Praegu süüdistatakse vihkamises ainult perekonna kaitsjaid, ja sooneutraalsuse jüngrid oleks justnagu rahuinglid. Ometi on nemad selle sõja alustanud! Nagu vene väed tungisid Ukrainasse, nii hakkasid LGBT sõjaväed ründama abielu mõistet ja nende eesmärgiks on selle okupeerimine, kirjutab Malle Pärn.
Abielu aluseks ja põhjenduseks on liigijätkamise instinkt. Selleks otsib mees naist ja naine meest, sest teisiti nad järglasi ei saa. Kui mees ei otsi naist, vaid isegi tõrjub teda, et ta koguni niipalju ei saa naist armastada, et last saada (geipaarid lapsendavad või lasevad katseklaasis lapsi valmistada), kuidas ta siis saab armastada võõrast last? Tema liigijätkamise instinkt on ju häiritud? Ka Rein Järlik tõi selle välja (PM).
Emainstinkt naises paneb ta armuma mehesse ja isainstinkt mehes paneb ta armuma naisesse. See instinkt on ju armastuse alus? See seob kaks inimest perekonnaks, ühiste laste kaudu.
Kuna inimesel on peale ihu ka vaim ja hing, siis on see instinkt inimkonna sajanditevanuses kultuuris loonud endale tohutu tundemaailma, alustades lihtsast armumisest ja romantikast kuni kaunite kunstideni välja. Mis oleks inimkond väärt ilma sellise armastuseta?
Kui mees armub mehesse ja naine naisesse, siis nendel see instinkt ju ei tööta? Nad otsivad partnerit isiklike tundeelamuste jaoks, ka erootika jaoks, aga mitte soojätkamise jaoks. See on põhjus, miks ei taheta neile lubada lapsendamist. Sellel on bioloogiline, teaduslik põhjendus. Kadedusest ja õelusest on asi kaugel. Ja selline paarisuhe lihtsalt ei mahu abielu mõiste alla, sest abielu sisuks ja eesmärgiks on ikkagi ühised lapsed.
Niisiis, ühel pool on teadus ja juurdlev mõistus, teisel pool on vaid isiklikud tunded ja isekas soov „olla nagu teised". Õigemini „näida nagu teised", „olla tunnustatud teistena", sest poliitiline kokkulepe (või ka poliitiline vägivald) ei muuda ju loodust, inimloomust ega bioloogiat. See saab küll vaigistada avaliku vastupanu, kui sõnavabaduse kraanid kinni keeratakse, aga ei muuda inimeste suhtumisi.
Seega: igal juhul süvendab „sooneutraalse abielu" kehtestamine ühiskondlikke konflikte. See ei ole mingi võlukepike, mis kõik erimeelsused hoobilt ära lahendab.
Kui te tõesti teisiti ei saa, sest teie isandad Brüsselist suruvad teile seda peale, siis tuleks „abieluvõrdsuse" kehtestamist alustada sellest, et kuulutatakse omavahel võrdseks erinevad suhtumised sellesse. Ja ajakirjandus annab võrdselt sõna nii ühele kui teisele (vaenulikule) poolele. Sest vaenulikud on MÕLEMAD pooled, nii traditsioonilise perekonna ründajad kui kaitsjad.
Praegu süüdistatakse vihkamises ainult perekonna kaitsjaid, ja sooneutraalsuse jüngrid oleks justnagu rahuinglid. Ometi on nemad selle sõja alustanud! Nagu vene väed tungisid Ukrainasse, nii hakkasid LGBT sõjaväed ründama abielu mõistet ja nende eesmärgiks on selle okupeerimine. Vastased sunnitakse alla andma ja suunatakse ümberõppele. Nad ei taha ju võrdsust, nad tahavad ülemvõimu!
Juba praegu tegelevad nii meedia kui liberpoliitika abielu mõiste kaitsjate mahamaterdamise ja demoniseerimisega. Seda ei tohi olla! See on ju sõda, kus oma kodu kaitsmine on poliitiliselt hukkamõistetud.
Alustame algusest ja rahuneme maha! Kustutame ära solvamised ja ülekohtused laimamised! Viskame oma kirjakeelest välja kurjad sildid ja võltsterminid, millega normaalseid inimesi on ülekohtuselt alandatud!
Oh kui palju ma olen selliseid soove oma artiklites südamest välja õhanud! Ikka nimetavad võltsliberaalid vihkajaks mind ja rahutegijaiks „abieluvõrdsuse" nõudjaid. Tegelikkus on ju vastupidine!
