Nõrkade, selgrootute, pugejalike ja selle võrra ülbemate poliitikute ajal peab iga kodanik olema iseenda päästja. „Riik" on korduvalt näidanud, mida arvab ta oma kodanikest, keda ta kägistab maksudega ja kelle järelkasvu peale mõeldes kutsub ta riiki võõraid, kirjutab Roland Tõnisson.
Seda, et ameeriklased on üleolevad ja kitsa silmaringiga, teadsin ma juba ammu. Sellest räägiti palju, sellest vesteti anekdoote ja puutusin sellega kokku ka ise, kui kunagi ammu oli võimalust nende maal mõnda aega elada ja end erialaliselt teoloogias täiendada. Kuigi põhiliseks suhtlusringkonnaks kujunesid väliseestlased ja samasugused „iisternjõuropiiäns" nagu ma ise, oli ameeriklaste seas siiski ka neid, kellel oli huvi kuulda, kuidas meiesugused elavad.
Näiteks üks tunnistas, et teda oli hämmastanud kui sarnane ma olin teistele valgetele. Tema oli kunagi lehitsenud pildialbumit „USSR," kus oli iga liiduvabariigi kohta pilt ja tekst. ENSV-d tutvustav lõik rääkis Kihnu saarest ja juuresoleval fotol korjasid rahvariietes tüdrukud, kummikud jalas, rannas kajakamune. Esiplaanil olev piiga oli ka koore katki koksinud ja konsumeeris fotoobjektiivi ees muna sisu. Nii oli temal jäänud mulje, et eestlased kannavad rahvariideid ja elatuvad korilusest. Minul olid aga seljas kaasaegsed riided ja taskus isegi „drivers license," ilma milleta inimene ei ole Ameerikas üldse inimene.
Kord kohtasin osariigi kapitooliumis ühel üritusel raamatukaupmeest, kellega oli pikk ja huvitav vestlus Läänemere regiooni ajaloost. Sain nii mõnegi fakti võrra targemaks. Tänades härrat meeldiva vestluse eest küsisin, millal ta viimati meie piirkonda külastas. Ta vastas, et ei ole kunagi „meie kandis" olnud ja kõigi teadmiste eest on ta tänu võlgu raamatutele. Vähe oleks öelda, et olin hämmeldunud.
Pidin kurvastama ühte õpingukaaslast, kes oli veendunud, et perestroika algas sellest, kui tema tuttav oli Moskva miilitsatele venekeelseid Piibleid viinud ja kutsunud esile suure pöördumise nende hulgas. Õpingukaaslane oli mu peale isegi solvunud. Aga ega siis tõde või väänata, et see kellelegi meele järgi oleks.
Üks kursusekaaslastest oli endine merejalaväelane, kes oli täiesti veendunud, et ameeriklasi lüpstakse kogu maailmas: „Me värvime teie koole ja haiglaid," ütles ta mulle, „maksame kinni teie territoriaalkaitse ja õhukaitse. Vahel tuleme surema selleks, et teid vabastada okupantidest, kelle te ise olete endale kaela kutsunud. Teie aga räägite meist anekdoote ja nõuate muudkui rohkem raha." Kuna tal ei olnud oma frustratsiooni kellegi muu kui minu peal välja valada, siis ma ei viitsinud seda kaua kuulata, pealegi kui vastuargumente kuulata ei taheta.
Aga – tal oli ometigi õigus. Koormamata häid lugejaid protsentide ja rahanumbritega, millega meie žurnalistid meid iga päev üle külvavad, võime tõdeda, et ta ei eksinud. Kogu NATO, alates Kanada põhjaterritooriumidest, Gröönimaast, Islandist ja Põhja-Norrast kuni Vahemereni on suuresti Ühendriikide katta olnud.
Mulle meenutab NATO sõbralikku suguvõsa, kus üks rikas perekond talle teadaolevatel põhjustel on otsustanud oma varast aidata ka neid sugulasi, kes ise ei ole oma elus ehk nii hästi hakkama saanud. On ehitanud nende majadele katused, rajanud veesüsteemid, küllap värvinud ja remontinud nende hooneidki ja aidanud võsukesi koolitada. Rikkamad sugulased on rääkinud teistele, kuidas nad ise võiksid seda kõike teha, aga sugulased on harjunud aastakümnete jooksul pea kõike muidu saama ja mängivad abituid.
Mulle meenutab NATO ühte tegelaskuju Švejki raamatust. Igavest tudengit, keda sugulased lubasid lepinguga kinnitatult üleval pidada, kuni too oma meditsiiniõpingud lõpetab. Igavene tudeng ei olnud aga loll ja venitas tudeerimisega just nii kaua, kui võimaldas õpingute kord, sest arsti palk oli väiksem kui toetus sugulastelt.
