlase väärtusega Sexpos ja peab seda ainuõigeks ideoloogiaks. Tema on teinud sellise valiku. 

Miks ei hinda see advokaat ja meie kohtusüsteem samaväärseks RH ja Sexpo ideoloogia kritiseerijate veendumust ja vaba valikut, kui meil on kõik kodanikud seaduse ees võrdsed? 

Seda vastuolu ei ole kuidagi võimalik tervele mõistusele ära seletada. 

Demokraatliku riiigi kodanik tegi sotsiaalmeedias kriitilise märkuse teise kodaniku kohta. Mitte niisama, asja ees teist taga, vaid ta reageeris selle kodaniku avalikule tegevusele või meedias avaldatud mõtetele. See on iga kodaniku õigus. Sarv aga nimetab kommentaari kirjutamist “õigusvastaseks tegevuseks”? 

Netikommentaar ei ole “õigusvastane tegevus”, meil on ametlikult kehtiv sõnavabadus. Sotsiaalmeedia on kõigile vabalt kättesaadav ja täiesti lubatud. Kommentaarium on kõigile avatud, keegi ei ole sinna seadusevastaselt sisse trüginud. 

Ka ei ole meil kehtestatud omavahelise vestluse ja avaliku meediasuhtluse üle ametlikku tsensuuri. 

Sarv õigustas oma hommikusöögi kalambuuri sellega, et tema lause oli “kujundlik”. Miks ta siis teistele neid “kujundlikke lauseid” ei luba, miks ta teiste kõnekujundid “ebaõigeteks faktiväideteks” tõlgib ja nende eest raha nõuab? 

Ka “väljapressimine” kuulub selliste kõnekujundite hulka. 

Ametliku süüdistusena oleks vastava terminiga kommentaar rännanud prokuratuuri, mitte sotsiaalmeediasse. 

Inimestele TUNDUB Sarve tegevus väljapressimisena, niisama nagu Sarvele TUNDUB kriitiline kommentaar tahtliku tema kliendi mainet kahjustava faktiväitena. 

Kas meil mõistetakse nüüd kohut tundmuste üle? 

Kant on vist öelnud, et kui midagi teete, siis mõelge, mis oleks, kui KÕIK sedasama teeksid? Mis oleks, kui kõik hakkaksid käituma nii nagu see Sarv? Keegi teeb mingi kriitilise märkuse: KOHTUSSE!!! Maksa ära! 

Et teada saada, kas miski on hea ja õige või halb ja vale, tuleb seda mõttes suurendada äärmuseni.