Absurdne poliithäma on Eesti riigi organismis kasvanud nagu pahaloomuline vähktõbi. Funktsionärid on õppinud vaid udu ajama, küsijaid halvustama, nad on paljastanud oma rumaluse ja saamatuse kuni põhjani välja. Ja ikka veel leidub ullikesi, kes nende valesid usuvad, kirjutab Malle Pärn.
Saatanal ei ole tarkust, mida oma jüngritele jagada, erinevalt Jumalast, – saatan on kaval ja valelik. Aga pahatahtlik kavalus ei ole tarkus ja ka valetamine ei ole tarkus. Tarkus teeb inimese paremaks, mitte halvemaks. Suuremaks, mitte väiksemaks.
Omakasupüüdlik kavalus ja valetamine hävitavad ära valetaja hinge. Paljud viskavad oma hinge elu jooksul kõrvale või hävitavad valede valikutega ära, hakates teenima pimeduse, mitte valguse isandat.
Kummaline muster on meil avalikkuses käibel: paljud inimesed teevad halbu tegusid, mille tagajärjel meie "tavaliste" inimeste elu läheb aina halvemaks. Aga süüdistavad nendes tegudes hoopis neid inimesi, kes nende halbade tegude tegemist püüavad takistada.
Ja süüdistusteks on närudeks kulutatud sildid. Kõige populaarsem on nii-öelda vene kaart. Kreml on meie võltsliberaalide mõtetes pidevalt esikohal. Lausa südameasi. Rahvuslane, kes kaitseb Eesti iseseisvust ning eesti rahva väärikust ja suveräänsust, ei saa kohe kuidagi olla ei Kremli agent ega venelaste parim sõber ja liitlane.
Ikka on võltsliberaal ISE see ainuke paharet, kelle tegevusest saab kindlalt kasu meie agressiivne idanaaber. Kremlimeelne süüdistab kremlimeelsuses konservatiivi, et varjata oma isiklikku põuepattu. Elame nagu peeglitaguses maailmas.
Kuna nende valesüüdistajate reaalsustaju on nihkes, neil puudub analüüsivõime ja tõetunnetus, siis nad ei oska näha oma vihatud vastaste (tõerääkijate) tegelikke vigu, – sest vigu teeme ju kõik, keegi pole ilmeksimatu. Seega kasutavad nad omaenda piiratud fantaasiaid, et lihtsalt halvustada oma vastaseid.
Nii-öelda virutada kaikaga, sest tegeliku kriitika jaoks on rohkem mõistust vaja. Oma isik on ju igaühele lähim inimeksponaat ja sealt võetakse ka relvad, millega minnakse nende valede paljastajate kallale.
Kõige lihtsam on süüdistada teisi selles, mida tehakse ise. Selle järgi on kõrvaltvaadates võimalik ära arvata, mis on nende süüdistajate endi põuepatt. Kes süüdistab ahistamises, see on ise ahistaja, kes süüdistab Kremli jutupunktides, see räägib ise Kremli jutupunkte, kes vihakõnes, see salvab ise valusasti neid, kes talle ei meeldi.
Ühesõnaga: iga võltsliberaal käib avalikkuses teisi süüdistades välja omaenda selgelt väljajoonistatud portree.
Kes tegelikult ahistab? Kas neiu, kes pakub kahele mehele sauna ja lõbusat "kolmekat", või see, kes sellest ära ütleb ja neiu pakkumist halvustab? Jah, see oleneb alati sellest, kummal pool on liberaal ja kummal pool konservatiiv. Ja kui kaugel on valimised. Konservatiiv on alati süüdi ja liberaal on vaid "salliv ja avatud ja progressiivne".
Sotsiaalmeedia on keskkond, kus inimesed saavad omavahel igasugu asju arutada. Keegi seletab arukalt ja läbipaistvalt ära, mis meil toimub, hoiatab teisi võltsliberaalide reetliku tegevuse saatuslike tagajärgede eest, aga siis lendab sinna kohale mingi herilane ja hõikab, et "mis sa siin targutad, seda oskab igaüks, TEE midagi ometi ära"!
