Enamus inimesi vaatab pilti sealt, kus ta ise seisab või istub, ta ei viitsigi seda üleni vaadata. Nagu need pimedad, kes elevanti uurisid – üks katsus lonti, teine kõrva, kolmas kerekülge, neljas saba – ja igaüks oli kindel, et tema sai elevandist õige „suure pildi", kirjutab Malle Pärn.
Miks öeldakse: vaadake suurt pilti?
Tervikpilti tuleks vaadata, mitte suurt pilti.
Suur pilt võib olla suurendus või osa tervikpildist, mis tõesti aitab paremini näha seda osa, mis on suurendatud, aga ei aita mõista tervet nähtust. Vahel see isegi segab terviku mõistmist, sest suurendab välja ebaolulised detailid. Nagu näiteks inimese kehatervikust väljalõigatud piirkond. Sellistel piltidel on ainult üks ja väga läbinähtav eesmärk.
Jumal on öelnud loomisloos: ei ole hea, et inimene üksi on, ma tahan talle abi teha, mis tema kohane on, ja ta tegi naise. Ja siis ta ütles: mees ja naine on üks liha, mees jätab oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole.
Mis puutub „pildisse", siis üks näeb seal üht, teine ehk hoopis midagi muud, ja kui me need erinevad vaated kokku paneme, siis saame midagi palju huvitavamat.
Inimene ei ole mõeldud siin maailmas üksipäini toimetama, ta on mõeldud üheskoos toimetama, üksikul inimesel ei ole jõudu loodusele vastu panna ega tarkust looduses ellu jääda. Me täiendame üksteist. Kui me üksteisele aina nii palju ei vastanduks, siis me oleksime palju edukamad ja õnnelikumad. Üheskoos suudaksime ka pildi terviku kokku panna.
Ent viimasel ajal on isekus ja enesekesksus inimeses võtnud katastroofilised mõõtmed. Iga egoist usub (ja kuulab) ainult ennast ja neid, kes mõtlevad samamoodi kui tema. Õigemini: enamasti võetakse omaks mingi autoriteetse aktivisti loosungid (ideoloogia) ja hakatakse nendega peksma kõiki, kes ei taha oma elu nende loosungite järgi ümber teha. Sellised sõdalased käituvad justnagu programmeeritud robotid.
Kuna isekas inimene ei austa ega armasta kedagi, siis ongi välja mõeldud uus suhtlemise platvorm, milleks on sunnitud „sallivus". Isekas inimene ei austa ega armasta isegi mitte iseennast, ta pigem põlgab ennastki (ehkki ta seda enamasti ei tea), sest inimese loomulik instinkt keeldub austamast ja armastamast alaväärtuslikku vaimu (või vaimust loobujat), kes ennast tähtsalt liigitab suguelu või iseka tahtmise või võimuahnuse või mõne muu klamuurse moehulluse järgi.
Ja ta hakkab nõudma ühiskonnas endale eelisseisundit. Valelikult, „sallimise" ja „võrdse kohtlemise" nimetuste all. Ta tahab ennast teistest kõrgemale seada, sest kõrge positsioon ühiskonnas varjab ära tema enesepõlguse.
Ja temast saab kiusaja, nii koolis, ühiskonnas, kultuuris kui poliitikas. Eriliselt vihkab ja ründab ta tervemõistuslikke inimesi.
Aga mina tahan inimestest lugu pidada, mitte neid sallida! Normaalne ühiskond püsib vastastikusel austusel, mitte kohustuslikul sallimisel. See nõndanimetatud sallimine ju tähendab tegelikult ühtede gruppide (valitud vähemuste) eelistamist teistele.
Sest seda sallimist nõutakse ainult nende eelistatud gruppide suhtes. Kõiki teisi tohib karistamatult alandada, mõnitada, laimata, solvata. Kristlast ja konservatiivi ei kaitse meil mitte ükski aktivistist "õiguslane".
Me näeme, et sageli ei kaitse neid isegi mitte kohtud ja kirjapandud seadused!
Sallivus on väga rumal termin. Ja alatu valetamine omakasu huvides on äärmiselt vastik nähtus.
Öelge, kuidas ma saan austada inimest, kes ennast minu silmis ise alandab? Kes nõuab, et ma teda salliksin ainult sellepärast, et tema intiimelu ihalused on suunatud samast soost inimesele? Et ta on üsna kummaliselt teistsuguse käitumisega kui valdav enamus inimesi?
Miks ta ei taotle minu lugupidamist oma kõikvõimalike heade inimlike omadustega, mida ju igaühel ometi on, kellel vähem, kellel rohkem, – ilma heade omadusteta inimest ei ole olemas. Isegi viimasel kaabakal on kindlasti olemas ka mingi hea omadus.