Korraldame tõepoolest ausa ja aruka arutelu abielu ja armastuse üle. Anname võrdselt sõna mõlemale poolele. Kuulame üksteist ära. Püüame üksteist mõista! Loome mingi mõistliku kompromissi, mis kellelegi haiget ei tee! Päriselt, tõeliselt, mitte farsi kujul. Püüame endast ja üksteisest lugu pidada! Me oleme ühe rahva liikmed, me istume ühes paadis, kui keegi meist selle ümber ajab, siis kukume ju kõik vette!
SEE on kristlik suhtumine meie kodusõjasse, lõpetage abielumõiste kaitsjate tagurlasteks ja foobideks ja õelateks inimesteks tembeldamine!
Mitte ühelgi „vähemusel" ei tohi olla õigust tervet rahvast oma soovidele allutada! Poliitikud, kes praegu seda teha tahavad, sõidavad demokraatiast üle, nad kuritarvitavad oma võimu. Ja seda ei tohi rahvas neile lubada! Valitseja on rahva teener, mitte isand!
Meie inimesed on seaduse ees võrdsed! Põhiseadus ei ütle, et kõik konservatiivsemate vaadete ja elustiiliga inimesed tuleb vägisi ümber kasvatada või vaikima sundida! Seda ei ütle ükski meie seadus!
Abielu ei ole vaid riiklikult registreeritud paarisuhe. Paraku teavad seda ainult need, kes on abielumõiste laiendamise vastu. Ja need, kes seda ei tea, ei arvesta nende teadjate teadmisega. Mingi nähtuse definitsioon (ega kuugeldus) ei anna kunagi edasi selle nähtuse täit tähendust, tema tohutut kultuurilist või inimlikku sisu. On asju, mida normaalne inimene lihtsalt TEAB.
Kes ei tea, noh, ilmselt ei ole talle seda võimalik ka selgitada, sest ta ei taha teada. Aga talle ei tohi anda õigust otsustada selle nähtuse üle, mille sisu ta ei mõista! Mitteteadja peab kuulama teadjat, mitte vastupidi! Meil tahetakse kehtestada mitteteadjate ülemvõim teadjate üle.
Juba termin „abieluvõrdsus" on täiesti absurdne. Erisoolised paarid ei saa kunagi olla võrdsed samasooliste paaridega. Nende riiklik võrdseks kuulutamine on avalik valetamine. Ei saa võrdseks kuulutada ebavõrdseid nähtusi. Torm ei ole võrdne lumesajuga. Meri ei ole võrdne järvega.
On veel üks imeline inimlik suhe, millele tänapäeva hüperseksualistlik ühiskonna lõhestamine kurja teeb. See on sõprus. Puhas ja ustav omakasupüüdmatu sõprus on üks suurimaid inimlikke väärtusi meie elus. Kõikide inimeste jagamine seksuaal-liikidesse segab sagedasti ka sõpruse seksuaalsuhete hulka. Ja sellest on kõige rohkem kahju.
Inimene võib armastada samast soost inimest nagu sõpra. Aga rikutud üleseksualiseeritud maailm vaatab ka neid nagu samasoolisi paare.
Võtke ometi kuulda abielu kaitsjate kainestavat ja hoiatavat häält! Te jääte ju lõpuks ka ise selle laviini alla, mille te nüüd oma kergemeelsusega liikuma lükkate.
Võtame vaatluse alla kaks olulist küsimust, et nende abiga nii ühiskonnamudeli uuendajatele kui sajandeid kestnud süsteemi kaitsjatele eetilist hinnangut anda.
1. Mis on kummagi vastandliku poole tegevuse ja argumentide aluseks? Mis ajendab neid oma põhimõtete eest võitlusse minema? Kas see alus on teaduslik ja kas need ajendid on eetilised?
2. Mida head annab see „abieluvõrdsus" tervele ühiskonnale? Kas selle kehtestamise järel saabub meile tõesti ühiskonna rahunemine ja üksteisega leppmine ja konfliktide lõppemine või on selle tulemus hoopis vastupidine?
Abielumõiste laiendajate võitluse aluseks on ühe väikese ühiskonnagrupi isklik soov. Abielu kaitsjad ei lähtu abielus olevate inimeste (ega enda) isiklikust soovist. Tõepoolest, isikute pinnal ei võeta neilt justkui midagi ära. Nende abielu jääb ikka abieluks. Selle oletusega piirdub liberaalide loogika.
On selge, et nende vastandlike gruppide ettekujutus abielust ei lange omavahel kokku. Laiendajatele on abielu vaid ihaldatud mudel, mis nende meelest annab neile teatud eesõigusi. Nagu plakat. Nad tahavadki plakatit, mitte sisu.
