Kolumn: kolmas aastatuhat ikkagi

Vilja Kiisler. Foto: Scanpix

Vilja Kiisler leiab, et jookseb kolmas aastatuhat ja seksuaalvähemuste küsimusi ei peaks enam arutama jumalasõna järgi. Veelgi enam, tema hinnangul rajaneb vähemuskius äärmuslikul katoliiklusel. Ühesõnaga – Revolutsioon ei pea tagurlusega läbirääkimisi, tõdeb kolumnist Veiko Vihuri.

Ligi neli aastat tagasi kirjutasin Objektiivile artikli „Ole vait, kristlane, me elame demokraatias!“, milles küsisin: „Kas tõesti ei ole euroopalikus kultuuriruumis, mille all mõeldakse nähtavasti liberaalset demokraatiat, avalikus elus kohta kristlusest lähtuvatele argumentidele? Et meil on nüüd vabadus ja pluralism ning sina, kristlane, hoia oma suu kinni? Sinu arvamus ei loe? Usu kodus oma piiblijura, aga ära tule sellega tänavale vehkima või poliitilist lobitööd tegema? … Vastutasuks tagab arenenud ühiskond talle vabaduse eraviisiliselt kusagil kõrvalises kohas oma usulisi vajadusi rahuldada.“

Tollane kolumn oli mõeldud kommentaariks Maris Sanderi artiklile „Kristliku lobitöö tõusuaeg“, milles nuriseti, et kirikuringkonnad on olnud pretsedenditult aktiivsed kooseluseadusevastased lobistid. (Tegelikult väljendasid erinevad kirikud ja teised usulised ühendused seisukohta, et perekonna ja abielu mõistet ei peaks laiendama samasoolistele paaridele.)

Nüüd on ühiskonnas kõne all LGBT-ringkondade lobitöö ja propaganda riiklik rahastamine. N-ö äärmusliku kristluse suunal lajatab Eesti Päevalehe ajakirjaniku rollis esinev Vilja Kiisler:

„Ilmalikus riigis, nagu Eesti on, on isegi peaministri usulised veendumused tema enda isiklik asi, seda esiteks, aga teiseks: neis asjus äärmusvaenulikule SAPTKile lähedase EKREga selles asjas debateerima hakata oleks sisuliselt poliitiline enesetapp. Ja olekski ju kummaline, kui seksuaalvähemuste küsimusi hakataks ilmalikus riigis nagu Eesti arutama jumalasõna järgi. Kas ei jookse mitte kolmas aastatuhat? Samas, ignoreerida tõsiasja, et koalitsioonipartneri vähemuskius rajaneb äärmuslikul katoliiklusel, pole ka lõputult võimalik, kuigi seni on seda tehtud.“

Jättes siinkohal vaatluse alt kõrvale päevapoliitika, tuleb tõdeda, et Vilja Kiisleri arvates peaksid kristlased või kristlike veendumuste kandjad vait olema ja mitte oma jumalasõnaga ühiskonna asjadesse sekkuma, sest käes on kolmas aastatuhat. Selge. Aga kuidas sel juhul mõista sageli korratud väidet, et liberaalne ühiskond on olemuselt pluralistlik ühiskond? Kui pluralistlikus ühiskonnas toimub mingis küsimuses debatt, siis peaks erinevatel ühiskonnagruppidel olema võrdväärne õigus oma argumentide – pärinegu need II aastatuhandest eKr või 21. sajandist – esitamisele ja ka neile poliitilise väljundi otsimisele.

Riiklik tellimus tõeliselt äärmuslikule ideoloogiale

Eesti Vabariik ei rahasta kristlikku kuulutustööd. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist pole ühiskonnas leidnud toetust isegi mitte kohustuslik religiooniõpetus koolides, kuigi see õppeaine on hoopis midagi muud kui kristlik usuõpetus. On levinud hoiak, et usulist õpetust peaksid andma või selle andmist korraldama usuühingud ise. Nii ongi tekkinud päris mitmeid kristlikke koole. Usuühingute enda asjaks on jäetud ka pühapäevakooli ja leeriõpetuse või katehheesi, samuti misjonitöö läbiviimine.