Mind ei huvita teiste inimeste intiimelu ja ma ei taha teada, kuidas keegi oma instinkte ja himusid rahuldab. See on inimese isiklik asi ja kuulub minu kultuurisüsteemis intiimsuste hulka, mida ei jagata ega kuulutata avalikult kõigile. Ja mille üle ei ole mingit põhjust uhkust tunda. Sellega ei minda tänavale kõikide silme ees uhkustama ja loosungeid hõikama: vaadake, meie oleme niisugused ja oleme selle üle uhked, teie peate meie erilisust tunnustama!
Väärikas inimene ei nõua oma intiimelule riiklikku tunnustust ega eraldi seadusi.
Igasugu nähtustel ja tegevustel on alati kaks poolt: üks on see, millisena see paistab asjaosalisele endale ja teine see, millisena see paistab kõrvaltvaatajatele. Kui see puudutab või riivab ka kõrvaltvaatajate elukorraldust ja maailmavaadet, siis peab see tegutseja tingimata väljastpoolt tuleva kriitikaga arvestama ja oma nõudmised nii-öelda kõrvaltvaataja pilguga üle analüüsima. Äkki on kriitikuil õigus?
Mittearvestamine mõistliku kriitikaga on lihtsalt rumal ülbus ja viib ülbiku lahingusse, mitte kompromissile. Lahingusse, kus ei ole võitjaid, sest võitluse eesmärk on vale.
Mina tahan tunnustada inimest selle eest, mida ta teha oskab, mida head tal on ühiskonnale pakkuda, mitte tema isekuse või tavalisest erineva intiimelu eest. Ei saa ju spordivõistlusel esikohta anda sellele, kes tuleb staadioni kõrvale seisma, loosungiga: mina nõuan ka esikohta! Esikoha saamiseks tuleb vaeva näha, treenida ja võistluses osaleda.
Mingit „geiabielu" ei ole olemas, ka mitte „sooneutraalset". Abielu on sooline nähtus, abielu on mehe ja naise liit, kõik muu on farss ja asendusmängud. Loodust ei saa ümber teha. Päike tõuseb idast ja loojub läänes, mitte ükski seadus ei saa päikest kuulutada ilmakaareneutraalseks.
Inimesi ei tohi alandada sellega, et nad suguelu järgi liikidesse jaotatakse. Kui see LGBT aktivistidele tundub hea ja õige ja nad on selle üle uhked, olgu pealegi, aga nad peavad arvestama sellega, et nad elavad keset klassikalist kristlikku kultuuri, kus magamistoa saladused kuuluvad intiimelu sfääri ja nendega ei uhkustata. Kui nad sellest aru ei saa või aru saada ei taha, siis tuleb nad sundida sellele alluma. Miks peaks kogu ülejäänud ühiskond ühe väikese grupi pilli järgi tantsima hakkama?
Kultuuri ei ole võimalik mingite vägivaldsete seadustega ümber künda, metsa maharaiumisest ei aita, sajanditevanuste puude juured tuleb maa seest välja rammida. See on raske ja aeganõudev töö. Õnneks. See hoiab meid alles ja kaitseb traditsioonilist perekonda. Sest kultuuri hävitajad ei viitsi (ega küllap oskagi) rasket tööd teha.
Seksuaalsus põhineb emainstinktil ja isainstinktil. Mees armub naisesse ja naine mehesse, sest neisse on kodeeritud soojätkamise vajadus. Suguelu eesmärk ei ole nauding, vaid kahe sugupoole ühinemine uue elu loomiseks. Nagu toit on mõeldud inimese eluprotsessi kestmiseks, mitte selle piiramatus koguses nautimiseks. Viimast nähtust nimetatakse õgardluseks.
Ärge nüüd öelge mulle vastuseks, et „see ei ole nii". Põhjendage. Tõestage mulle, et see ei ole nii. Teaduslikult, mitte ideoloogiliselt.
Kõige esimene, elementaarne ja iseenesestmõistetav igale rikkumatule mõistusele on argument: abielu on mehe ja naise liit ja perekond on ema, isa ja nende ühised lapsed. Midagi muud ei olegi vaja lisada. See tühistab meie valega võimule saanud valitsuse sooneutraalse abielu ja rakendusaktid.
Lükake ümber? Mis tõestab, et „see ei ole nii"?
Et „nad ju armastavad teineteist"? Mina armastan oma kassi ja autot, aga ma ei taha nendega abielluda. Ma armastan paljusid inimesi, aga ma ei taha nendega abielluda. Olen elus armastanud kalleid sõpru, nii meessoost kui naissoost, sest sõprus on tõesti sooneutraalne. Aga mulle pole iial pähe tulnud mõte nendega abielu sõlmida. Ka mitte voodisse minna.
Meie sõprus-armastus on alati ilma selle „riikliku teenuseta" olnud meile püha ja kestev.
Nisiis, armastus ei ole arvestatav argument abielu sooneutraalseks muutmisel. Armastada võib ilma abieluta ja ilma sugueluta. Armastada võib ühekorraga mitut inimest, igaüht erineval viisil, – aga polügaamiat ju miskipärast meil ei taheta kehtestada?
