Malle Pärn. Foto: Illimar Toomet, Objektiiv

Meil on vaja ausat, üdini konservatiivset, klassikalisi moraalireegleid austavat terve mõistusega presidenti! Julget meest, kes ei teeks kummardusi tähtsate välismaalaste ees ida ja lääne suunas. Kes armastaks Eestimaad ja eesti inimesi, kirjutab Malle Pärn.

Meie elu läheb iga päevaga hullemaks, aina tuleb korrata sündmuste ja uudiste kommenteerimiseks sõna "uskumatu". Et mitte otse välja öelda sõnu, mille eest tänapäeval võidakse kohtu alla anda ja tuhandeid eurosid kahjutasu nõuda. 

Lühike tabav sõna: uskumatu. See tähendab: see, mis toimub, ei mahu enam inimliku mõistliku käitumise raamidesse. 

Toon alljärgnevalt ära vaid mõne üksiku fakti pead pööritama panevatest uudistest.

Sotsiaalmeedias jagati pilti ühest leeritunnistusest, mis teatab, et agressiivne ja skandaalne LGBT-sõdalane on Piiskopliku Toomkiriku altari ees andnud püha leeritõotuse ja saanud sealsamas luterliku kiriku kutsutud ja seatud õpetajate õnnistuse. 

Indrek Tarand on asunud juhtima mingit välisministeeriumi "arengukoostöö ja humanitaarabi bürood". 

Meil on edukaid äriinimesi, kes tahavad eesti metsad kõik pelletiteks jahvatada ja välismaale kütteks maha müüa. 

"Kui vaadata kasvõi Apollo investeeringut siia regiooni, siis see näitab, et biomajandusel on siin regioonis väga suur võimalus, kohalike jätkusuutlike ressursside kasutamine ja väärindamine on meie majanduse suur võimalus."

Kas hävitamine on nüüd ümber nimetatud "majandamiseks" ja "väärindamiseks"? Selle põhimõtte järgi on ka röövimine, vägistamine ja varastamine ju vaid "majandamine" ja "väärindamine". See on see liberaallse totalitarismi uuskeel. Kas ministeeriumidki ei tegele meil juba mitte oma haldusala arendamise, vaid kurnamise ja likvideerimisega? 

Nagu ütleb udukõnede meister Tanel Kiik: "Me peame pindmiselt, jätkusuutlikult ja laiapõhjaliselt panustama horisontaalselt progreseeruvasse projektipõhisusse." 

Lihtsalt pole sõnu. 

Ja kõige selle sekka käib meil vaktsiinisõda, mis kogub aina tuure. 

Juba saab vaktsineerida apteegis? Miks mitte lausa tänaval? Ülekäigurajal? Tunnelites? Baarides? 

Täiesti tundmatu inimene teeb temale tundmatu süsti ära täiesti tundmatule isikule, kelle tervislikust seisundist ta mitte midagi ei tea? Perearst peaks otsustama, keda tohib ja keda ei tohi hulljulgetes meditsiinieksperimentides kasutada? 

"Laske lapsukesed minu juurde tulla," hõikab vaktsiinimiljardär kõikjale üle maailma. 

Kiirabiautodele pannakse meil inimeste nimesid.

"Uued autod nimetati koroonapandeemias silmapaistnud naiste järgi. Lõuna-Eestis vuravad ringi neljarattalised Irja Lutsar ja Krista Ficher."

Seesama "koroonapandeemias silmapaistnud naine" ahastab: "Riik pakub meile tasuta tervist ja inimesed ütlevad sellest ära!"

Inimese tervis taandub nüüd kahele (või mitmele) salapärasele süstile? Kõik muu on kõrvaline? Vaktsiin = tervis? Tasuta? Alles oli suur skandaal, et kolme miljoni eest vaktsiine on riknenud?

Kõik meie praeguses kultuurisõjas viitab fanatismile. 