Sest abielu (sisu järgi) ei jaga meile õigusi, vaid kohustusi ja vastutust. See on koorem, mitte kelk mäest lõbusasti alla sõitmiseks. Abielu ei anna meile vabadust, vaid seab meile piirangud.
Arukas inimene kuulab seda, kes teab rohkem, mitte seda, kes teab vähem. Rumal ja mugav inimene, kes ei viitsi ise mõelda ja otsustada, kipub aga sageli mudelit pärismaailmale eelistama, sest seda on lihtsam mõista. Või ära õppida. Tunduvalt lihtsam on elada primitiivses mudelis. Pärismaailm on ohtlik, keeruline, lõpuni mõistetamatu, ja teda ei saa oma tahtele allutada.
Abielu kaitsjad ei mõtle kitsalt endale, nad mõtlevad ühiskonnale, oma lastele ja lastelastele, meie sotsiaalsele kliimale, meie ajaloolisele kultuurile, meie rahvuslikule ühtsusele, ja ka riigi tulevikule tervikuna. Nemad ei aja taga oma „isiklikke õigusi".
Niisiis: kellegi isekas soov on läinud vihasesse sõtta terve ühiskonna aluste ja rahvusliku kultuuri vastu. Kummal on õigus? Kuidas nimetada valitsust, kes mingi vähemuse isekate soovide täitmiseks sõidab üle rahvuslikust kultuurist ja oma lastelaste tulevikust?
Mingi väga olulise ühiskonnaelu muudatuse seadustamisega peaks kaasas käima ka väga kaalukad põhjendused. Ja muidugi peaks sellel olema ka teaduslik alus.
Ma ei ole kohanud mitte ühtki põhjendust „sooneutraalsele abielule", teaduslikust alusest rääkimata, – kõik tüütuseni korratud argumendid on ainult ühe inimgrupi isiklike soovide õigustamised.
Mis on ühiskonnas olulisem, mida tuleks riiklikult toetada, kas isekust või üldise hüve taotlemist?
Mis puutub võimalikesse tagajärgedesse, siis igasugune vägivald suurendab konflikte.
Praegune teerullipoliitika (eriti alates abielureferendumi põhjalaskmisest) on ju avalikult ning kõigile nähtavalt vägivaldne. Kui venelased peaksid vallutama meie riigi, kas siis lõpevad konfliktid ja vastupanu? Ei lõpe ju! Niisamuti ei lepi ka abielumõiste laiendamise vastased teerulli alla jäädes selle „abieluvõrdsusega".
Inimeste suhtumist eksistentsiaalsetesse probleemidesse ei ole võimalik mingi neile ebameeldiva seadusega ära muuta. Isegi need, kes käega löövad: ah, on ju palju olulisemaid asju! – ka nemad ju tegelikult ei suhtu sellesse uuendusse sümpaatiaga. Nad on lihtsalt tüdinenud sellest veeklaasitormist ja lõppematust LGBT klantspropagandast.
Teeme, niisiis, kõigepealt ühiselt selgeks, mis üldse on abielu, äkki ta siis enam ei tundu nii ihaldatavana neile, kes selle tähendust praegu ei tea?
Jah, aga see ilmselt ei ole võimalik, sest me ju teame, et see „tants abielu ümber" on vaid osa suuremast väga ohtlikust plaanist, mille tegelik eesmärk on normaalsed inimsuhted lõplikult hävitada, normaalsus asendada ebanormaalsusega.
Kõige kurvem on see, et ka kirikuinimeste hulgas leidub selle plaani toetajaid, kes pühakirjagi oma soovide õigustamiseks ära kasutavad.
Teoloogias on kaks peamist piibliteksti tõlgendamise teed: eksegees ja eisegees. Eksegees tähendab teksti objektiivset uurimist, keeleliselt, loogiliselt, filosoofiliselt, – selle eesmärk on teada saada, mida mingi tekst meile öelda võib, et selle järgi oma elu seada.
Eisegees tähendab aga tekstist endale meelepäraste mõtete otsimist, oma mõtte tekstisse „sisse lugemist", – see käsitlus sobib eelkõige liberaalteoloogidele, kes on enda meelest ise targemad kui pühakiri ja lähtuvad selle tõlgendamisel kaasaja poliitvooludest, moodidest ja eelarvamustest. Eelkõige inimese isiklikest soovidest. Eisegeesiga otsitakse oma pattudele ja soovidele õigustusi.