Meil räägitakse aina, et Päts reetis rahva ja laskis venelased ilma vastupanuta sisse, sõjaväebaase ehitama. Ma saan aru, et seda võivad rääkida need, kes praegugi veel Eesti iseseisvust ihaldavad, aga meie brüsselimeelsetel kartellipoliitikutel pole mingit õigust teda reeturiks nimetada. Kas ei ole nad ise siis veel hullemad reeturid, küsib Malle Pärn. 

Ilmselt tuleb Pätsule nüüd amnestia anda ja kuju üles panna. Tulevase Merkeli kuju kõrvale. Ja Leninigi võiks tagasi tuua. Sest leninism on juba kohal ja au sees.

Ka Kadrioru Kersti on öelnud, et tema küll Pätsi ausammast avama ei läheks. Aga ise tahab ta nüüd terve Euroopa Aafrika moslemitele üle anda. Tahab anda oma allkirja aafriklaste okupatsiooniaktile, Euroopa tsivilisatsiooni kapitulatsiooniaktile, ehkki eesti rahvas ei ole teda selleks volitanud! Isehakanu, võiks öelda, nagu Vale-Dimitri oli Venemaa ajaloos. Kuritarvitab oma ametikohta selleks, et Eestit taas lasta võõrvõimudel okupeerida ja migrantidega üle ujutada.

Mis see üks väike allkiri siis nii ära ei ole, eks? Niikuinii Brüssel ütleb, mida me peame tegema. Eesti popsid olgu õnnelikud, et suur Euroopa peab neid vääriliseks tema kalleid külalisi üleval pidama.

Praegune reetmine ületab toonase mäekõrguselt. Siis oli sõjaoht, praegu öeldakse, et Euroopas valitseb rahu ja demokraatia ja kõigil olevat võrdsed inimõigused. Võiks öelda, et toona toimus reetmine kahuri toru ees, praegu aga rahu ja heaolu tingimustes, kõigi mugavustega, vaata et lausa paradiisis? Või kuidas? Nii meile ju ometi räägitakse.

Ikka ja jälle tundub mulle, et väga paljud inimesed ei oska enam lugeda. See migratsioonikompakt on ometi lõpuks kõigile lugemiseks välja pandud, ent ikka lauldakse: ei seo, ei muuda, kaitseb meie suveräänsust.

Kullakesed! Lugemisoskus ei ole tähtede kokku veerimine, lugemisoskus on teksti sisust ja mõttest aru saamine. Iga sõna selles kapitulatsiooniaktis lausa karjub meile näkku: teie ise ei tohi enam mitte midagi mõelda! Sest ise mõtlemine sünnitab kriitilist suhtumist ilmselgetesse lollustesse. Ja selle keelab too kompakt otsesõnaliselt ära.

Minul tekkis seda “juriidiliselt mittesiduvat” kohustuste nimekirja lugedes küll mõte: kas peale migrantidega tegelemise lubatakse kohalikel elanikel neis seni veel tsiviliseeritud riikides ka mingite tavaliste, oma eluliste asjadega edasi tegelda, või saab see üleüldine migrandipoputamine meie kõikide igapäevaseks elu sisuks? Kes selle kõrvalt enam leiab aega oma lastega tegelda või tööl käia? Me peame oma igapäevase töö kõrvale jätma ja hakkama migrante harima, kasima, toitma, ümmardama, nende järelt koristama. Neile rahuldust pakkuma. Aga nendel ei ole absoluutselt mitte mingeid kohustusi, nad on väljaspool seadusi ja reegleid. Nad on meie uued lapsed ja lemmikloomad.

Kui kauaks seda maailma majandust sellisel kombel jätkub? Kes neid migrandihärrasid (ja meidki) siis lõpuks üleval pidama hakkab?

Kui mina oleksin president, siis ma ei lõbustaks ennast ja endale rahva raha eest palgatud sõpru ümbermaailmareisidega, vaid püüaksin ennekõike eesti rahva omavahel ära lepitada. President kui institutsioon võiks ometi sellega tegelda, tal on olemas ametlik, riiklikult kinnitatud autoriteet. Kui ta midagi olulist ütleks, mis rahvale hinge läheks, siis küllap teda kuulataks. Isegi poliitikud on tegelikult sunnitud teda kuulama.

Meie poliitikud suhtuvad oma ametitesse üldse väga egoistlikult. Ja ülbelt. Justnagu oleks Jumal neid ametisse pannud. Aga ei ole ju. Öeldakse, et kui Jumal annab ameti, siis annab ta ka mõistuse. Erakonnal ei ole aga oma vaimupanka, et sealt kellelegi mõistust jagada.

Riigiteenistuja peab alati arvestama rahva heaoluga, sest rahvas peab teda üleval. Selleks, et ta meie ühist elu mõistlikult korraldaks. See on tema töö, tema töö ei ole rahva hulka segaduse külvamine.

On väga kahju, kui presidenditoolile istutatud ametnik ei mõista oma ülesandeid. Ta peaks arvestama sellega, et rahvas ei ole teda valinud, aga tema on nõustunud pidama presidendiametit. Ta on ju selleks isegi vande andnud, miks ta seda ei täida?

President peaks rahvast ja riiki ja ka valitsust nii-öelda koos hoidma. Et see ära ei laguneks. Ainult siis on presidendiametil meie riigikeses mingi mõte. Kõrgepalgalist lindilõikajat ja tühikõnelejat-manipulaatorit ei ole Eestil vaja, neid on poliitikute hulgas küllaga. Jumala ees ta muidugi ei olegi meie president, sest tema õnnistusest (kiriku kaudu) ütles ta ülbelt ära.

Meie Brüsseli ametnik valab õli tulle. Sildistab ja lahterdab rahva õigeteks ja valedeks. Oma suva järgi. Piinlik.

Ja välisminister tahab tagasi pöörduda “väärtuspõhise välispoliitilise kursi juurde”.

Väärtuspõhine välispoliitika? Teeme kõik nii, nagu Brüssel käsib? Mis on väärtus, härra Mikser? Mis on inimlik väärtus? Saba liputamine on väärtus koera juures, mitte inimese juures. Koer on tõesti oma isandale ilma kriitikata ustav, inimene peaks alati ja igas olukorras kaitsma oma lapsi. Ja peaks oskama lugeda, sest muidu kasutatakse tema rumalust haledalt ära. Just nagu praegu. See ei ole “siduv”, “see kaitseb inimõigusi”, “kui me sellega ei nõustu, siis on meie iseseisvus ohus”.

Mil moel ohus? Kas teid on ähvardatud? Et kui te ise alla ei anna, siis tuleme vägivallaga? Nii tundub olevat. Siis on see ju sõda?

Äkki tuleks meil hoopis enda jaoks koostada selline “kompakt”, meie inimeste kaitseks, nii võõraste kui ka sisemiste tülikülvajate vastu? Demokraatia kaitseks?

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!