Liberaalid koos oma mõttekaaslaste ja kaasajooksikutega on eliit, aga ülejäänud, kes ei taha elada nende düstoopilises narratiivis, on pööbel. Eliidile on kõik lubatud, pööblile ei ole mitte midagi lubatud. Kõik kenad terminid ja vabadused kehtivad ainult eliidile, kirjeldab Malle Pärn poliitilise kliki topeltstandardeid.

Mis juhtunud, et paljud inimesed enam kainelt mõtelda ei suuda? Või ei taha?

Need, kes ennast liberaalideks nimetavad, räägivad võrdsest kohtlemisest, teistmoodi inimeste sallimisest, suurest inimlikust halastusest ja armastusest, vähemustega arvestamisest, nõrgemate kaitsmisest, sõnavabadusest, – aga tegelikkuses jagavad meid klassidesse.

Nemad ise, koos oma mõttekaaslaste ja kaasajooksikutega on eliit, ja ülejäänud, kes ei taha elada nende düstoopilises narratiivis, on pööbel. Eliidile on kõik lubatud, pööblile ei ole mitte midagi lubatud. Kõik need kenad terminid ja vabadused kehtivad ainult eliidile.

Pööblit tohib igaüks sõimata ja sildistada, kuni roppusteni välja, eliiti ei tohi isegi mitte õige nimega nimetada, nende käitumise kritiseerimisest rääkimata. “Homofoob”, “äärmuslane”, “populist” ja “rassist” on selle isehakanud eliidi lemmiksõnad. Mitte kunagi ei põhjenda nad neid süüdistusi.

Kus on siin võrdne kohtlemine ja teistsuguste sallimine?

Valelikud terminid kuuluvad demagoogiasse, mitte ausasse poliitilisse mõttevahetusse. Demagoogiat kasutab aga see, kes tahab ühiskondlikus mõttevahetuses tõde temale kasuliku valega asendada ja tõerääkijad vaigistada.

Mõtlevale inimesele pole enam uudis see, et tänapäeval varas ohvrile näidates “võtke varas kinni!” hüüab, või et vihane mõistmatu rahumeelset mõistlikku inimest kurjuse kehastuseks nimetab.

Liberaalid ei oska vist oma tundeid, tahtmisi ja käitumist analüüsida. Nad ei oska anda endale ja oma tegevusele objektiivset hinnangut. Ei suuda ratsionaalselt põhjendada oma soove ja tahtmisi ja eelistusi. Sellepärast ei olegi võimalik nendega dialoogi pidada. Sealtpoolt tulevad vastu ainult sildid ja loosungid.

Meil on üsna ühtlane koolisüsteem, üsna võrdsed võimalused haridusele. Mis väärtus on aga haridusel, kui see ei õpeta inimesi tegelikkust adekvaatselt tajuma, mis ei suuna inimesi vaimsele arengule, ei õpeta iseseisvalt mõtlema?

Eksistentsiaalne kurjus on maailmas kahtlemata olemas, ja paljud inimesed astuvad selle kurjuse teenistusse, sest see jagab heldesti seekleid. Arukas ühiskond peab üheskoos püüdma tõrjuda seda kurjust, mis inimesi kasutada ja omavahel tülli ajada tahab.

Kõigest sellest on nii palju kirjutatud ja räägitud, ometi tuleb neid elementaarseid tõdesid aina korrata ja korrata, sest need, kellest meie elukorraldus sõltub, on keeranud oma meeled lukku nende narratiivile ohtlike sõnumite ees. Vastupidiselt sellele, mida nad jutlustavad: “Meie oleme avatud ja sallivad!”

Meie maailm on ikka väga sassi läinud. Poliitikas, näiteks, on ju hoopis konservatiivid need uuendusmeelsed, kes tahavad muuta tiigistunud, mugavusse uppunud poliitilist atmosfääri, tahavad suunata poliitikud rahvast teenima, nii nagu see teooria järgi peakski olema. Liberaalid, kes on kaua olnud võimul, kes on endale kindlustanud kõrged ja kasulikud istekohad selles tiigistunud rahareligioonis, hoiavad tõeliste stagnantidena oma toolidest kõvasti kinni.

