Euroopasse suunduvad migrandid uppuvas paadis, 17. aprill 2016. Illustreeriv foto: Patrick, AP/Scanpix

Euroopa ja Ameerika on omaenese liberaalsuse pantvangid, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson. Nende seadused on tehtud oma ühiskonna jaoks. Kuid nüüd on läänemaailma sisenenud hoopis teistsugune seltskond, kelle jaoks läänelik õigussüsteem ning riiklikud struktuurid ei tähenda palju midagi.

Soome on meile lähim illegaalsete immigrantide sihtmaa. Paaritunnise laevasõidu kaugusel Tallinnast on heaoluriik, kuhu pürgivad kümned tuhanded “hädalised” ning eelmise aasta jooksul on neid põhjanaabrite juurde saabunud 32 476. Üle kümne korra enam kui eeldati.

Olukord on keeruline ning valmistab Soome riigile tõsist peavalu. Illegaalsetest migrantidest on praegu teadmata suunas kadunuid umbes 2800. Keegi ei tea, kus nad on ja millega tegelevad, sest kui inimene on saanud oma jala maha Schengeni viisarežiimi territooriumile, siis võib ta minna kuhu iganes, kui tal on piisavalt raha. Ja mitmetel jätkub sularaha ka taksosõiduks Rootsi piirilt läbi terve Soomemaa Helsingisse, mis on piisavalt suur linn, et sellesse sulanduda ja nautida liberaalse, tabudevaba ja kaasaegse Euroopa poolt pakutavat meelelahutust ja ihumõnusid. Või siis kõige sellega võidelda.

Osa Soomes elavaid välismaalasi või immigrantide järeltulijaid on laisas, komblusetus Euroopas nähtust nii frustreeritud, et on võtnud ette reisi ISIS-e kontrollitavale alale liitumaks islamivõitlejatega. Soome ametkondadel on praegu umbes 70 inimese andmed, kes viibivad Süürias ja Iraagis sõjatandril. Arvestades Soome elanike arvu, on seda rohkem kui teistes Euroopa maades. Mõned neist on naasnud Soomemaale, ent nende “kodumaa” ei istu teps mitte käed rüpes, vaid on valmistunud selliste tegelaste vastuvõtmiseks.

Kui nüüd keegi verejanuline rassist arvab, et islamisõdalaste käte ümber klõpsasid käerauad niipea, kui nad lennukilt või laevalt Soome pinnale astusid, siis peab teda kahjuks kurvastama, sest Põhjala ametkonnad on rassismipuhtad ning eelarvamustest vabad. ISIS-e tegemistes kaasa löönud inimesi ei kanta kriminaalregistrisse, kui ei ole tõendeid nende tegevusest sõjaterritooriumil. Ka siis, kui on teada, et inimene on kindlalt suundunud äärmuslike võitlejate teenistusse. Keskaegsete repressioonimeetodite asemel on siseministeeriumi poolt hoopiski loodud eksinute deradikaliseerimiseks vastav programm. Lisaks siseministeeriumile on sellesse kaasatud ka politsei, Soome Punane Rist ning Luterliku Kiriku Välisabi. Koos pürgitakse selle poole, et radikaliseerunud isik loobuks lõpuks äärmusliku mõtlemise poolt põhjustatud vägivaldsusest. Programm on mõeldud ka äärmuslike usuliikumiste liikmetele, parem- ja vasakäärmuslastele. Viimaste aastate jooksul on saadud tegeleda ka üksikute islamiradikaalidega.

Ei ole teada, kuidas kaasatakse õigelt rajalt kõrvalekaldunud põliselanikke programmiga, ent islamistidele on selles osalemine rangelt vabatahtlik. Jah, hea lugeja, sa ei eksinud. Islamisti ei või selleks sundida.