Me peame aru saama, et fanaatik on vaimselt haige inimene, ja vaimselt haige inimese avaliku tegutsemise vabadust tuleb piirata. See on ka tema enda huvides, sest ta ei tee kurja mitte ainult teistele, vaid ka endale. Niisiis, teda tuleb kaitsta, isegi tema enda eest. Tema vabaduse piiramine ei ole diskrimineerimine, vaid kaitse ja hoolitsus. 

Kaks tuhat aastat tagasi oli üldlevinud arvamus, et nendesse inimestesse, kes olid vaimselt haiged, oli kuri vaim endale elupaiga valmistanud. Kurjast vaimust vaevatud – see on imeliselt täpne keeleline väljend, ma ei usu, et üheski teises maailma keeles see olukord nii täpselt ja nii ulatuslikult väljendatud on.

Tollal ulatus inimeste vaim ilmselt kõrgemale kui praegu, materialismi ja ateismi kitsendavad piirid olid veel tundmata. Inimest peeti lihalikuks ja vaimulikuks olevuseks, kus vaim oli valitsev liha üle. Tänapäeval tahetakse vaim allutada instinktidele. 

Fanatism on alati seotud vihkamisega. Ja vihkamine ei ehita siin maailmas mitte midagi. Vihkamine sünnitab vihkamist, agressiivsust ja hävitamist. 

Fanaatik on lõhkuja, hävitaja, mitte ehitaja. 

Muidugi on olukordi, kus vajatakse fanaatikuid, sest vanad varemed tulebki vahel eest ära koristada. Nad teevad ära musta töö või juhivad millelegi tähelepanu. Aga mitte kunagi ei tohi neile võimu anda. Nad peavad igavesti jääma hulludeks mässajateks, nad ei tohi kunagi saada riigi ega rahva valitsejateks. Inimesed ei tohi neid kunagi jäägitult usaldada. 

Rahvusriigi vastased otsivad endale presidenti, aga pole seda siiani suutnud leida. 

Mõni kommertskanal oleks ju võinud juba varakevadel korraldada suure tele-tõsielusarja "Eesti totalitaristlik valitsus otsib endale sobivat presidenti"! Miks seda nii jahedalt võetakse? Meil on vaevalt kümme päeva aega? Mis neil seal plangu taga peidus on? 

Ja siis tuleb ootamatu abi kõige lähemalt. 

"President Kersti Kaljulaid ütles usutluses Postimehele, et on valmis kandideerima teiseks ametiajaks, lubades seista nõrgemate ühiskonnaliikmete eest, aga ka võrdsete võimaluste ja vabaduste eest Eestis." 

Otsite ja otsite, te ei leia head kandidaati, kes teile kõigile sobiks, no jätke siis vana alles, juba teada ja tuntud, ja kord juba ametisse pandud. Ei mingeid üllatusi, veel viis aastat sedasama raharaiskamist mõttetute välisreiside peale, neidsamu tühikõnesid ja piinlikku oma rahva – oma leivaisa – noomimist, oma riigi poliitikute laimamist välismaal. Kõik ikka  "võrdsete võimaluste ja vabaduste" nimel. 

Ja juba teatabki õukonnameedia: "Eesti elanike arvates sobiks järgmiseks presidendiks kõige paremini Kersti Kaljulaid."

Missuguste elanike arvates? Ja kas teatud "elanike" ARVAMUS ongi nüüd piisav kampaania, sest pikemaks ja põhjalikumaks turneeks ei ole ju enam aega? Teatav kokkkuhoid oleks see meile küll, rahval ei oleks vaja hakata veel üht ekspresidenti üleval pidama. 

Kui me ei suuda nii olulises asjas kokkuleppele jõuda, siis tuleb meil leppida luige, haugi ja vähi olukorraga: "Kui puudub üksmeel seltsimeeste seas, siis nendel kuidagi ei vea, ja rist ning viletsus on nende ettevõte." Ja lükkame presidendi valimised edasi, mõnele rahulikumale ajale, kuhugi määramatusse tulevikku, lootuses, et kunagi hakkab meie rahva vaim taas ülespoole pürgima!

