Ma sooviks, et Eesti ja Euroopa poliitikutel oleks niisama palju selgroogu oma rahva kaitsmisel kui on juutidel. Selle asemel vaatab eurooplane vesiste silmadega kõigile otsa ja vabandab alandlikult oma olemasolu pärast. Läbi aegade ongi selliste osaks saanud orjaahelad ja laagrilobi sunnitööl, kirjutab Roland Tõnisson.
Juudivaenulikkusest on saanud trendikas poos ja islamistikust hüüdlausest „Jõest mereni!" ekvivalent kunagisele demagoogilisele loosungile „Vabadus, võrdsus, vendlus!" „Jõest mereni" – see tähendab, et juudid tuleb ajada merre ja Palestiinast peab saama „judenfrei."
Sissejuhatuseks (ja loodan, et hea lugeja ei pane pahaks) toon meeldetuletuseks ära väikese lõigu ühest enda hiljutisest kirjatükist, milles käsitlesin Palestiinaks nimetatud piirkonna probleeme:
„Tegelikult ei ole olemas sellist rahvast nagu „palestiinlased." See on nimetus kohalikele moslemitele, kelle seas on ka araabiakeelseid … „Palestiinlased" on väljamõeldud nimetus, nagu said Rumeenia küljest ära rebitud territooriumil elavatest rumeenlastest NSVL-i tahtel moldaavlased. Teoreetiliselt võivad ka Kohtla-Järvel ja Narvas elavad inimesed ühel päeval avastada, et nad ei ole ei venelased ega eestlased, vaid virulased, kes tahavad enesemääramisõigust ja Tallinna elajaliku režiimi kägistavast haardest vabanemist."
Pikaajalise sõja puhul on keeruline selgeks teha, „aga kes alustas esimesena." Markku Tenhunen, Järvenpää linnavolikogu liige (kristlik demokraat) on oma artiklis tõdenud:
„Kui hakkas saama tõenäoliseks juudiriigi sünd, aktiveerusid Fedayee terrorirühmitused, saades oma tegudele inspiratsiooni Vietnami, Hiina, Alžeeria ja Ladina-Ameerika selleaegsetelt rahutuste eest vastutavatelt kolleegidelt. Fedayee esindas äärmusvasakpoolset natsionalistlikku ideoloogiat ja vastustas juudiriigi asutamist terrorismi kõigi vahenditega… Iisrael on (tänapäeva, RT) Lähis-Ida ainus demokraatlik riik. Ülikoolidesse ja avalik-õiguslikesse ametitesse on võimalik pääseda nii araablastel kui vähemustel."
Golda Me'ir, endine Iisraeli peaminister, on öelnud, et rahu juutide ja araablaste vahel „tuleb siis kui araablased hakkavad rohkem armastama oma lapsi kui vihkama juute."
Ei ole saladus, et Palestiina haridusasutustes on patriootlikul kasvatusel kindel koht juba väga noortes vanusegruppides. Patriotism tähendab selles kontekstis naaberrahvaste vihkamist ja soovi neid hävitada. Aga see ei ole ju ka uudis, sest islamimaailma olemus ja õpetuslikud arusaamad, mille alusel puudub kõigil teistel peale moslemite õigus iseseisvusele, on jätkuvalt selles ajas, mil nende „prohvet" Muhammad 7. sajandil selle „õpetuse" neile jättis.
Eluõigus puudub seega ka Iisraeli riigil, mille territoorium hõlmab umbes 2% moslemite poolt vägivaldselt hõivatud aladest. Sisuliselt on siis tegemist moslemite poolt vallutatud alade tagasivõtmisega. Kas tänapäeval loovutaksid Hispaania ja Sitsiilia „inimõiguslased" oma maad moslemitele, kuna need on seal mingil perioodil elanud (loe: okupeerinud)?
