Oletame, et mingis olukorras antakse võimalus evakueerida Eestist kogu elanikkond. Mitte midagi ei toimu poliitikas ja meediamaastikul juhuslikult. Kas juba töödeldakse elanikkonda, et see oleks oma kulu ja kirjadega valmis lahkuma, küsib Roland Tõnisson.
Soomes lõi mõnevõrra laineid uudis soovist hakata ohu korral eestlasi evakueerima Soome lahe põhjarannikule. Ma ei ole kindel, mitu reisi peavad laevafirmade alused tegema, et seda geniaalset plaani ellu viia, aga kui selline uudis on juba välja visatud, siis tuleb varasemale kogemusele tuginedes tõdeda, et kus suitsu, seal tuld.
Kui fosforiidi kaevandamisele ja tuuleparkide püstiajamisele on eelnevalt kergitatud veidi katet uudistega, mis räägivad ühe või teise ettevõtmise „võimalusest" ja „uurimisest," siis miks peaks plaan hakata maad elanikest puhastama olema vaid uitmõte?
Mis hakkab eesti rahvaga juhtuma ümberpaigutamise olukorras? Ma ei tahagi rääkida poliitikutest, kes leiavad alati võimaluse muutunud olukorras leida endale soe koht. Nende pärast me muretsema ei pea – kui vaja, laulavad kiidulaulu Leninile. Kui vaja, ohverdavad oma isiklikku kallist aega vabariigi aastapäeva bankettidel globalistlikele eesmärkidele pokaali tõstes. Kui vaja, löövad tolmust puhtaks oma kommunistitunnistused. Kui vaja õpivad kiirelt selgeks pulkadega söömise ja tuubivad pähe Mao Zedongi punase raamatukese õpetussõnad. Nende pärast võib süda rahul olla.
Aga kui oletada, et mingis olukorras antakse võimalus evakueerida Eestist kogu elanikkond? Oletan, et on olemas nii logistilised plaanid kui tehnika, millega see ettevõtmine läbi viia. Ilmselt on olemas sihtkohtades kõik vajalik pea 1 miljoni inimese vastu võtmiseks. See peab nii olema, sest ega muidu sellisest variandist ei räägitaks. Või siis töödeldakse elanikkonda, et see on oma kulu ja kirjadega valmis lahkuma.
Mitte midagi ei toimu poliitikas ja meediamaasikul juhuslikult. Ääriveeri räägitakse fosforiidist ja sellest saadavast sadadesse miljarditesse ulatuvast kasumist iga eestlase jaoks – ei maksa arvata, nagu ei oleks juba tehtud kokkuleppeid sellest huvitatud ettevõtjatega. Sest ka praegu, aastal 2024, hakkab sakste eeskambrisse sattunud maamatsil mokk tilkuma ja keps all võdisema, kui ta kuuleb selliseid sõnu, nagu „tuhksuhkur," „linnasai," „mõisnikuhärra," või „kuberner."
Täna on nende ekvivalendiks „välisinvestor," „kasum," „konkurentsivõime," „lõimuv kaasamine" ja „kaasav lõimumine" koos „jätkusuutlikkusega." Rääkimata „globaalset koostööst." Ja need, kes linnasaia ja tükksuhkru eest on valmis sakste ees kraapsu lööma, ei ole kuhugi kadunud, vaid nad on saanud ülendust kaasaegseteks mõisateenriteks, keda huvitab peremehe heakskiit enam kui ligimese eluolu.
Näib, et eesti rahvas, kes on siin elanud tuhandeid aastaid, ja Eesti muu kirju elanikkond, on lõpuks omariikluse tingimustes jõudnud faasi, kus ta kõige enam segab kohalikke kupjaid karjääri tegemast. Nii isiklikku kui fosforiidikarjääri. Kui oletada, et eesti rahvas viiakse geniaalsete tulevikuprogrammide jalust minema, siis saab sellega tõesti palju probleeme lahendatud. Ega eestlased praegugi nurise millegi üle ja lasevad „riigil" vabalt toimetada, ent siis saab vabadust olema veel enam.
Inimesi ja maid on ennegi vabaks ostetud või tehtud. Stalin tühjendas Krimmi tatarlastest ühe ööpäeva jooksul. Soomel olevat olnud perestroika ajal plaan osta tagasi Nõukogude Liidule viimase sõja ajal kaotatud alad. Koguni tehingu summa olevat olnud välja arvutatud. Idanaabril ei olevat ka olnud midagi selle tehingu vastu, ent siinkirjutajale teadmata põhjustel jäänud plaan pooleli.
NSVL hakkas 1970-ndatel aastatel lubama juutidel välja sõita. Iga lahkuja pealt teenis NSVL mingil perioodil valuutat.
