BLM-liikumise radikaalid on täis sodinud New Yorki raekoda kaunistavad skulptuurid. Foto: Scanpix

„Kui nad suudavad teid sundida pealt vaatama, kuidas nad tõmbavad pjedestaalidelt alla teie suurkujusid, on nad võitnud,“ kinnitab väljaande Fox News vaatleja Tucker Carlson. Selliste inimeste jaoks ei eksisteeri mõisteid, nagu dialoog või faktikontroll, mida meile demagoogiliselt peale surutakse. Lääs arvab siiani ekslikult, et olukorda aitab leevendada dialoog nõudmiste esitajatega. Nad ei vaja läbirääkimisi. Nad soovivad saada ise orjapidajateks, kirjutab Roland Tõnisson.

Praegu Ühendriikides toimuvat ja Euroopasse ülekanduvat „ikonoklasmi“ ehk sümbolite purustamist nähes on oluline meelde tuletada Slovakkia kirjaniku Milan Kundera mõtet kultuuri ja mälu mõrvamisest. Ei ole vahet, kas see on kirjutatud Moskva mahitatud käpiksotsialismi või praeguse eurosotsialismi ajastul.

Hea lugeja näeb isegi, et meetodid ja eesmärgid on samad: „Esimeseks sammuks rahva likvideerimisel on tema mälu kustutamine,“ ütleb Kundera. „Hävitada tema raamatud, kultuur, ajalugu. Siis tuleb palgata keegi, kes kirjutaks uued raamatud, klopsiks valmis uue kultuuri, leiutaks uue ajaloo. Üsna varsti hakkab rahvas unustama, kes ta on, kes ta oli. Inimese võitlus ülemvalla vastu on mälu võitlus unustamise vastu.“

Meie unustame hea meelega ja laseme rahumeeli ümber kirjutada Oma Lugu. Oleme hakanud väga sageli nägema, et tuline õigus on Kirgiisi ja nõukogude kirjanikul-ühiskonnategelasel Tšingiz Aitmatovil: „Magu on ajust targem, kuna oskab oksendada, aju aga neelab alla igasuguse rämpsu.”

Viimastel aastatel on liiga palju olnud selliseid momente, kui lähed õhtul magama teadmisega, et „inimene ei või olla ometi nii loll ja kaugemale minna on võimatu.“ On väga halb tunne ärgata hommikul vaid selleks, et maailmas toimuvat vaadeldes tõdeda: „Eile nähtu ei olnud kaugeltki piir.“ Ajuvabadus, mis välistab kriitilise suhtumise endasse, ega tahagi teada rahvaste Omast Loost, on nakkav, ajust ajju kuulmise ja nägemise kaudu leviv raske haigus.

Ma ei tea, mis kannustab Eesti kodukootud globaliste sundima eestlasi häbitundele omaenese olemasolu pärast. Minul on sellest väga raske aru saada. Seda peab küsima selliste käest, kes kinnitavad, et „meie“ koloniseerisime ja orjastasime maailma ja olles astunud Euroopa Liitu kanname ka „meie“ koos Euroopa suurriikidega nende süüd ja taaka. „Meie“ pidasime ristisõdu Lähis-Idas, „meie“ põlistasime patriarhaatlikku šovinismi ja „meie“ oleme kõigi maailma hädade põhjus. Mina ei saa sellisest pealiskaudsest lähenemisest elule ja iseendale aru, aga ega ma õnneks ei ole ka ei uusmarksist, ega uusmaoist.

Praegune sõda lääne tsivilisatsiooni ajaloolise mälu vastu on äravahetamiseni sarnane sellele, mis toimus bolševistlikul Venemaal ja selle valitsemise alla jäänud aladel, maoistlikes Hiinas ja Kambodžas. Kultuurirevolutsiooni eesmärk oli kustutada inimeste mälu – ajalugu algas sisuliselt sellest hetkest kui kommunistid said võimule ja kõik enne seda toimunu oli heal juhul vaid suur eksitus. Ajalugu tuli ümber kirjutada. Seda tuleb teha ka tänases läänes.

Nii saime näha mõni aeg tagasi linastunud Soome mängufilmi „Tundmatu sõduri“ tegijaid intervjueerinud süüdimatu naisajakirjaniku püüdlikult ettevalmistatud küsimust: „Miks näeme filmis nii vähe naisi osalemas lahingutes?“ Kui selline rumalus võib naermagi ajada, siis tõdemus, et eestlaste laulupeod meenutavad kellelegi fašistide parteikongresse, paneb vaid valuliselt oigama. Selgub, et maailmas on olemas ka sellist „filosoofiat“, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini vana, fašistlik-rassistlik rahvatarkus: „Üks loll oskab rohkem küsida kui sada tarka vastata.“ See on asja üks külg.

