Malle Pärn analüüsib Tonino Benacquista teost "Koer nimega Malavita" ning teeb sellest järeldusi meie tänase ühiskonnakorralduse osas.

Lugesin taas üht oma lemmikraamatut, Tonino Benacquista "Koer nimega Malavita". Selle peategelane on endine maffiapealik, kellele anti uus identiteet ja elukoht selle eest, et ta reetis suure hulga mafioososid ja aitas nad seega vangi panna. Tema suhu on autor pannud mitmeid elutarku arutelusid meie ebatäiusliku ühiskondliku süsteemi kohta. 

Kes veel paremini tunneb seaduslikku maailma kui vilunud ja osav kurjategija? 

"Fred oli saanud tõendi, et maailm, seaduslikkuse ja moraali maailm, kuhu ta praeguseks oli elama määratud, on täis ilma näota vaenlase ülesseatud püüniseid, mille vastu võitlemine on tulutu." 

Kui sageli olen ma ise tundnud, ja kuulnud-lugenud teiste samasuguseid mõtteid, et normaalse ausa ja heatahtliku inimese vastas oleks nagu mingi nähtamatu kivimüür, mille vastu võib inimene ennast katki joosta, aga läbi sellest ei pääse. See on halastamatu ja vääramatu, mingi ühise tormijooksuga seda maha lõhkuda ei õnnestu. 

Sest heatahtlike ja ausate inimeste jõud jääb alati alla agressiivse rumaluse, ahnuse ja alatuse hoolimatule vägivallale ja nürimeelsele enesekindlusele. 

Normaalne inimene ei taha kedagi ega midagi hävitada ega endale allutada, ega oma huvides ära kasutada, rääkimata abitu ja usaldava kaasinimese paljaks röövimisest. Normaalne inimene räägib või kirjutab ühiskondlikest probleemidest, aga rumalus ja ahnus ei võta teda kuulda. Nad isegi ei mõista normaalse inimese kõnet. 

See Fred teeb raamatus sümboolse (rahvale kasuliku) teo: laseb õhku linnakese vett saastava tehase, siis kui ta on asjatult otsinud inimesi, seda ilma näota vaenlast, kelle poole pöörduda selle saastamise lõpetamise nõudmisega. Sest see tehas on vaid tilluke osake suurest kontsernist, mille juhid on kuskil kaugel ja kõrgel. 

Ta püüdis probleemi lahendada seaduslikul ja viisakal viisil, aga ta ei suutnud leida konkreetset isikut, kelle kohus oleks olnud see probleem lahendada. Kes, nagu ikka rumalus ja ahnus, ei saanud oma tööga hakkama. Kelle hoolimatu ja küündimatu tegevus oli selle probleemi tekitanud. 

Ja ta otsustab ise selle probleemi lahendada. Ta otsustab hävitada linnakese joogivett saastava tehase. 

Ta kõhkleb hetke enne lõhkeaine süütamist. 

"Nüüd vaatas ta oma käte vahel võbelevat Zippo leeki ja viivitas, tajudes selle ohtlikkust. Ta tundis pettumust ühiskonnas, mida ootustest hoolimata ei juhtinud mitte terve mõistus, vaid eeskätt kasumijanu, nii nagu kõigis teisteski paralleelsetes ja varjatud ühiskondades eesotsas sellega, millesse ta ise oli kaua aega kuulunud. Ta tahtis anda seaduslikkusele võimaluse ennast üllatada. Ent selle puudumine oli veel kord kinnitanud tõekspidamisi, mida ta oli alati ülistanud.