Markku Tenhunen:
„Enne aastat 1948 oli sõja (Arab-Israel War) põhjuseks juudiriigi sünni takistamine. Fedayee terroristidel oli aastatel 1948–1967 tegevusele põhjendus sama – võit sionismi üle (Defeat Zionism). Kuuepäevane sõda toimus aastal 1967 (tuntakse ka juunisõjana), milles osalesid Egiptus, Süüria ja Jordaania. Sõda toetasid Iraak, Kuveit, Saudi-Araabia, Sudaan. Alžeeria ja toonane Nõukogude Liit. Iisrael võitis sõja. Palestiina rahvaülestõus (Palestinian Upprising) aastatel 1971–1982. Liibanoni Kurnamissõjas (War of Attrition) aastatel 1967–1973 osalesid põhja-, lõuna- ja idarinnetel Egiptus, Jordaania ja Süüria. Yom Kippuri sõda toimus aastal 1973. Aastatel 1985–2000 oli maailm tunnistajaks kohutavale Liibanoni konfliktile. Esimene Iisraeli-vastane Intifada (araabiakeelne sõna „ülestõusu," „vastupanu" väljenduseks) leidis aset aastatel 2000–2005. Liibanoni sõda süttis 2006. Esimene Gaza sõda toimus aastal 2008. Aastal 2012 lasti Gazast Iisraeli 24 tunni jooksul kokku 100 raketti, mis kutsus esile Iisraeli kaitseoperatsiooni Pillar of Defense IDF. Teine Gaza sõda süttis 2014, jätkus aastal 2021 ja nüüd, aastast 2023 toimub võitlus Gazas terroriorganisatsiooni Hamas ja Liibanonis Hizbolla vastu."
USA jaoks on tänapäeval Iisrael olulisim välispartner. Veel eelmisel dekaadil eraldas USA oma välisabiks minevatest summadest 80% Iisraelile. Sõda maksab raha. Maailm kulutab sõjapidamiseks iga nelja päevaga sama palju, kui kuluks kõigi maailma laste toitmiseks ja katmiseks.
Ei saa öelda, et Iisrael oleks alati süüdlane Lähis-Idas toimuvas, nagu ei saa öelda, et ta oleks alati süütu. Suur vahe Iisraeli ja Palestiina võimude vahel on aga selles, et kui Iisrael hoiatab ette ka vaenlast oma rünnakute eest, et vältida tsiviilohvreid, siis moslemid kasutavad oma „lihtsurelikke" meelsasti inimkilbina, mille kaotusi esitada maailmale Iisraeli kuritegelikkuse näitena.
Markku Tenhunen:
„Rahvusvaheline meedia lööb trummi, et Iisrael peab heaks kiitma relvarahu ja langetama relvad … Kas ei peaks nõudma relvarahu eelkõige Iraanilt ja terroriorganisatsioonidelt Hamas ja Hezbolla ja seda sama jõuliselt kui nõutakse Iisraelilt? Miks ei nõuta ühehäälselt meedias pantvangide vabastamist? Mis juhtub, kui Iisrael lõpetab enda kaitsmise terroristide vastu? Kas ta taganeb merre, nagu laulus soovitakse?"
„Meedia Soomes ja mujal refereerib meelsasti Hamasi alluvuses olevat tervishoiuametit raporteerides hukkunute arvu. Samas peab ta tõdema, et andmeid ei või kinnitada, kuna organisatsioon kuulub Hamasile."
Poliitilised eelistused on jõudnud ka Eesti kultuuriellu, ning „teadlik, haritud element" distantseerib end juudi sõjarditest, samastudes kannatavate palestiinlastega. Samas unustatakse, et need ei ole juudid, kes korraldavad Euroopas terroriakte, vägistavad üksiküritajatena ja grupiviisiliselt ja on veendunud selles, et roheline lipp peab lehvima kogu maailma kohal. Eesti Vabariigi uute seaduste taustal võiks lapsega „abiellunud" Muhammad töötada väga edukalt Eesti eelkooliasutuseski.
Sõda on kole. Sõda võib toetada vaid see, kes ise mitte kunagi sellest osa ei võta, või teenib inimelude hinnaga oma taskusse kasumeid. Teise tsivilisatsiooni hävitamine ei ole poliitika, vaid kuritegu. „Demokraatlikud" pommid ja „demokraatlikult suunatud" valimised on kuritegu inimsuse vastu.
Patriotism ei ole kuritegu, kui selle eesmärk on eneseteadlikkuse ja oma kultuuripärandi säilitamine. Oma tsivilisatsiooni kaitsmine on ligimesearmastuse väljendus.
Ma sooviks, et Eesti ja Euroopa poliitikutel oleks niisama palju selgroogu oma rahva kaitsmisel kui on juutidel. Selle asemel vaatab eurooplane vesiste silmadega kõigile otsa ja vabandab alandlikult oma olemasolu pärast. See on hale. Läbi aegade ongi selliste osaks saanud orjaahelad ja laagrilobi sunnitööl.
Keegi ei austa seda, kes oma hinda ei tea.