Eesti oleks nagu Rootsile prügikastiks, alandlik provintsikene, kuhu ära paigutada Rootsile ebamugavad ja ebameeldivad nähtused, kirjutab Malle Pärn.
Tartu linnavolikogule tutvustati vanglarendi lepingut. Peaaegu kaks tundi kestis arutelu, kus mitmed volikogu liikmed avaldasid kahtlusi selle lepingu mõistlikkuse suhtes.
Ilusat juttu rääkis Justiits- ja Digiministeeriumi vanglate valdkonna asekantsler, kena viisakas meesterahvas, aga tema ametikoht ju ilmselgelt nõuabki kuulekat allumist ministrile. Niisiis kõik tema jutt lähtus nii-öelda ministri dogmaatikast. Ta jagas meile rohkesti üsna veenvaid, ent silmnähtavalt ideoloogiliselt "õigeid" jutupunkte.
See ilukõne petaks ehk ära ka arukaid inimesi, kui me saaksime oma valitsust usaldada, siis võiksime ju kõik rahul olla, – aga me ju ei saa teda usaldada.
See valitsus on meile korduvalt kinnitanud ja kinnitab veel, et meie elu läheb nende juhtimisel aina paremaks ja meie ise aina rikkamaks ja õnnelikumaks, ehkki me näeme, et see läheb jätkuvalt ja väga kiires tempos aina halvemaks. Ikka nagu nõukogude ajal.
See valitsus on meile korduvalt valetanud, meid alatult alt vedanud ja selgelt ära näidanud, et eesti rahva saatus ja tulevik ei lähe temale absoluutselt korda. See valitsus käitub nagu Brüsseli satraap ühes Euroopa väikeses kubermangus.
Kuidas saab demokraatlikus riigis nõnda toimida: lihtsalt üks ajutine minister läheb ja sõlmib ära sellise alandava lepingu, isiklikult – isegi seda enne riigikogus arutamata?
Absoluutselt kõike on võimalik ilusate sõnadega ära põhjendada ja õigustada ja koguni kahjulikud asjad kasulikuks ümber rääkida (must valgeks üle maalida) ja naiivne rahvahulk uskuma panna, et poliitikud meist kangesti hoolivad. Et nende vale on tõde ja keegi ei tohi selles kahelda.
Nad otsivad välja mingid võimalikud ohupunktid ja maalivad need üle, rahustamaks rahulolematuid pika jutu ja suurte lubadustega. Aga me ju teame, et meil on valitsus, kes oma lubadusi ei pea. Maksud ju ei tõuse, eks ole? Kes neid veel usub?
Kui valetaja ütleb meile, et miski on hea, siis me teame ju, et tegelikult on see miski kindlasti halb, mida meile tahetakse peale suruda, millele meid allutada. Millega meid veelgi enam kuristiku poole lükata.
Ei saanud kõik küsijad oma küsimustele vastuseid, nagu viimasel ajal ikka. Jutupunktid on ju kitsad ja piiratud, elav reaalsus ei mahu nendesse ära.
Ent kõige olulisemat punkti selles arutelus ei puudutatud, sellepärast esitasin ise selle kohta küsimuse.
Nimelt, väga paljude inimeste meelest on see leping äärmiselt alandav, eriti meile, aga tegelikult mõlemale poolele.
Eesti oleks nagu Rootsile prügikastiks, alandlik provintsikene, kuhu ära paigutada Rootsile ebamugavad ja ebameeldivad nähtused. Ja suur Rootsi kuningriik ei saa enam hakkama oma külalistega, kelle ta lahkesti vastu võttis, ent kes osutusid kaabakateks. Taevas, kui vanglakohti ei jätku, siis ehitab rikas kuningriik endale vanglaid juurde, mitte ei hakka neid teise riiki vedama!
Küsisin, kuidas ta selle mure lahendaks ja neid inimesi rahustaks?
Vastuseks tuli kohe kõige tüüpilisem, ilmselt kõigile kuulekatele ametnikele pähe õpetatud demagoogiakaigas: "Mina seda küll niimoodi ei näe." Punkt. Pole probleemi, sest mina ei näe seda.
Olen seda teemat korduvalt käsitlenud: kui inimene (poliitik, ametnik) ise tunnistab, et ta midagi ei näe, mida keegi teine näeb, – äkki oleks siis mõttekas kuulata neid, kes NÄEVAD? Eriti kui neid nägijaid on väga palju ja nad on arukad inimesed ja on mõistlikus vormis ka välja öelnud, mida nemad näevad ja miks neile see ei meeldi?
Kui pime juhib pimedat, eks nad ju mõlemad siis või auku kukkuda?
Ta lisas veel, et selle eest makstakse, järelikult see ei ole alandav.
Nojah, prostituudile ka makstakse, kas see teeb tema ameti võrdselt auväärseks õpetaja ja arsti ametiga?
Nii et ka mina ei saanud vastust.
Tänapäeval on muidugi meil kohustuslik valikuline sallivus, mis ilmselt nõuab ka prostituudi ameti auväärseks pidamist, sest eks seegi ole ju liberaalne väärtus ja võrdne kohtlemine? Eks ole see amet ju kellelegi vajalik, prostituutki osutab ju ühiskonnas vajalikku teenust? Nõnda ei oska tänapäeva sallivuslane hukka mõista ka poliitilist prostitutsiooni. Moraal on konservatiivide tagurlik eelarvamus.
Tartu linnavalitsus on paaril korral mõistlikult keskvõimu otsustele vastu hakanud, nüüd oleks minu meelest küll see koht, kus me peaksime jälle vastu hakkama. Kas me tõesti läheme järgmistele valimistele, silmad häbi täis? Me keegi ei ole valijatelt saanud mandaati Tartu muutmiseks Euroopa kultuuripealinnast Euroopa odavaks vanglapealinnaks.
Ah et vangla on pooltühi? Aga milleks üldse oli vaja Tartu linna – kusjuures täiesti elamurajooni keskele – ehitada selline suur vangla? Andrus Ansip oli küll öelnud: ainult üle minu laiba – aga isegi see ei heidutanud toonaseid eurovangla fanaatikuid.
Euroopa sooritab aeglast enesetappu, kas me tõesti peame kõik selle agoonia nendega kaasa tegema – nendel oli enne seda vähemalt heaoluaeg, meil ju ei olnud seda? Meil jäi see vahele, me vaid lootsime seda ehitama hakata, aga heaolumaailm läks hulluks ja hakkas ennast mitmel viisil tapma. Ja nüüd nõutakse meilt solidaarsust. Pakosta ju ähvardas: kui me sõna ei kuula, siis võetakse meilt riik ära.
Tegelikult – õiglane oleks see, et iga riik hoiaks oma vanglates kõik oma kurjategijad. See tähendab, Rootsi peaks saatma need pätid koju tagasi. Kohe, mitte pärast karistuse kandmist. Teeme Euroopale selle ettepaneku, et kõik kurjategijad saadetakse kodumaale tagasi. Kes kasvatas, see vastutagu.
Meil on pikka aega kestnud valitsuskriis, aga nii madalale ei ole me veel seni langenud, minul on tõesti häbi ja piinlik.