Kolumn: kuidas teha “rahureligiooniga” rahu?

ISIS-e väikesed "rahusõdurid". Kaader ISIS-e propagandavideost.

Islami õpetuse kohaselt saab maailmast “rahu maja”, kui kõik rahvad on allutatud islamile. Lääs aga loodab vargsi, et rahujalale jõutakse, kui musulmane õnnestub veenda demokraatia ning liberaalsete ja humanistlike väärtuste paremuses, kirjutab Objektiivi peatoimetaja ja kolumnist Veiko Vihuri.

Islam pole süüdi?

Väljaandes Politico ilmunud artiklis kirjutab terrorismianalüütik, endine luuretöötaja Malcolm Nance viiest moodusest, kuidas jagu saada terroristlikust ühendusest nimega ISIS (Islamiriik). Nance teeb ettepaneku, et ISIS-t ei tohiks siduda isegi mitte radikaalse islamiga ning islami süüdistamise asemel tuleks kõneleda ISIS-sest kui omaette “kultusest” või sektantlikust usuliikumisest, mis võrdsustab massimõrvad ja muud verised jõhkrused usuliste aktidega nagu palvetamine.

Nance usub, et moslemitevastane poliitiline retoorika tagab ISIS-ele suure võidu, sest nende ja ka al-Qaeda huvides on näidata, et Ameerika (ja kogu lääs) on islami suurim vaenlane. Autori sõnul tuginevad lääne väärtused sallivusele ja teiste austamisele – kui nimetatud põhimõtteid õnnestuks kuidagi viia 1,6 miljardi moslemini, oleks ISIS-el ots peal.

ISIS pole islam?

Niisiis – lääneliku ühiskonnakorralduse eestkõnelejate meelest saaks vastasseisu lahendada nii, et moslemeid tuleks veenda ilmaliku, tolerantse ja pluralistliku ühiskonnakorralduse eelistes, püüdes samal ajal näidata, et džihadism ei ole tõeline islam, vaid selle moonutatud vorm või isegi (ISIS-e puhul) uus, kurjast haaratud usuvool.

Kuid millegipärast ei taha see retsept päris elus hästi õnnestuda, iseäranis Euroopas. Näiteks Euroopa Liidu sisulise pealinna Brüsseli kurikuulsast Molenbeeki linnaosast on saanud vaid loetud aastatega Euroopa “džihaadipealinn”. Selle tänavail mängivad poisid terroriste, suurem osa silte on araabiakeelsed, mannekeenid poeakendel kannavad hidžabi ja alkoholi ei müüda. Vastutus geto loomise eest veeretatakse valitsusele – Molenbeeki asukad olevat omapäi jäetud, nende sotsiaalsete ja majanduslike muredega pole tegeldud, neid polevat koheldud samaväärsete kodanikena ja nii olevat pandud alus nende radikaliseerumisele.

Etteheites võib olla väike tõetera, kuid samamoodi võiks küsida, kas selle aluseks pole hoopis kultuurišovinistlik veendumus, et tingimata kõik inimesed tahavad elada ilmalikus, jõukas ja vabas läänelikus ühiskonnas ning kui kuskil on lõimumisega probleeme, siis on see põhjustatud teistsuguse usutunnistuse või nahavärviga inimeste tõrjumisest, diskrimineerimisest ja neile võrdsete võimaluste keelamisest?

“Meie oleme ise teinud seda endale.”

Mis ka ei juhtuks, tolerantsikuulutajad peavad põhisüüdlasteks ikka valgeid lääne inimesi. Sellele võis järjekordselt kinnitust saada hiljutistest telesaatest “Radar”, mille võttegrupp külastas Molenbeeki (vt siit). Saatjaks tulnud “Brüsseli eestlane” Alari Rammo – varem sageli ERR-i portaalis sõna saanud aktivist – teatas algul üsna kindlal häälel (videos 8. minutil), et ta ei saa aru selle linnaosa müstifitseerimisest. Paraku sattus “Radari” võttegrupp üsna kähku mosleminoorukite füüsilise rünnaku ohvriks. Rammo hinnangul rünnati neid solvumisest, et kohalikke tahetakse jälle terroristidena näidata (videos 19. minutil).

“Nüüd, kus meid visati kividega ja löödi kaamerat jalaga… Ma ei usu, et mul siin väga ebaturvalisem oleks,” rääkis Rammo vabandavalt. “Ma ei usu, et nemad kõiki valgeid inimesi vihkavad. Samas kui nemad tuleks nüüd mulle õhtul selle pärast kallale, et mina olen valge, siis ma arvan, et sellepärast, et meie oleme neile öelnud, et nemad on kõik terroristid. Me oleme ise teinud seda endale. Nüüd ta tuleb selja tagant…” Järgnes uus rünnak ja kaameramehele löödi jalaga kõhtu.

