On öeldud: külvad tegu, kujundad harjumuse, külvad harjumust, kujundad iseloomu, külvad iseloomu, kujundad saatust. Kui palju me suudame, kui palju me viitsime oma saatust ise kujundada, küsib teoloog Malle Pärn.
Me teame vana rahvatarkust: mida sa külvad, seda ka lõikad. Usun, et eakamad inimesed vähemasti on veendunud, et see on tõde nii otseses kui kaudses mõttes. Kui me külvame oma aeda lilli, siis kasvavad seal lilled. Kui me külvame nõgeseid või ohakaid, siis kasvavad seal nõgesed ja ohakad. Igast seemnest tuleb see taim, millest seeme on võetud. See on kindel loodusseadus, me ei pääse sellest mööda.
Inimese elus ei ole see seos ehk nii selgesti näha. Me teame, et paljud inimesed, kes on halastamatud, vägivaldsed ja omakasupüüdlikud, elavad jõukalt ja nende tegutsemist saadab edu. Neil on ühiskonnas kõrge positsioon, ja väga sageli peetakse neid auväärseteks inimesteks.
Me teame ka, et väga paljud vargad pääsevad minema oma saagiga, jättes oma kuriteo ohvrid jõuetus vihas või abituses ahastama oma kaotuse üle, mida teeb veel hullemaks see, et normaalne inimene ei suuda mitte kuidagi mõista, kuidas on võimalik murda sisse teise inimese korterisse, ja varastada sealt teisele kuuluvaid asju.
Eriti mõistetamatu on see, kuidas on võimalik röövida tervet oma rahvast, kasutades ära oma poliitilist või majanduslikku üleolekut.
Teame, et paljud kurjategijad saavad varem või hiljem ometi kinni püütud ning karistatud. Paljud hukkuvad ka oma kuritegelike kaaslaste käe läbi.
Igal juhul ei lõika nad oma kuritegudest mitte rõõmu ega õnne, ammugi mitte südamerahu. Me teame ka seda, et inimese välimus peegeldab tema hinge olemust, et kauni hingega inimese näost paistab välja see hinge ilu, ja vastupidi – teistele kurja tegeva inimese õeluski on tema näost näha.
Teame ka seda, et kurjuse tee valinud inimene on rahutu ja närviline, sageli on ta kõigiti kaotanud inimliku moraalse palge. Ta on ise oma kurjuse ja rumaluse orjad. Kurjus on raske vaimuhaigus, pealegi enamasti ravimatu. Ja progresseeruv.
Kas see ei ole iseenesest juba kohutav karistus?
Hosea raamat 8,7 ütleb: "Jah, nad külvavad tuult ja lõikavad tormi. Kõrrel pole kasvu, see ei anna jahu; või kui annabki, siis neelavad selle võõrad."
Eks ole see lause hoiatuseks nendele, kes külvavad kurjust ja vaenu. Kes külvab tuult, see lõikab tormi. Qui ventum seminar, turbinum metet. Sarnane hoiatus on ka vanasõna: kes teisele auku kaevab, see ise sinna langeb.
Õpetussõnad 22,8 : "Kes külvab ülekohut, lõikab viletsust ja tema viha vits saab otsa."
Kes paneb seemne mulda, saab õigel ajal saagi. Kes EI pane seemet mulda, see saaki ei saa. Niisiis, meie elu sõltub ka sellest, mida me ei tee, mille jätame tegemata. Nii hea kui halva. Kui meil on võimalus teha head, aga me ei tee, siis oleme oma hingele kahju teinud. Kui meil on võimalus teha halba, aga me ei tee, siis oleme oma hinge kahju eest hoidnud.
Enamasti me hindame inimesi nende tegude järgi, selle järgi, mida nad teevad, mitte selle järgi, mida nad tegemata jätavad. Ka ennast ja oma kogudust, ning juhte hindame selle järgi, mida nad on teinud. Ent ikka tuleb arvestada ka seda, mis on nende võimuses olnud, aga mida nad on tegemata jätnud.
