Nimetagem asju õigete nimedega. Viha- ja vaenukõne seadus on konservatiivide ja rahvuslaste vaigistamise seadus. See on Tõe tapmise seadus, kirjutab Malle Pärn.
Kohe hakatakse Toompeal jälle kokku ketrama viha- ehk vaenukõne seadust.
Sealt mäe pealt ei ole viimaste aastate jooksul tulnud mitte ühtki rahvale vajalikku seadust, mis meie elu natukenegi mõistlikumaks teeks, – kõik seadused ja muudatused on kas rahvale kahjulikud või vaenulikud. Toompea oleks nagu ülepea üks vaenumõtete jahvatamise veski.
Meie ühiskond on kooseluseadusega kaheks lõhestatud juba kümme aastat, aga selle aja jooksul ei ole meil toime pandud ühtki „vihakuritegu". Ükski perekonnakaitsja ei ole isegi mitte löönud ühtki triibuaktivisti!
Pange tähele: lõpmatuseni on avalikult sõimatud, halvustatud ja mõnitatud just perekonnakaitsjaid ja konservatiive, aga neid sõimajaid ei karista keegi, nende sõimamist ju vaenukõneks ei nimetata!
Absurdsed terminid viitavad absurdsetele nähtustele. Päris kindlalt ja prohvetlikult. Ainult väga rumalad inimesed saavad neid tõsiselt võtta.
Vihakõne ei saa olla kuritegu, viha või vaen ei saa olla raskendav asjaolu mingi kuriteo sooritamisel. Juriidiliselt on äkkviha või raevuhoog ju pigem kergendav kui raskendav asjaolu. Miks me tahame peaaegu igal alal oma senise mõistliku elukorralduse pea peale pöörata? On meil liikvel tõesti mingi nakkav ajuviirus?
Hakkame ometi tegema seadusi, mis sobivad meie keele ja kultuuriga ja elukorraldusega, mis ei ole meile nagu sadul sea seljas!
Olen juba mitmes artiklis välja öelnud mõtte: paneme karistusseadustikku väärteona kirja ropu ja räige avaliku sõimamise ja alatu pahatahtliku laimamise!
Ja mingit vihakõnet pole vaja! Alusetu vihkamise või vägivaldsete kokkupõrgete õhutamine olgu karistatav, samuti kellegi nime määrimine inetu ja valeliku sildiga.
Seadus peab olema konkreetne, ei saa teha seadust, mille alusel võib iga kohtunik või ametnik teha oma maailmavaatest või isiklikest eelistustest lähtuva otsuse. Juba praegu kuritarvitatakse näiteks võlaõigusseadust selleks, et materdada (või vaigistada) „uue normaalsuse" kritiseerijaid.
Võlaõigusseadus ei tohiks tegelda inimeste intiimsete tunnetega, isiklike solvumistega ega ka mingi maailmavaate hukkamõistmisega, vaid ainuüksi majandussuhetega. Mõned osavad juristid on sellest teinud endale (ja oma klientidele) hõlptulu allika ja represseerivad kodanikke, kes usuvad, et elavad demokraatlikus riigis, kus kõigile kehtib sõnavabadus.
Vaenukõne seadus teeb juriidika kuritarvitamise veel lihtsamaks.
On täiesti absurdne see, et mingi „nõudekiri" naelutab ristile inimese, kes juhtis tähelepanu ühiskonnas toimuvale inetule protsessile või kellegi kahjulikule tegevusele, ja sunnib ta maksma süüdlasele tuhandeid eurosid kahjutasu „hingeliste üleelamiste" eest!
Mis riik see on?
Solvumine on väga subjektiivne tunne. Emotsionaalne „mainekahju" niisamuti. Kui suli tunneb, et ta mainet kahjustas see, kes tema sulitembu avalikustas ja kaebab ta kohtusse ja kohus mõistabki ohvrilt kahjutasu välja, siis on tegemist sulaselge ülekohtuga, mitte kohtuga.