Hoopis hulluks läheb lugu aga siis kui sellistele lollidele antakse kätte vasarad, dünamiit ja relvad. Sellised inimesed võitlesid vanade filosoofiate ja elukäsitlustega ning hävitasid Hiinas klassikute teoseid ja nende teoste tundjaid. Sellised. Venemaal leiti, et selline buržui nagu Puškin, tuleb koos oma tagurliku lüürikaga minema pühkida nõukogude inimese teadvusest ja mälust. See ei olnudki üldse keeruline – kui vaatame 1920-ndate ning 1930-ndate kultuuri- ja kirjanduselu Nõukogudemaal, siis näeme, kuidas seal pääses võidule uus, labane ja kõike ilu hävitav „nõukogude inimene.“ Lääne sotsid ja marksistid kiitsid oma soojades ja suitsustes tubades heaks leninlaste ja hungveipingide märatsemise kultuurirevolutsiooni ajal, nagu nad nüüd kiidavad suitsustes kohvikutes mõttetubades heaks musta vägivalla eurooplaste vastu.

Selliste inimeste jaoks ei eksisteeri mõisteid nagu dialoog või faktikontroll, mida meile demagoogiliselt peale surutakse. Wisconsini osariigi pealinnas Madisonis võeti maha pühendumusele ja progressile püstitatud monument „Forward” ehk „Edasi”. Teisena kõrvaldati kolonel Hans Christian Hegi mälestusmärk. See norra päritolu sõjaväelane võitles Kodusõjas põhjaosariikide armees orjuse kaotamise nimel.

Nii nagu hungveipingid Hiinas, punased khmeerid Kambodžas ja punased „rahvatasujad“ Venemaal, on ka tänased antifašistid vabastatud süümevaevadest, sest kõik, mis nad teevad, on progressiivne ja suunatud inimkonna õnnele. See, et antifašismi, antirojalismi ja antiklerikalismi nimel on tapetud kümneid ja sadu miljoneid inimesi, ei morjenda kedagi.

Progressiivsuse poolt ja kolonialismi pärandi vastase võitluse nime all võib tappa valgeid Aafrikas, Ameerikas ja Euroopas. Nähes, kuidas BLM ja antifašistidest orjusevastased ennast ülal peavad ja oma ideoloogiat kultiveerivad, võime tõdeda Gaius Julius Caesari sõnadega: „Ori ei ihka vabadust, vaid saada ise orjapidajaks.“ Mässajaid ei kannusta võrdõiguslikkuse ideaalid, vaid iha nende varjus saada endale kõrgeim koht ühiskonnas: olla süüdistaja ja täidesaatja kartmata tagajärgi. Saada elude isandateks.

Aga tuleme tagasi Ühendriikidesse, kus on otsustatud maha võtta Theodore Roosevelti kuju, mis on püstitatud asutuse ees, nimega American Museum of Natural History (Loodusmuuseum) tähistamaks selle Ühendriikide presidendi rolli loodusteaduse arendamisel. Kuju eemaldamise initsiatiiv tuli muuseumilt endalt. Nimelt on monument rassistliku ülemvõimu sümboliks, kuna sellel on kujutatud hobusel istuvat valget meest ja tema järel jalgsi kõndivaid indiaanlast ja neegrit.

Monument on püstitatud 80 aastat tagasi, mil Teddy Roosevelti peeti õigustatult väga mitmekülgseks ja jõuliseks persooniks. Ta on siiani populaarseim president, kes mõtles väga „lokaalselt“, ehk oma riigi keskselt. Teddy oli tuntud oma füüsilise jõu, mehelikkuse, harituse, energilisuse ja distsiplineerituse poolest. Kolledžiõpilasena kirjutas ta kaheköitelise 1812. aasta sõja ajaloo (Ühendriikide ja Suurbritannia sõjaline konflikt aastatel 1812–1815, milles Napoleoni Prantsusmaa toetas USA-d ja mille käigus Briti väed põletasid maha Valge Maja Washingtonis – toim.), mille kordustrükid ilmuvad tänini. Ehk siis – temas kehastus kõik see, mis on vastumeelne destruktiivsetele jõududele.

