Kui me külvame oma põllule heade seemnete hulka karuputke, siis ei saa me sellelt põllult enam head saaki, sest tugev võõrliik lämmatab ära meie head seemned, ja lõpuks võtab ta põllu üle, nii et seal ei kasvagi enam muud kui vaid see karuputk. Ja meie jääme nälga, nendib Malle Pärn.
Me oleme harjunud sellega, et moode aina uuendatakse ja need uuendused levivad, kuidagi müstilisel kombel. Me laseme ennast kujundada nendel, kelle kätte me oleme andnud võimu mingil alal.
Moed ei teki ju ise, neid mõeldakse välja ja müüakse meile maha.
Moetööstus elab meie edevusest, ja üsna priskelt. Mingi ajaperioodi järel pannakse meid ostma jälle uusi, moodsaid, eelmistest erinevaid kehakatteid, sageli kuni veidrusteni välja.
Kui kunagi muudeti moodi esteetilistel kaalutlustel, püüti riideid kaunimaks kujundada, siis tänapäeval tundub, et sageli on eesmärk hoopis vastupidine. Mida veidram, mida inetum mood, seda uhkem. Riietus ei pea enam inimest kaunistama, pigem peab see teda kohati koledamaks tegema või lausa narriks tegema.
Mitte kõik inimesed ei jälgi aina uuenevaid moesuundi. Paljud kannavad aastaid ühtesid ja samu riideid. Kõigil inimestel pole võimalustki moega kaasas käia.
Inimene õpib, kuni elab. Ka ühiskonnas tehakse uuendusi, ka ühiskond areneb. Paljud uuendused sobituvad meie ellu ilma igasuguste probleemideta. Ent on ka neid, mida valitsev ideoloogia tahab väevõimuga kõikidele kohustuseks teha.
Enne selliste uuenduste rahvale pealesurumist (või nende lahket ühiskonnaellu vastuvõtmist) tuleb mõistlikult kaaluda, kas nad ikka on meile kasulikud, kas nad ei kujuta endast mingit ohtu meie laste tulevikule.
Ühiskonnaelu muutusi ei tohi teha kergemeelselt, ainult ühest aspektist põhjendades. Moed tulevad ja lähevad, enamasti jälgi jätmata, aga muutused ühiskonnaelus võivad kaasa tuua pöördumatut kahju. Ühiskonnaelu moodide läbisurujad peaksid kuulama ja tõsiselt arvestama ka tasakaalukamate inimeste kriitikat!
Meil on olemas mitmesugused teadused, õppinud asjatundjad uurivad maailma, milles me elame, ja teevad oma uurimustest järeldused. Me teame väga palju inimesest ja loodusest.
Arukas ühiskond tervitab ainult neid uuendusi, mille kasulikkus on tarkade poolt teaduslikult tõestatud, mitte neid, mis on kuskil poliitiliselt õigeks kuulutatud mingi isiklikku omakasu jahtiva kamba poolt, kes on ühiskonnateadustes ja inimese psühholoogias võhikud.
Uuendajad pahandavad nendega, kes ei taha nende uuendusi. Kleebivad neile sildid külge ja hakkavad neid halvustama. Et targurlikud ja keskaegsed ja võõravihkajad ja muidu vastalised. Idiootideni välja. Et takistavad edasiminekut. Aga KUHU edasiminekut?
Mingi osa inimestest on alati konservatiivsemad, nad ei torma kohe igat uuendust vastu võtma. Nad on ettevaatlikud ja umbusklikud. Nad küsivad: kuhu see tee meid viib? Neid inimesi tasub kuulata, sest neil võib õigus olla.
Sest nemad mõtlevad enne kui mingi moega kaasa lähevad.
Mis küll saaks, kui selliseid inimesi ei oleks? Kui kõik püüaksid aina elada moodide ja uuenduste järgi?
Meie, inimesed, oleme osa loodusest. Aga loodus on lausa kangekaelselt konservatiivne. Ta ei järgi mingeid inimeste tehtud moode ega uuendusi. Päike tõuseb idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv. Nõgese juurtest kasvavad endiselt nõgesed, mitte ohakad. Puu kasvab ülespoole, jää sulab veeks, vihm ja lumi sajavad taevast alla maa peale, mitte vastupidi.
Meie oleme elavad olendid selles looduses. Inimese organism on samuti konservatiivne. Süda, maks, neerud, ajurakud – kõik toimivad praegu niisamuti nagu eelmisel sajandil. Me kõnnime endiselt kahel jalal. Oleme endiselt kas mehed või naised.
Tegelikult ei olegi võimalik ühiskonnas ausal viisil aina kannapöördeid teha, inimene ei ole tuulelipp, täiskasvanud inimesel on mingi oma, paljude aastate jooksul kujundatud hing ja vaim, mis seavad talle piirid.
Tuulelipp näitab tuule suunda, inimene peab elama oma elu, tõelist elu, mitte pöörlema nagu tuulelipp. Ka ei tohiks ta lasta teha endast marionetti, kes hakkab elama mingis moodsas narratiivis ideoloogilise plakati kitsaste või koguni hullumeelsete reeglite järgi.
Inimene peab jääma vaimseks olevuseks, kes sünnib loomulikul viisil ja kasvab ja areneb kuni surmahetkeni. Vastavalt oma valitud suunale ja eesmärkidele, mille valikul ta on osaliselt vaba, osaliselt mõjutatav, osaliselt aga lähtub paratamatusest, loomusest, tingimustest, ühiskondlikust kliimast ja kultuurist.
Põllumees teab, et seeme idaneb, sirgub taimeks ja kannab vilja, hea seeme kannab head ja halb seeme kannab halba vilja. Ohaka seemnetest ei saa kunagi porgandeid.
Kui me külvame oma põllule heade seemnete hulka karuputke, siis ei saa me sellelt põllult enam head saaki, sest tugev võõrliik lämmatab ära meie head seemned, ja lõpuks võtab ta põllu üle, nii et seal ei kasvagi enam muud kui vaid see karuputk. Ja meie jääme nälga.
Nõnda on ka ühiskondlike muudatustega.