Seevastu homo- ja sooideoloogiat levitavad ühingud (Eesti LGBT Ühing, MTÜ Oma Tuba) saavad rahalist toetust maksumaksja taskust. Ja nagu tuleb välja, täidavad nad lausa riiklikku tellimust, mida põhjendatakse võrdsuspoliitika, inimõiguste, vähemuste huvikaitse vms mõistetega. Eesti Vabariigi valitsus on ilmselgelt huvitatud, et kodanikud võtaksid omaks ideoloogilised seisukohad, mida väljendatakse Eesti LGBT Ühingu poolt või radikaalfeministlikus portaalis Feministeerium.

Ja millised on need ideoloogilised seisukohad? Need on sõna otseses mõttes äärmuslikud ideed vulavast ja virdavast sooidentiteedist, „sooneutraalsest“ või „võrdsest“ abielust ja muust sellisest jampsist, mis pole karjuvas vastuolus mitte ainult üle-eelmisest aastatuhandest pärit jumalasõnaga, vaid ka teaduslikult tunnetatava reaalsusega. Lühidalt öeldes rahastab Eesti Vabariik äärmuslikke ideoloogiaid, mis seavad radikaalselt kahtluse alla nii bioloogilise reaalsuse kui üldinimlikud arusaamad.

Rõhujad ja rõhutavad

Miks siis niisugustel sõna otseses mõttes äärmuslastel või radikaalidel peaks Vilja Kiisleri ja teiste temasuguste arvates olema ühiskonnas sõnaõigus ja samuti õigus maksumaksja rahale, nende oponentidel aga mitte?

Asi on selles, et pahemliberaalide meelest on ühelt poolt olemas tõelised ja nimelt rõhutud vähemused ning teisalt nende rõhujad. Rõhutute rühma kuuluvad seksuaalvähemused (LGBT+), naised, migrandid, teise nahavärviga inimesed, moslemid, teatavad etnilised vähemused jne (see loetelu ei pruugi järgida rõhutud vähemuste sisemist hierarhiat). Need rühmad olid traditsioonilises kristlikus, patriarhaalses ja monokultuurses ühiskonnas alla surutud ning nad on vabastatud alles revolutsioonijärgsetes liberaalsetes, „vabades“ ühiskondades. Nende „võimestamiseks“ on välja mõeldud igasugused võrdsuspoliitikad, huvikaitsed jms. (Iseasi, kas vähemusi ja nende isehakanud eestkõnelejaid peaks üldse samastama.)

Neile vastanduvad rõhujad: eri liiki „paremäärmuslased“ ja konservatiivid, „äärmuskatoliiklased“ ja muud tagurlikud kristlikud ringkonnad, kes esindavad mineviku ülekohut ja rõhumist. Kuigi ka nemad on ühiskonnas vähemuses ning neid võiks grupeerida maailmavaate ja usuliste veendumuste alusel, ei kvalifitseeru nad õige või autentse vähemusena, keda liberalistlik revolutsiooniline režiim peaks kaitsma ja toetama. Otse vastupidi: nende vaateid ja veendumusi ei saa pidada legitiimseks. Vähemalt mitte moraalses mõttes, ehkki pahemliberaalid on püüdnud ka seadusandlikul tasandil astuda samme, et rassistlikuks, ksenofoobseks, homofoobseks jne tembeldatud seisukohti ära keelata või nende levikut vähemalt piirata.

Ja nii saabki Kiisler tõsimeeli väita, et vähemuskius rajaneb äärmuslikul katoliiklusel. Mittenõustumine LGBT ideoloogia riikliku rahastamisega (ja riigi tellitud ajupesuga) on Kiisleri meelest vähemuskius, mida õhutavad äärmuslikud katoliiklased SAPTK-st ja nende paremäärmuslikud liitlased EKRE-st. Õigupoolest osutub äärmuslaseks iga kristlane ja iga eestlane, kes LGBT riikliku toetamise lõpetamise nõudega kaasa läheb.

Vilja Kiisleri artikkel esindab kahtlemata tema ja küllap ka tema tööandjate vaateid. Ent ühtlasi väljendab see ilmekalt pahemliberaalide revolutsioonilist iseteadlikkust ja soovimatust mistahes vastuhäältega arvestada. Revolutsioon ei pea läbirääkimisi tagurlusega. Käes on kolmas aastatuhat ikkagi.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!