Ometi tema ise ei oska ka targutada, ta ise ei tee ju sedagi, muidu ta ju ei halvustaks neid, kes ka oma kriitilisi mõtteid avaldavad? Ja mida ta ise on ära teinud, et teistelt tegutsemist nõuab?
Niisiis, ka selline hüüatus on teiste alusetu süüdistamine ja halvustamine, et, nojah, räägid ilusat juttu küll, aga mis sellest muutub? Et ole parem vait, kui midagi ära teha ei suuda.
Kurja ei saa heaga ümber teha. Tõsi, kuri hävitab ennast lõpuks ise, kurjale on häving sisse kodeeritud, aga enne teeb ta ühiskonnas ära väga palju halba. Sest paraku leiab ta inimeste hulgas palju toetajaid, kes toetab teda naiivsest usust kurja valedesse, kes omakasust, sest võimu teenimine annab neile hüvesid.
Tänapäeval on inimestele vaja väga palju väga selgelt ja valjusti tõtt rääkida, sest meil on ülirohkesti valetajaid ja manipuleerijaid ja meelitajaid, kes püüavad normaalse elukorralduse asendada ebanormaalsega.
On vaja suhteid ja olukordi selgitada, valesid ja valetajaid paljastada, ühiskonnaelu mõtteliselt analüüsida, omavahel teiste mõtlevate inimestega arutada, et leida parimad vahendid ja võimalused normaalse elu korraldamiseks ja õigemad teeotsad ühiseks edasiminekuks iseseisva ja väärika riigi ülesehitamise suunas.
Riiki ei saa üles ehitada ega ühiskonnaelu normaliseerida ilma vaimse aluseta.
Tõde ei meeldi valetajatele, see teeb neile haiget. Sellepärast püüavad valetajad aina halvustada kõiki, kes tõtt räägivad, kasvõi ainult sellega, et "mis sa tühja lobised, tee miskit ära." Tõde on valetajale valus nagu malakas.
Peaministrile ja ministritele esitatakse riigikogus konkreetne küsimus, ükski küsija ei soovi ministri HINNANGUT oma küsimusele ega küsijale endale, konkreetsele küsimusele tahetakse konkreetset vastust. Küsimusi ei esitata lihtsalt küsimuste esitamise pärast. Riigikogu infotund ei ole mingi omavaheline ajaviitemäng.
Normaalsed inimesed tegelevad päris elu probleemidega, nad otsivad neile lahendusi, tahavad, et elu Eestis oleks kõikide jaoks parem ja normaalsem kui see ahnete pimeduse teenrite virtuaalprogramm, mida meile praegu peale surutakse. Meie poliitšarlatanid annavad riigikogu kõnepuldist oma kõverpeegli-hinnangu küsijale ja küsimusele, konkreetset vastust nad kas ei oska või ei taha või ei tohi anda.
Absurdne poliithäma on Eesti riigi organismis kasvanud nagu pahaloomuline vähktõbi. Funktsionärid on õppinud vaid udu ajama, küsijaid halvustama, nad on paljastanud oma rumaluse ja saamatuse kuni põhjani välja. Ja ikka veel leidub ullikesi, kes nende valesid usuvad?
Seriaalis "Patused" ütleb piinades surev aidsihaige oma piduderohkele elule tagasi vaadates: "Aga mul oli lõbus."
Kas pole narr lõbu nimel oma inimlikkusest loobuda? Ja see lõbugi oli ju pigem illusioon kui väärtus, sest minule kui vaatajale tundus ta elu küll üsna nukra ja mõttetu pimeduses ekslemisena. Seesama kehtib ju ka fanaatiliste rikkuse ja võimu jahtijate kohta. Vaimne tühjus on nende saatuse lõppjaam.