Seda, et Euroopa kaitsepoliitika on võtnud suitsidiaalse suuna, saadi suurepäraselt aru juba kolmkümmend aastat tagasi. NSVL oli lagunenud ja Venemaad juhtis Boris Jeltsin, kes ei olnud mitte kuidagi huvitatud konfliktist Ühendriikidega. Niivõrd ei olnud huvitatud, et tema järeleandlikkust pidasid paljud venemaalased pugemiseks. Nii sarjatigi Boris Nikolajevitši, süües samas „Bushi koivakesi," mis olid mõeldud Ameerika-poolseks humanitaarabiks raskustes venemaalastele, ent mis nutikate inimeste poolt pännu pandi ja raha eest kaasmaalastele edasi müüdi.
NSVLiitu enam ei olnud. Maailm oli jõudnud 1990-ndate alguses faasi, mida ennustas Francis Fukuyama – edaspidisteks ülemaailmseteks probleemideks on vaid olmemured. Selline soovmõtlemine elas väga kaua. Selle tulemusena ühendati kokku kuivatatud Belgia ja Hollandi mereväed, Saksa tankiväed eksisteerivad vaid paberil nagu kogu Euroopa armee ning vaid Türgi ja Kreeka on säilitanud ja kasvatanud võitlusvõimet, sest vaatavad üksteist läbi sihiku.
Laialtlevinud tarkus ütleb, et „tugevad mehed panevad aluse heale elule, hea elu sünnitab nõrgad mehed, nõrgad mehed tekitavad halbu aegu ja halvad ajad toovad esile tugevad mehed." Me elame nõrkade meeste ajal. Küsimus ei olegi selles, et me kõik peaksime olema karismaatilised ja geniaalsed. Küsimus on selles, et meie ajas, kus eespool mainitud suguvõsa laiskus on süvenenud, on rikkal perekonnal saanud mõõt täis.
Suguvõsale omakorda ei meeldi, et rikas perekond dikteerib ja nõuab omaalgatust. Rikkale perekonnale aga ei meeldi, et teised sugulased käivad naabrite juures nende üle selja taga irvitamas. Olles ise nõrgad, ei oska nad ka muud teha.
Nüüd on rikastel saanud tänamatutest sugulastest kõrini ja nad on lubanud kraanid kinni keerata. Nüüd on suguvõsas paanika. Uhkelt lüüakse pea selga, näidates, et nad saavad ka rikasteta hästi hakkama. Üksinda tagakambris istudes aga lõdisetakse nutta, näritakse padjanurka, mõeldakse paanikas, mida edasi teha ja kuulatakse, kas ehk ei kuule juba sõjakära lähenemas.
Teine laialtlevinud tarkus ütleb, et kui sa ei lase enam inimestel niimoodi ära kasutada, nagu varem, muutud sa nende silmis ebamugavaks ja ülbeks. Trump küsis esimesel ametiajal Merkelilt, miks peaks Ühendriigid jätkama või ka tõstma oma kaitsekulutusi Saksamaal, kes kardab Venemaa invasiooni. Kas selleks, et Berliin saaks edaspidigi kardetud Moskva käest hea hinnaga gaasi ja naftat? Trumpi peeti seepeale ülbeks ja enesekeskseks.
Euroopa on nõrkade juhtide maa. Nahaalsus ja karjerism ei ole tugevuse väljenduseks. „Demokraatlik" valimissüsteem võimaldab võimule saada raha- ja võimujanustel psühhopaatidel, kelle jaoks on ainus eesmärk nende isiklik heaolu.
Euroopa Liidu nomenklatuuri ei ole aga isegi valitud. See on määratud nende poolt, kelle jaoks Donald Trumpi valimisvõit oli väga ebameeldiv. Eesti poliitladvik on tegelikkuses seotud Euroopa Liidu nomenklatuuriga, kuigi ta räägib eesti keeles ja on isegi lubanud vandes tegutseda Eesti Vabariigi põhiseadust järgides. Eesti poliitladvik astub Kaja Kallase jalajälgedes, kes tõestas euronomenklatuurile, et ta ei hooli vahenditest eesmärkide saavutamiseks.
Niisiis on ameeriklased üleolevad ja kitsa silmaringiga, kes ei oska loetleda kõiki osariike omal maal, ega tea, mis mujal maailmas toimub. Aga kas keskmine eestlane suudab üles lugeda EU ja NATO liikmesriike ilma, et guugeldaks? Kas keskmine eestlane oskab mõelda ka teisiti kui talle panevad ette hommikused ajalehed ja räägib ERR?
Nõrkade, selgrootute, pugejalike ja selle võrra ülbemate poliitikute ajal peab iga kodanik olema iseenda päästja. „Riik" on mitmel korral näidanud, mida arvab ta oma kodanikest, keda ta kägistab maksudega, kelle ta jätab sõjalise kaitseta, kelle järelkasvu peale mõeldes kutsub ta riiki võõraid.
Kui kahju, et Eesti Vabariik muutus aktsiaseltsiks, mille tegelikud kasusaajad on väike käputäis võimu kaaperdanuid, kes ei oska vahet teha sellel, kes temast tegelikult hoolib. Aga miski ei ole siin ilmas igavene. Ka see limukapidu saab kord otsa. Loodetavasti mitte selleks, et nad saaksid uuesti haljale oksale vingerdada.