Kui me harime üles peenrad, ja külvame sinna aedvilja, siis me saame sellest kunagi suppi keeta. Kui me seemned külvamata jätame, siis me suppi ei saa, sest aedvili ei kasva.
Peenardel hakkab kasvama umbrohi, ja peatselt on terve aiamaa söötis, kõlbmatu kasvatama aedvilja. See paralleel näitab meile, kui tähtis on vajalikke asju mitte tegemata jätta, ja kui halb on tagajärg, kui me need tegemata jätame.
Sest niisamuti nagu aiamaa, on ka meie elu, meie hing, meie süda. Kui me sinna häid seemneid ei külva, siis kasvab meie südagi rohtu täis, ja me ei oskagi enam näha enda kõrval kaasinimest, kes meie abi vajab.
Mulle meenub üks mõistujutt.
Üks rabi oli kord teel sünagoogi rahvast õpetama. Ta nägi otse üle põllu kulgevat teerada, mille teised olid sisse tallanud. Kuna see silmnähtavalt vähendas tema jalavaeva, siis hakkas ta minema seda rada mööda. Põllu servas seisis aga üks väike tüdruk, kes küsis: "Miks sa lähed üle teiste inimeste põllu?"
Rabi õigustas oma käitumist: "Aga siin on ju sisse tallatud rada." Tüdruk vastas: "Kas selle pärast, et keegi enne sind on põllu segi tallanud, tahad sina sedasama teha?" Rabi mõtles natuke, tänas tüdrukut kasuliku õpetuse eest, ja läks edasi teed mööda.
Kui ta sünagoogi jõudis, siis ta rääkis selle loo edasi rahvale, ning lisas: "Iga inimese tahe on vaba! Kui ta soovib käia head teed ja teha õigust, siis on tema võimuses seda teha. Kui ta soovib käia halba teed ja olla õel, siis on tema võimuses ka seda teha.
Ärge võtke pimesi omaks üldlevinud arusaama, et Jumal otsustab enne inimese sündi, kas temast saab õiglane või õel. Meie võimuses on teha nii head kui kurja ja me teeme kõik oma halvad teod täie teadmisega ja meie võimuses on sellelt rajalt pöörduda ja halbade tegude tegemisest hoiduda."
Kuidas tekivad teerajad? Keegi on alati esimene, kes üle põllu läheb. Või üle niidu, heinamaa, läbi metsa. Küllap on palju neid, kes esimesena üle põllu ei lähe. Kes ise sinna uusi teeradasid ei tekita. Aga kui juba rada on ees, siis vist enamik meist ei hakka mõtlema, kas see rada on õige või on vale, või kes selle raja enne meid sisse tallas. Otse tee on lühem, me tahame kiiremini pärale jõuda, sinna, kuhu me oleme teel.
Võimalik, et see esimene ei mõelnudki rada sisse tallata, tema lihtsalt läks ükskord üle põllu. See põld oli ta tee peal ees, nagu takistus, sest päris tee läks suure ringiga ümber selle põllu. Ta tahtis oma jalavaeva vähendada. Võimalik on ka see, et ta käib seda teed sageli, võib-olla iga päev.
Vahel oleks ehk otstarbekas päriselt põllu keskele tee rajada, et otseminejad ei tallaks ära seal kasvavat vilja. Et mitte saata kaasinimesi kiusatusse.
On öeldud: külvad tegu, kujundad harjumuse, külvad harjumust, kujundad iseloomu, külvad iseloomu, kujundad saatuse… Kui palju me suudame, kui palju me viitsime oma saatust ISE kujundada? Enamasti vist lihtsalt järgime üldisi käitumismudeleid, eriliselt juurdlematagi selle üle, kuidas meie käitumine, meie valikud, mõjutavad meie isiksust, meie iseloomu, meie saatust.
Aga seemnest kasvab puu. Ja puu hakkab kandma vilja. Hea puu kannab head vilja, halb puu kannab halba vilja.
Kui me kasvatame endas halbu seemneid, siis kannavad neist sirgunud puud ka halba vilja.