Neid kaadreid vaadates meenusid taas kord Ahto Lobjaka surematud sõnad: “Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.” Loodetavasti kehtib öeldu ka Molenbeeki moslemite kohta, eriti kui arvestada, et Pariisi rünnakuid kavandati just seal.

Silmad pärani kinni

Jõukusest ei ütle ilmselt keegi ära, kuid ilmalikkuse või liberaalsete väärtuste tunnustamisega on hoopis teine lugu. On tegelikult hämmastav, kuidas Euroopa traditsioonilistele, kristlikele väärtustele vastanduva pluralistliku ja ilmaliku ühiskonnakorralduse jutlustajad, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et kristlust kahjustada, sulgevad silmad islami baasveendumuste ees ja üritavad neid välja vabandada kui äärmuslaste väärtõlgendusi, mis leiavad kasvupinda üksnes tänu tavamoslemite-sisserändajate ülekohtusele diskrimineerimisele.

Edasi viiakse jutt sujuvalt “meie oma” äärmuslastele. Valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõuniku Ilmar Raagi sõnul ulatavad eri ühiskondade radikaalid üksteisele käe: “Kui Euroopa paremradikaalid samastavad kõik moslemid terroristidega ja kõik moslemitest pagulased terroristidega, siis teevad nad täpselt seda, mida Daesh [ISIS] soovib saavutada oma terrorirünnakutega.” Raag leiab, et Euroopa esimene proovikivi on mitte teha Daeshi vaenlastest – s.t mõõdukamatest islamivooludest – endale uusi vaenlasi.

Prohveti must lipp “rahu maja” kohal

Eesti lugejatele – eriti aga Ilmar Raagile – võib igati soovitada islamiuurija Üllar Petersoni artiklit “Islamiriik ja mittemuslimid”, mille esimene osa ilmus ajakirja Akadeemia märtsinumbris. (Vt samal teemal ka Üllar Petersoni artiklit Eesti Päevalehes.) Selles vaadeldakse allikate najal islamis levinud arusaamu islamile rajatud ühiskonnakorraldusest ja džihaadist ehk kohustusest võidelda islami levitamise eest. Kuigi artikkel on kohati üsna spetsiifiline, tasub sellesse süveneda – lugejale näidatakse, et islami eesmärk on üleilmse riigi loomine, kus kõik usuvad Allahisse, ning et uskmatutevastane džihaad on tähtsaim kohustus islamis.

“Šariaadi järgi valitseb islami võimu alt väljapoole jäävate iseseisvate usukogukondade/riikide vastu olemuslik vaen kuni kas islami üleilmse leviku või maailmalõpu saabumiseni. Islami kui teopoliitilise süsteemi eesmärk on universaalse üleilmse islamiriigi kehtestamine, ning selle eesmärgi nimel pingutavad (s.t peavad džihaadi) muslimid kasvõi viimsepäevani,” kirjutab Peterson (Akadeemia nr 3/2016, lk 472).

Niisiis on meil probleem ikkagi islami kui religiooniga, mitte lihtsalt moslemite ebapiisava lõimumisega, nagu “avatud” ja multikultuurse ühiskonna pooldajad eelistaksid väita. Peterson tõdeb: “Seega, kuigi väga valdav osa muslimitest on rahumeelsed ega ole neil mitte mingit pistmist äärmuslusega, on islam oma olemuselt teoloogilis-poliitiline religioon, mille sisu moodustavad ülaltoodud alusallikad, oma riigiteoorias kogu muu maailma ja kõigi mittemuslimite lepitamatu vaenlane ning ideaalis nende ülemvalitseja, ning islami peamisi tekste – Koraani, sunnat, ajalootöid ja islami õigust – käitumisjuhiseks võttes saab tavalisest muslimist äärmuslane” (lk 480).

Kas Euroopal või üldisemalt läänel on lootust islamiga rahu teha? Avades tulijatele nii uksed kui südamed, pakkudes neile oma ühiskonna hüvesid ja väärtusi ning lootes vastutasuks vastastikku rikastavat kooseksisteerimist? Seda on juba proovitud. Peterson vastab igatahes otsekoheselt (osundan sedapuhku EPL-i artiklit): “islami järgi on tõepoolest rahu majas, kui maja kohal lehvib prohveti must sõjalipp.” Asjatundjale on raske vastu vaielda.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!