Kui abielu on sooneutraalne riiklik teenus, miks siis ei võiks seda teenust laiendada neutraalseks ka abikaasade hulga suhtes? Pealegi on just see kõige levinum abielu nii-öelda „uusvariantide" hulgas, sest meil on nii palju abielulahutusi ja uuesti abiellumisi. See kõik jääks ära, kui mees võtaks lihtsalt teise või kolmanda naise esimesele lisaks (või naine mehele). Ja perekonnad ei läheks lõhki ja kõigil lastel oleks ema ja isa. Ja ükski laps ei sünniks väljaspool abielu!
Me võiksime alustada abielumõiste laiendamist pigem polügaamiast kui sooneutraalsusest.
Juba sellepärast ei saa seda väikest LGBT agitaatorgruppi tõsiselt võtta, et nad ei mõtle iial teiste peale, nõuavad vabadusi ja eesõigusi ainult isiklikult endale. Nemad juba tervikpilti ei näe, aina suurendavad seda tillukest pildiosa, mis puudutab nende isekaid soove.
„See ei võta teistelt midagi ära".
See on juba meilt ära võtnud normaalse inimestevahelise suhtlemise ja vastastikuse lugupidamise. See lõhestas meie ühiskonna kaheks vastandlikuks leeriks ja päästis valla fanaatilise ususõja. Need, kes teistelt enda suhtes sallivust ja avatust nõuavad, on ise absoluutselt sallimatud ja suletud nende teiste suhtes. Absurdne ju? Sallivus ja avatus olgu mõlemasuunaline!
„See muudaks samasoolised paarid püsivamaks". Aga nad ju võiksid sõlmida notari juures lepingu, kui nad ilma selleta ei saa püsivad olla – selleks võiks isegi mingi omamoodi rituaali välja mõelda? Kas nad ei saa sellega hakkama? Arvestades, et abielu ei saa riik neile võimaldada, kuna see on meie kultuuris ja ühiskonnakorralduses mehe ja naise liit.
Miks on vaja ära lammutada klassikaline abielu (ühiskonna algrakuke) vaid selleks, et võimaldada mõnesajale ema- ja isainstinktita inimesele illusioon Jumalale meelepärasest pühast liidust? Sest illusioon see ju on, mitte tõeline abielu?
Mis õigusega riik kodanikke petab? Jumal ei kuula meie käske ega järgi meie seadusi.
Jääb järele ainult üks argument, mida ei ole võimalik ümber lükata: „nemad tahavad seda". Aga see riik ei ole kolmekümne aastaga suutnud täita väga paljude inimeste tahtmisi, isegi esmaseid eluvajadusi! Jätame ometi igasugu moegruppide egoistlikud kapriisid kõrvale, keskendume sellele, mida iga riik on kohustatud kõikidele inimestele võimaldama.
Inimesel on meie kliimas vaja sooja kodu ja toitu ja tööd, mille eest talle makstakse piisavalt palka, et ta saaks üles kasvatada oma lapsed!
Kõike on võimalik korraldada viisakal ja väärikal viisil, kui me vaatame elu mõistuse ja südamega, kaalume ka moeprotsesse oma hinge ja vaimu tasakaalusensoriga. „Moraalikompass" siin suurt ei aita, sest see on niikuinii välistest segajatest rikutud. Rikkis "moraalikompassiga" tegelased otsigu endale selline töö, kus see rikkis kompass neid ei sega, kus nad ei saa tervele ühiskonnale kahju teha.
See valitsus tegi tohutu suure vea, ei kujutagi ette, kuidas seda viga oleks veel võimalik heastada, see lõi suure veritseva haava meie ühiskonna alustesse. Ja hävitas võimaluse mõlemat vastandlikku leeri rahuldavaks kompromissiks. Ja hävitas viimsegi lugupidamise maapealse võimu suhtes.
Enamus inimesi vaatab pilti (õigemini tükikest pildist) sealt, kus ta ise seisab või istub, ta ei viitsigi seda üleni vaadata. Nagu need pimedad, kes elevanti uurisid – üks katsus lonti, teine kõrva, kolmas kerekülge, neljas saba – ja igaüks oli kindel, et tema sai elevandist õige „suure pildi". Ja kindlasti leidis igaüks neist kuulajaid ja uskujaid, kes hakkasid nende ettekujutust elevandist edasi levitama.
Ja ehk oli seal ka see viies uurija, nägija, kes vaatas elevanti, siis pööras talle selja, raputas pead ja ütles: „Ei. Nii suurt looma ei ole olemas."
Ja ta läks oma teed, rääkides kõigile, keda ta teel kohtas, et elevante polegi olemas. Ja tal oli palju uskujaid ja ta tegi edukat poliitilist karjääri.