Mitte mingil juhul ei tohi vihakõneks pidada igat kriitilist märkust teatud konkreetsete inimeste (kes end sellesse gruppi liigitavad) käitumise või mõtteavalduste kohta, mis omakorda on kas solvanud või kahjustanud kuidagi jälle teiste ühiskonnaliikmete elukorraldust, põhimõtteid, traditsioone, elu aluseid!
Ükski viha ei teki tühja koha pealt! Ei ole inimesed lihtsalt olemuselt õelad ja tigedad ja kaklemishimulised, vihal on tavaliselt põhjus, ja seda põhjust tuleb uurida, mitte hukka mõista inimeste emotsionaalset reageerimist ebaõiglusele või hullusele.
Võrdsete riigikodanikena oleme lausa kohustatud välja ütlema, kui mingite isikute või gruppide käitumine või mõtteavaldused omakorda meie meelest solvavad või kahjustavad tervet ühiskonda, alandavad meie kultuuri.
Kui inimesed ei saa enam oma suhtumist ühiskonnaelu nähtustesse vabalt väljendada, kui nad peavad hakkama ennast tsenseerima või kui neid nende ausate mõtete eest karistatakse ja hukka mõistetakse, siis see vihkamine paisub, sest riigi ülekohtune käitumine riivab normaalse inimese õiglustunnet.
Viha ei saa ära keelata, viha on tunne, mis tekib spontaanselt reaktsioonina mingile tegevusele või mõtteavaldusele. Viha hindamiseks tuleb alati vaadata seda, mis selle viha põhjustas, sest keegi ei vihasta põhjuseta.
Viha võib olla õigustatud või isekas ja õigustamatu, seega kas positiivne või negatiivne. Kellegi alatust käitumisest sündinud viha peaks olema lausa iga inimese kohus. On teatud kindlad pahed, mida tuleks ühiskonnas hukka mõista, nende pahede kaitseks ei tohi riik teha mingeid seadusi. Kriitikat ei tohi ära keelata!
Kui kriitikud eksivad, siis on ju võimalik seda must-valgel tõestada, mitte kriitikuid hukka mõista. Kuna tõestusi ei ole kuskil näha, on vaid sildistamine ja süüdistamine, siis ei ole kahtlustki, et õigus on kriitikute poolel.
Kogu see vihakõne arsenal on ju kunstlikult tekitatud, suvaliselt väljamõeldud, seal ei ole mitte ühtki teaduslikku õigekeelelist terminit.
Vihakõne seadus on tegelikult kurjategijate kaitsmise seadus, keegi ei tohi selle kehtestamise järel enam varast vargaks ja röövlit röövliks nimetada, lolli lolliks, paksu paksuks ja inetut inetuks, valetajat valetajaks, ahistajat ahistajaks, andetut andetuks, reeturit reeturiks.
„Vihakõnelejate" jälitamine ja sildistamine (ja ka karistamine) on ise kõige suurem vihakõne. Selle eesmärk ju ei olegi rahu, vaid ideoloogiale mittekuulekate inimeste suude sulgemine. See on otsene sõnavabaduse tapmine.
Kui riik annab põhiseadusega kõikidele kodanikele võrdselt sõnavabaduse, aga hakkab samas (võimu eelistatud ideoloogiast lähtudes) teatud kodanikke selle õiguse kasutamise eest karistama, siis on see riik valelik ja korruptiivne. Ja õiguskaitse organid ei tohiks selle korruptsiooniga kaasa minna.
Seaduse eesmärk peab olema vältida ülekohut ja ebaõiglust, sest mitte kõik inimesed ei ole paraku heatahtlikud ja ausad, õelaid ja alatuid kodanikke on vaja ohjeldada. Seadus peab kaitsma heatahtlikku ja ausat kodanikku õelate ja alatute eest. Mitte vastupidi!
Niisiis, kordan: teeme karistatavaks kuritahtliku LAIMAMISE, ja see olgu võrdne kõikidele, mitte ainult konservatiividele, nagu see vihakõne seadus ju ilmselgelt mõeldud on.
Nimetagem asju õigete nimedega. Viha- ja vaenukõne seadus on konservatiivide ja rahvuslaste vaigistamise seadus. See on Tõe tapmise seadus.