Teddyst kui riigimehest ja tsivilisatsiooni edendajast võime rääkida veel. Ta kiskus Ühendriikide majanduse korporatiivsete monopolide käest ning pani sellega aluse kohaliku keskklassi tekkele. Ta rajas Panama kanali ja asutas rahvuspargid ja sanitaarkontrolli medikamentide ja toiduainete valmistamise ja importimise üle. Tema ajal, muide, oli väga keeruline Euroopast importida toiduaineid Ühendriikidesse, kuna Ameerikas kasvatatud toit oli kemikaalidest palju vähem rikutud ja seda võis pidada tõeliselt puhtaks. Tema kirjutatud on enam kui nelikümmend raamatut, mille teemadeks on mh riigikukutaja Oliwer Cromwell, loomapidamine ja sotsiaalne õiglus ja palju muud, mis nende vahele jääb.

1901. aastal kutsus ta Valgesse Majja külla oma sõbra Booker Washingtoni, kes esimese afroameeriklasena istus külalisena presidendi söögilauas. Ameerika demokraadid (sic!) olid raevus ja süüdistasid Teddyt koos abikaasaga presidendi elu lõpuni hirmsas kuriteos tsivilisatsiooni vastu. Tema aga jätkas häirimatult oma tööd. Theodore Roosevelt on miljonite ameeriklaste jaoks eeskuju ja oma maa kangelane. Küllap on siin põhjus, et need, kelle jaoks on sangariks narkomaan ja retsidivist, on otsustanud asuda tema mälestuse kallale.

Praeguseks on kujunenud olukord, mil nii Ühendriikides kui EL maades on tekkimas uus kontrollorgan, millele vähesed julgevad vastu astuda. ÜRO kritiseerib president Trumpi täiesti õigustatud kava kuulutada Antifa terroriorganisatsiooniks. USA Esindajatekoja vabariiklaste juht, Californiast valitud Kevin McCarthy ei kommenteeri riigivara lõhkumist, nagu seda ei olekski. Samal ajal on ta väga emotsionaalne ja õiglusest puhevil, kui on vaja määrata sanktsioone Assadi režiimi vastu Süürias.

Mitte üksi demokraadid vaid ka vabariiklased vaatavad pealt, kuidas märatsejad likvideerivad ameeriklaste iseteadvust ja iseseisvust tõmmates maha monumente George Washingtonile, Thomas Jeffersonile ja Ühendriikide hümni sõnade autorile Francis Scott Keyle. Key monumendile soditi eelnevalt loosungid „Tapa kolonisaatorid“ ja „Tapa valgeid“, juhuks kui keegi veel ei saa aru, mis on mässajate eesmärk ja ideoloogia. Kongressi vabariiklased ja demokraadid on vait ega julge võtta ette samme märatsejate, tapjate ja vägistajate taltsutamiseks, lootes, et nagu varem, ka nüüd veidi mürgeldatakse ja minnakse laiali.

Seekord on aga lood teisiti, sest tegemist ei ole spontaansete rahutustega. Tegemist on hästiorganiseeritud poliitilise liikumisega, millel on väga suured ambitsioonid: teha lõpp liberaalsele demokraatiale, „valgete privilegeeritud ülemvõimule“ ja heita kinnas kogu Lääne tsivilisatsioonile. See on aastakümneid kestnud ülikoolihariduse allakäigu vili, mille keskmes ei ole sugugi tavalise retsidivisti George Floydiga juhtunu, vaid soov hävitada „patriarhaalne, represseerivalt traditsiooniline“ ühiskonnamudel.

Lääs arvab siiani ekslikult, et olukorda aitab leevendada dialoog nõudmiste esitajatega. Nad ei vaja läbirääkimisi. Nad tahavad saada orjapidajateks. Nad „ehitavad“ lõhkudes ja kordavad oma eelkäijate marksistide-maoistide teguviisi, tahtmata tunnistada, et millegi ehitamine tähendab loomist ja selle loodu hoidmist ning arendamist, sest nad ei ole sellega kunagi tegelenud, hoolimata rohkest vabast ajast, mida võimaldab neile vaba ülalpidamine maksumaksja kulul.