Kui vähe läheb kaasaegsetele eestlastele korda oma riik, rahvusidentiteet ja kultuuripärand, on hästi täheldatav Soomes
Väidetavalt olla olnud ka Kanada eestlastel Külma Sõja ajal plaan nõuda eesti rahvas nõukogude vangipõlvest välja ja asutada ta elama Kanada inimtühjadele väljadele. Aga siinkirjutaja ei saa seda millegagi kinnitada ega ümber lükata. Kui headel lugejatel on selle kohta rohkem infot, siis paluks lahkelt jagada.
Kanadas on praegugi veel märkimisväärne hulk, 20000 kuni 54000 inimest, kes peavad end eestlasteks või eestlaste järeltulijateks. Väga suur osa nendest enam eesti keelt ei räägi. Suletud on kümneid väliseestlaste organisatsioone ja kohalikke, osariikide eestlaste väljaantavaid ajalehti. Kui kaob side sünnimaaga, kaob ka side elava keelega. Üks Torontos elanud eesti pere sattus rahvuskaaslaste põlu alla, kuna tellis ENSV-st lastele raamatuid ja heliplaate, mille järgi sai õppida kodumaal arenevat keelt ja kuulata selle kõla. See pere ei lasknud end heidutada ja nende laste keeleoskus oli ka märkimisväärselt parem kui eakaaslastel, kelle peredes üritati hoida „puhast eestlust."
Praegusel ajal Kanadasse ja USA-sse läinud uusmigrandid ei ole nn vanade migrantidega ühist keelt leidnud. Puudub ühisosa. Isegi Eesti oma riik, meie minevik, ei seo ei uusi ega vanu väliseestlasi. Kui vähe läheb kaasaegsetele eestlastele korda oma riik, rahvusidentiteet ja kultuuripärand, on hästi täheldatav Soomes. Seal elavatel ja töötavatel eestlastel on prioriteediks palgatöö ja füüsilise olemisega seotud hooled. Mida ei saa ka ette heita, kui on vaja lapsi kasvatada.
Kanadas Torontos oli mul kord võimalus näha eestlaste organisatsioonide aktust, mida peeti Vabadussõja alguse aastapäeva puhul. Sel päeval sain ma näha sõjaeelset Eesti Vabariiki ja selle kodanikke, kelle jaoks omariiklus ei olnud pelgalt sõnakõlks, vaid need inimesed olid selle idee ja vabaduse eest ka isiklikult ennast proovile pannud. Selles ruumis oli Eesti Vabariik kohal rohkem kui Toompeal, kus samal ajal valmistuti minema nelja tee ristumiskohale müüma maha oma maad ja rahvast, et saada sakste poolt tunnustavalt põsele patsutatud.
On üks asi, kui rahvast vaenab vaenlane. Hoopis teine asi on see, kui vaenlane on sinu sees ja võtnud üle elutähtsad funktsioonid, jättes mulje, et sa ise teed seda, mida tahad, ja lähed sinna, kuhu soovid.
Idee omariiklusest on põhjalikult ära solgitud. Isegi eesti rahvast mõnitavale, läbinisti demagoogilisele idapropagandale on raske vastu seista, sest ta saab igapäevaselt ammendamatut ainest "meie enda käest." Meil puudub pealegi rahvuslik kokkukuuluvustunne, nagu kas või kaukaaslastel. Rahvuslik kokkulepe ja ühtsus ei tähenda, et kõik peavad tingimata koonduma ühe partei koheva saba alla ja sellele seal musu andma. See peab tähendama teadmist, et meie maa ja rahva eest on seisnud erinevate arusaamadega inimesed ja seda tasub teha edaspidigi. Meile aga topitakse pähe ja südametesse usku ainuõigesse parteisse, kes on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Kas eestlane peab surema õnnis naeratus huulil: „Ma kärvan selle eest, et meite tüdrik Rüsselis saaks edaspidigi tubasele tööle jääda?!"
On üks asi, kui rahvast vaenab vaenlane. Hoopis teine asi on see, kui vaenlane on sinu sees ja võtnud üle elutähtsad funktsioonid, jättes mulje, et sa ise teed seda, mida tahad, ja lähed sinna, kuhu soovid. Sellist nähtust kohtab looduses, kus ohvriks sattunud putukas või väikeloom on tapetud, ent parasiit liigutab tema keha edasi.
Mulle tundub, et meie rahvas on parasiidi poolt tapetud, sest tal on ükskõik, kas tema kaevud kuivenevad, kas tema kodud lõhub sõjamasin, kas tema põllud matab enda alla raudtee. Alates sellest ajast, kui Eestis toimuvad manipuleeritavad e-valimised, on parasiit saanud võimule. Ta teeb, mis tahab, sest doonorloom ei saa enam häält teha. Parasiit liigub sinna, kuhu temaga katseid läbi viiv peremees magusat tuhksuhkrut raputab.