Konservatiivid on ainsatena avatud rahva muredele ja hirmudele, mida liberaalid vaid põlastavad.

Konservatiivid on toonud poliitilisele parnassile uue nähtuse: nad räägivad seda, mida nad mõtlevad, ja lubavad seda, mida tõesti teha kavatsevad. Liberaalid vastavad sellele täiesti klassikalise sallimatusega. Nemad tahavad elada oma mudelis, ärgu see tüütu rahvas neid segagu.

Viga ei ole poliitilises kultuuris, üldse tasuks tänapäeval kultuuri nimetamisega olla ettevaatlik, sest kultuur on kaotanud oma esindusliku tähenduse. Kultuurne käitumine ei ole enam väärtus ega väärikas. Teatris võidakse vaataja roppuste või poriga üle valada, kultuurileht avaldab roppusi kunsti nime all, kaasaegseid raamatuidki ei julge enam lugeda.

Kui meil ametlikult arvatakse kultuuri hulka ka roppused, labasused ja korralike pereisade väärikuse alandamine, mida saabki siis oodata poliitilisest kultuurist? Kus on kultuuri piirid? Miks ei tohi konservatiiv öelda välja seda, mida ta mingist nähtusest arvab, kui liberaalist välisminister (kes peaks nagu eriliselt etiketti teadma ja jälgima) tohib konservatiivse riigikoguliikme otsesõnu ja labaselt karu tagumikku saata? Ja sellest ei sünni mingit skandaali? Keegi ei mõista teda hukka?

Avalikul meeleavaldusel tohib “osaleda”, vägivaldselt esinejal mikrofoni käest ära kiskudes ja kogu ürituse üle irvitades? Koguni peaministri ja presidendi arvates on see normaalne käitumine, mille takistajad mõistetakse karmilt ja “ühemõtteliselt” hukka ja veetakse alandavalt kohtu ette?

Kas see on kultuur?

Niisiis, mitte poliitilises kultuuris pole meil probleem, vaid selles, et poliitikud on läinud üliemotsionaalseks. Isiklikuks. Kohati lausa hüsteeriliseks. See võitlus on eksistentsiaalne ja tagasipööre pole enam võimalik.

Leppigem ometi sellega, et poliitikas tohib kasutada otseütlemisi, kui need on õigustatud. Piiriks peaks olema sündsustunne. Ropendamine ja põhjendamatu üksteise sõimamine tuleks küll meie kõigi kõnepruugist välja jätta. Tuletagem meelde kunagist moeväljendit: kriitika peab olema konstruktiivne.

Tunnistagem, et meie teravkeelsed konservatiivid on teinud ka liberaalidele suure teene: nad on need varjusurmast üles äratanud ja vähemalt mõtlema sundinud. Kui nad oma kramplikust kaitseseisundist välja rabeleksid ja terve mõistuse häält kuulama hakkaksid, siis võiks meie elu hakata paremuse poole liikuma.

Kuulge, tõesti, kui võtaks õige aja maha? Kõik koos? Vaataks tagasi, püüaks analüüsida meie olukorda. Kainelt, sügavuti, võimalikult objektiivselt. Justnagu kõrvalt vaadates. Raputaks peast välja kõik sinna kogunenud hoiakud ja hinnangud, sildid ja loosungid, alustaks päris algusest.

Millest see agressiivne hüsteeria alguse sai? Kes viskas esimese kivi?

Võtame aru pähe, me oleme ometi oma eksistentsiaalse hävingu, järjekordse hääletu alistumise lävel, me peaksime lõpetama kõik omavahelised nääklemised, me peaksime jälle hakkama koos välisvaenlase vastu võitlema! Oma laste ja lastelaste nimel.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!