Antisotsiaalsed jõud ei ole kunagi astunud üles nii avalikult, nii ülbelt ja nii karistamatult kui praegu. Teisiti ei oleks saanud võimalikuks ka ühe märatsejate aktivisti Shaun Kingi üleskutse purustada kõik freskod ja vitraažid, mis kujutavad valget Jeesust ja tema europiidset ema ja nende valgeid sõpru. „See on valgete ülemvõimu räige avaldumisvorm, mille on loonud rassistlik, orjastav propaganda. Need kõik peab purustama.“

Sisuliselt on tegemist üleskutsega kirikute hävitamisele ja kristliku kultuuri väljajuurimisele. Kas siin on võimalik pidada dialoogi, diskussiooni? Kuna demagoogiat ei piira miski, Tõde on aga piiratud faktidega, ei ole võimalik pidada argumenteeritud vestlust. Nagu märatsev haige tuleb fikseerida köitega ja isoleerida ühiskonnast, et ta teistele haiget ei teeks, tuleb otsustavalt tegutseda ka selliste ilmingute vastu. Paraku võime sellest aga rääkida nüüd vaid tingivas kõneviisis. Nagu näeme praegu Ühendriikides, taltuvad märatsejad, vägistajad, mõrvarid ja marodöörid vaid seal, kus neid ootab relvastatud rahvas.

Moodne „ikonoklasm“ on jõudnud ka meie õueaia taha. „Afrorootslased“ nõuavad kuningate monumentide mahakiskumist, sest Rootsi sotside senine poliitika on nende arvates olnud ebaefektiivne valgete privileegide likvideerimisel. Laupäevaks, 27. juuniks, oli väidetavalt planeeritud kohaliku Antifa rünnak kuulsa loodusteadlase Carl von Linné mälestussambale.

„Afrosoomlased“ nõuavad Mannerheimi, presidentide ja teiste monumentide ning Tampere vabadussamba ümberviimist Suomenlinna vanglasaarele, kus nendest võiks moodustada Soome ajaloost rääkiva kena ansambli. Vasakpartei noorteorganisatsiooni liider Liban Sheikh põhjendab Soome rahvusliku ajaloo hävitamise vajadust järgnevalt: „Rassismivastase BLM inimõigusliikumise tahtel on maailmas tänavapildist kõrvaldatud nii orjakauplejate, kolonistide kui sõjapealike monumente. Vasaknoorte meelest on ka Soomes paras aeg mõelda, kas peame oma ajalugu käsitlema sõda ja repressioone ihalevate mälestusmärkidega keset linna.“

Eesti on olnud Rootsi riigi koosseisus 17. sajandil, mil Rootsi kroonil olid asumaad Aafrikas ja Ameerikas. Kas meie ajaloolased on juba agarasti välja kaevamas mõne eesti päritolu julmuri andmeid arhiividest või konte mullast? Või piisab meile teadmisest, et kanname koos Rootsiga moraalset süüd ja on tagumine aeg Tartu Ülikooli taga kunni kujule kott pähe ja köis kaela visata? Igaks juhuks enne kui keegi tuleb selle olemasolu orjastajate eestlastest käsilastele nina alla hõõruma?

Vaestest lätlastest on mul üldse kahju, sest Kura hertsog oli kunagi isandaks Gambia jõe suudme ja kuulsate saarte Trinidadi ja Tobago üle. Oi-oi, milline kompensatsiooninõue ükspäev Lätile nina ette visatakse!

Tundub absurdne? Kunagi tundus absurdne ka idee, et abiellu võib astuda samast soost inimesega, et sugu on voolav ja Mannerheimi mängib filmis mustanahaline. See on tänaseks saanud „reaalsuseks.“ Reaalne on seegi, et täna tapetakse mustade poolt valgeid kordades rohkem kui musti valgete poolt ja mustade eneste poolt. Reaalne on see, et seksuaalvägivald valgete naiste vastu on muutunud Euroopas, Ameerikas ja Aafrikas nii tavapäraseks, et ei ületa isegi uudisekünnist.

Politseiametnik Katie Thyne reguleeris liiklust, kui ta sõideti surnuks musta mehe poolt, keda keegi politseinik oli kunagi solvanud. „Õiglase kättemaksu“ eesmärgil tapetud valge, „privilegeeritud“ riigiametniku Katie Thyne 2-aastane laps jäi ilma emata.

Millal hakkavad surema Eesti politseinikud? Millal sunnivad globaalsed korporatsioonid ja poliitilised ühendused vabandama meid selle eest, et eesti kirjandusklassikud ei ole kajastanud piisavalt aafriklaste kannatusi? Millal pannakse tuli otsa Eesti kultuuri- ja ajaloo seisukohalt oluliste isikute majamuuseumidele? Kas varsti kuuleme ka Riigikogus üleskutset BLM ja Antifa mõrtsukate ees käpuli laskuda?