Samasugune on suhtumine ka Rootsis, kus on arvel mitusada islamiäärmuslast, kes harrastavad militaarturismi kartmata, et neilt võetakse ära riigi poolt määratud sotsiaalpajuk. Soome ja Rootsi julgeolekujõud monitoorivad kangelaslikult olukorda. Ilmselt peaks see mõjuma nende maade tulevasele turvalisusele hästi.

Euroopa ja Ameerika on omaenese liberaalsuse pantvangid. Nende seadused on tehtud oma ühiskonna jaoks ning need on ka toiminud enamvähem korralikult. Nüüd on läänemaailma sisenenud hoopis teistsugune seltskond, kelle jaoks läänelik õigussüsteem ning riiklikud struktuurid ei tähenda palju midagi. Ainult sedavõrd, kui palju saab sellest välja imeda hüvesid ning kindlustada endale, oma perekonnale, suguvõsale ja kogukonnale võimalikult hea äraolemine. Väga harva kuuleme radikaalide deporteerimisest oma sünnimaadesse. Austraalias on üks äärmuslikest imaamidest vältinud riigist välja saatmist juba neli korda, sest ta on tanutanud või hidžaabitanud iga kord mõne elamisloaga naise, kelle külje all jätkata selle riigi lammutamist. Selle riigi hävitamist, millelt ta on ühtekokku iseenda, oma mittetöötavate naiste ja laste elamiskulude jaoks saanud umbes miljon kohalikku dollarit. Tegemata päevagi tööd selle riigi heaks. See ei ole taunitav, sest moslemite arvates ei pea muhameedlane arvestama uskmatute koertega rohkem, kui ta ise heaks arvab.

Ühendriikide Tennessee osariigis Memphises tegutseb siiani Rhodes College’is edukalt imaam Abu Ammar Yasir Kazi, kelle loengutes saab kuulda, et kristlased ei ole väärt enamat kui fekaalid. Kristuse järgijad on tema sõnades kurjuse kehastused, kelle vastu ta kutsub oma õpilasi vallandama džihaadi: “Kui keegi avaldab teile vastupanu, võite te pühasõdalastena võtta neilt nii nende omandi kui elu.” Islamiseaduste kohaselt tähendab omandit ka perekond, kelle islamisõdalane võib võtta endale orjaks ja käia sellega ümber nii, nagu ise soovib.

Mõni aasta tagasi väisasid ka Soomet kaks kurikuulsat imaami-jutlustajat, kes ei varjanudki oma kõnedes seda, et kõigi moslemite eesmärgiks peaks olema Soome parlamendi ees lehviva sinivalge ristilipu väljavahetamine rohelise moslemite plaguga. Neil lasti vabalt maal viibida ning siit ka lahkuda.

Käesoleva aasta aprillis viis Soome politsei läbi ulatusliku operatsiooni ning kontrollis maal viibivate välismaalaste dokumente. Olukorras, kus umbes kolmesajal Soomes viibival pagulasel ja illegaalil on kontaktid terroristidega, käitub Soome riik väga tagasihoidlikult, kuigi politseireidid on ainus võimalus tõkestada illegaalset immigratsiooni olukorras, kus Schengeni viisaleppe alal piirikontroll ei toimi ja Euroopa Liidu piir on lukust lahti.

Oma reidide eest on Soome politsei pidanud andma aru ning selgitama, et nad ei vali kontrollitavaid inimesi näiteks väliste rassiliste tunnuste alusel. Liberaalsed poliitilised jõud on asunud uussoomlastest räppari “Musta pantri” kõrvale, kes nõuab politseilt vabandust oma somaallastest ema ja õe suhtes toime pandud brutaalse vägivalla pärast. Daamid olid nimelt keeldunud näitamast politseile oma isikutunnistusi ning astunud julgeolekuametnikega sõnavahetusse, mille eest neil käed raudu pandi.