Süütenööri läitmine tähendas oma jõuetuse tunnistamist vägevamate institutsioonide ees. Kellega sa võitled, kui vaenlane on igal pool ja mitte kuskil? Kui igaühel on sinu hädadele kurdiks jäämiseks vabandus varnast võtta? Kui neil, kes kasu lõikavad, pole ei nägu ega aadressi? Kui inimesed sõltuvad oma valitutest, kes omakorda sõltuvad kuluaaripoliitikast, mille mängudest pole aimugi näljarottidel, kes usaldavad oma saatuse päikeseta päevadena venivate administratiivprotseduuride meelevalda? Säärasele nii mõnelegi inimesele meeltmööda absurdsusele seadis Fred vastu oma äärmusliku otserünnaku. Kahtlemata oleks tema elu olnud lihtsam, kui ta oleks liiga tugeva ja kaugel asuva vastase peale käega löönud, ent ta polnud kunagi paratamatusele alistunud. Tema teeb oma vastukäigu ilusal kevadööl lõpmatu laotuse all, rahulises loomiseelses õhustikus. Teo, millest tavainimene unistadagi ei söanda, paneb Fred toime kõigi nimel."

Mõrvar ja kurjategija, kes on elus ja vabaduses vaid selle pärast, et ta reetis oma kaassüüdlased, hävitab olulise "ilma näota vaenlase", kes on tervet linna pikalt piinanud? Ja edaspidi voolab nende kraanidest puhas vesi. 

Enne raamatu lõppu mõtiskleb see paadunud kurjategija veel selle maailma ebanormaalsuse üle. 

"Sest inimeste elu, tavaliste inimeste elu käib mul üle mõistuse. Minu jaoks on tavainimeste igapäevaelu mõistatus, mismoodi see nende peas ja südames toimub. Kuidas nad saavad usaldada maailma, millele nad on sunnitud kuuletuma? Kuidas ausad inimesed toimivad? Kuidas nad saavad elada, tundes end nii haavatavatena? Mis tunne on olla ohver: naabri, maailmakorralduse, riigi ohver? Kuidas selle mõttega leppida ja elu lõpuni kohanduda? Kuidas käituvad ausad inimesed, kui neile antakse mõista, et nad võitlevad tuuleveskitega? Et neil pole lootustki mägesid paigalt nihutada? 

Mitte keegi ei kaitse sind, väike inimene. Sa usud seda, aga sa eksid. Keegi pole sulle kunagi öelnud, et sa oled kõigest õlekõrreke minusuguste kaabakate meelevallas? Ja meid, kes me tahame sulle kahju teha, on oi kui palju, nende seas täiesti korralikke, õigel pool seisjaid, aga sina pole nende silmis midagi muud kui kasuallikas. Mul on sinust kahju, ausalt. Enne polnud mul sinu kolgatateest aimugi. Ma ei osanud arvatagi, kui palju hädasid sa pead taluma. Ja sellest hoolimata teab Jumal, et kui sa väga püüad, siis saad omadega hakkama. 

Sa usud ikka inimlikkusse, sa püüad asju korraldada, tegutseda oma jõudu mööda. Ja su jõupingutused nurjavad need, kel pole su usust inimlikkusse sooja ega külma. Ja kui sa õnnetuseks nutma hakkad, kes siis sind kuulda viitsib? Kes sinu ja su perekonna pärast muretseb? Sulle öeldakse, et kõigil on muresid, ja palju hullemaid kui sinu omad. Siis tõmbad sa, aus inimene, pea õlgade vahele ja lähed edasi, sest sa oled väike sõdur ja sul tuleb vastu pidada, kuni järgmise korrani."

Ja mingit lootust ei ole. Sest ühiskondlikud süsteemid on üles ehitatud vastastikusele röövimisele, mitte vastastikusele teenimisele. Kui lõpuks poeg temalt küsib, kas maailm kunagi vabaneb temasugustest kaabakatest, vastab ta ausalt: 

"Ei, mu poeg, maailm ei vabane iial minusugustest. Sest iga uue seaduse puhul leidub alati mõni kavalpea, kes tahab sellest üle astuda. Ja seni, kuni kehtib mõni ettekirjutus, on neid, kes unistavad, kuidas sellest kõrvale hiilida. Ja seni, kuni eksisteerivad pahed, leidub inimesi, kes tõukavad teisi neid rahuldama. Aga kes teab, ehk tuhande aasta pärast?"