Ma saan täiesti aru inimestest, kes ütlevad, et mind ei huvita poliitika, ma ei taha sellest midagi teada. Mina ka ei tahaks. Elus on nii palju muud ilusat ja huvitavat. Tahaksin lihtsalt nautida igat päeva ühes kõige sellega, mida ta kaasa toob. Olemasolemine selles imelises maailmas on ju puhas rõõm. 

Aga – on aegu, mil iga inimene, kes näeb ja mõistab, mis maailmas toimub, kellele läheb korda, missuguse maailma me pärandame oma lastele ja laste laste lastele – otsustaval ajaloohetkel, oma rahva tuleviku jaoks ohtlikul ajal peab iga vastutustundlik väikese rahva liige vähemalt püüdma takistada ahnusest ja võimuihast ja fanatismist pimestatud karjääripoliitikute rahvavaenulikku tegevust!

Me elame nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, jälle üht pöördelist aega – meid ründab taas jõuliselt üks totalitaristlik ideoloogia, seekord mitte punane, vaid triibuline. Viimased presidenditoolil istujad on olnud selle triibulise ideoloogia ustavad propageerijad.

Eesti vajab presidenti, kes suudaks selle ameti väärikuse taastada. Meil on vaja troonile tõsta Terve Mõistus, terve reaalsustaju – ei ole ju enam raske vahet teha tõe ja vale vahel poliitikas ja ühiskonnaelus – sest vale on muutunud nii läbipaistvalt primitiivseks, kohati hullumeelseks. Inimesed ei tea enam, mis soost nad on. 

Me elame nagu mingis hüsteeriaudus, aina jaotatakse meid vastandlikesse gruppidesse ja ässitatakse üksteisele kallale. 

Konservatiivid ütlevad: me tahame, et Eesti oleks meile ja meie lastele ilus ja turvaline kodu, me ei taha väljast sisse tuua lahkhelisid ja võimalikku vägivalda. Aga need, kes ennast valelikult nimetavad liberaalideks, ütlevad, et see on rassism, ksenofoobia, natsism, fašism, tagurlus, sallimatus, suletus, foobia. Et need, kes tahavad oma rahvast kaitsta võõra vägivalla eest, on mölakad ja napakad ja vihkajad või lausa "saast". 

Me räägime erinevaid keeli, me elame erinevates maailmades. 

Kes ja kuidas saaks meid sellest olukorrast välja aidata? 

Kui meil oleks demokraatlikult valitud president, keda vastavalt põhiseadusele kõik kodanikud lihtsalt PEAVAD austama, kelle sõnal oleks riiklikult paika pandud kaal ja autoriteet – äkki see ohjeldaks natukenegi neid ülevõlli kiikunud liberaaltotalitariste? 

Meil on vaja ausat, üdini konservatiivset, klassikalisi moraalireegleid austavat terve mõistusega presidenti! Julget meest, kes ei teeks kummardusi tähtsate välismaalaste ees ida ja lääne suunas. Kes armastaks Eestimaad ja eesti inimesi. 

Mitte mingit teistsugust presidenti ei ole meil vaja! Meil pole vaja veel üht marionetti või tsirkusetola, kes ülbelt ja saamatult presidendi rollis esinema hakkab. Ei ole vaja veel üht oma ametit omakasu eesmärgil kuritarvitavat valetajat, rahva raha raiskavat turisti ja rahva lõhestajat!

Ja meil on olemas selline kandidaat, ja ta ongi ainuke kandidaat, ja ta on ainuke, kes on vähemalt mingi aja jooksul teinud avalikku ja ausat kampaaniat, sõitnud ringi mööda temale armsat Eestimaad ja kõnelnud temale armsate Eesti inimestega. 

Kui Henn Põlluaas ei ole meie järgmine president, siis ärgu meil üldse presidenti olgu! Naelutame Kadrioru lossi uksed väljaspoolt kinni! 

Tunnistame siis ometi ausalt ja avalikult, et me ei tahagi enam oma riiki, et tahamegi igavesti olla üks väike Brüsseli agul ja Euroopa ressursiallikas.