Daamid daamideks, ent illegaalid ja pagulased tunnevad end läänemaailmas igati turvaliselt, sest muidu ei julgeks neist keegi politseiga ei sõnelda ega neid peksta, tappa ja süüdata autosid ning jaoskondi, nagu saame seda näha praegu Pariisis, Berliinis ja Londonis. Erinevalt illegaalide kodumaast, kus seaduseks on sageli külavanema või kohaliku politseiülema paha tuju, kaitseb Läänes inimest seadus, ja selleks, et kaotada siinmail oma vabadus, ei piisa isegi mitte vägistamisest. Euroopa katsed ennast kehtestada immigrantide kogukondades on äärmiselt mannetud võrreldes sellega, kuidas hoiti maad või mõnda ala langemast anarhiasse illegaalide kodumaadel. Illegaalid, immigrandid ja pagulased tunnevad end Euroopas üha enam peremeestena, rääkides üha avalikumalt Euroopa peatsest loojangust ja meie territooriumi kuulutamisest islamialaks. Minu arvates nimetatakse seda riikliku iseseisvuse kallale kippumiseks ning see peaks olema seadusega karistatav igas riigis. Peaks. Sest Euroopas võime praegu rääkida väga tinglikult riikide suutlikkusest tagada põhikirjale tuginev eksistents. Seepärast ei maksa imestada, kui eurooplased hakkavad ise kaitsma oma elu ja avarandust. Oma kodanike järel nuhkida ja neid karistada on aga Euroopa riikidel nii jõudu kui tahet, sest põliselanikud ei ole oma õiguste kaitsmisel nii agressiivsed ja organiseerunud kui näiteks Soome somaalid.

Lähis-Ida ja Aafrika päritolu inimeste jaoks on Euroopa õiglussüsteem paras kirbutsirkus, mille peale võib laias kaares sülitada. Rootsi on mõistnud väljasaatmisele tuhandeid illegaale, ent ei ole suutnud neist riigist minema toimetada mitte ühtegi. Mitte kõik, õnneks, ei kuritarvita eurooplaste pelgurlikku oskamatust ennast kehtestada. Eelpool asiaatide ja aafriklaste hulgas on väga erinevaid inimesi. Rikkaid ja vaeseid, hädalisi ja mõrvareid. Nagu ka Soomes elavate ausate eesti töömeeste kõrvale mahuvad roolijoodikud ja poevargad, narkosmugeldajad ja prostituudid. Seadused aga ei ole ühiskonnaga arvestatavate inimeste survestamiseks. Need on kuritegeliku elemendi ohjeldamiseks. Ent kui riik ei ole oma ülesannete kõrgusel, kaob tema usutavus ka korralike inimeste silmis. Mingisuguste vabatahtlike tervendamisprogrammidega seda ei taasta. Ega ka rassisti-siltide laialikleepimisega.

Eesti piir Soome, Läti ja Rootsiga on avatud, seda ei kontrollita. Venemaalt Eestisse “eksida” on sama lihtne, kui konnal mättalt mättale hüpata. Me ei tea, kes võivad sealt tulla meie õuele tüli norima. Tahaksin väga loota, et meie alamakstud politseinikud täidavad auga oma ülesandeid. Tahaks väga loota, et meie poliitikutel jätkub mõistust näha kaugemale oma isiklikest taskutest. Tahaks väga loota, et Euroopas ei puhkeks relvastatud konflikte põlisasukate ja invasiooni läbiviivate “uuseurooplaste” vahel. Et seda ei juhtuks, peavad rahvusriigid julgema kaitsta oma territooriumi ja tagama kodanikele turvatunde. Nii lihtne see ongi. Kui on tahet. Tahaks loota, et see mu lootus ei ole vaid naiivne unelm. Sest ma ei taha tõesti hakata parve peale ise kive tassima. Parveliiklust nii Palamuse jõel kui Läänemerel ja Vahemerel peavad reguleerima pädevad instantsid. Vähemalt nende nägudest on näha, et nad on tarkust täis. Näidaku, mida nad tegelikult suudavad.