Ajakirjandus ja meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega. Ent just seda tehakse meil tänapäeval paraku liiga sageli, kirjutab kolumnist Malle Pärn. 

21. sajandi valge inimene peab ennast kultuurseks inimeseks. Mis on kultuur?

VS: “Kultuur, kitsamas mõttes on ühiskonna vaimse elu vormide kogum, mis avaldub ta hariduses ning kasvatuses, teaduses, filosoofias, kunstis, kõlbelistes ning ühiskondliku suhtlemise tavades ja vastavais asutustes. Kultuurne – tähendab kõrgel kultuuritasemel olev, kõrge kultuuriga ühiskonnale v. kultuuriinimesele omane, haritud.”

Kui kultuurne on meie kultuur, tahaksin küsida.

Loomulik oleks, et igasugune areng toimuks madalamalt astmelt kõrgemale.

Inimene ilmselt ei ole loomulik olend, ta ei taha alluda loodusseadustele. Inimene võib areneda kõrgemalt astmelt madalamale. Või areneb ta mingi aja kõrgemale ja siis hüppab või veeretab ennast tükk maad tagasi allapoole.

Inimene on mõjutatav. Suures osas valib ta ise, millel ta laseb ennast mõjutada. Ka haridusest võtab arukas inimene vastu vaid selle, mis tema loomusega harmoneerub, mis tema vaimule kasu toob, ja heidab kõrvale selle, mis tema arengut – vaimu või hinge kahjustab. Ent inimühiskond loob endale, paraku ikka ja jälle, teatud ideed ja müüdid, mis kuulutatakse niiöelda “valitsevaks kultuurikihistuseks” ja mis seega mõjutavad suurt hulka inimesi. Halvemal juhul koguni nõutakse kõikidelt nende tunnustamist.

Kultuuri alla kuulub ka meedia ja ajakirjandus. Nemadki peaksid tegelema inimeste ja ühiskonna inimlikustamisega. Ajakirjanik peaks olema kultuurne inimene, ta peaks endale esitama kõrgeid nõudmisi. Nagu õpetaja. Meedia on ju meile nagu igapäevane ja igaühele kättesaadav lisaharidus. Leiame sealt üsna palju vajalikku informatsiooni, aga kahjuks samapalju ka mittevajalikku ja isegi kahjulikku.

Meedia võim rahva üle on tohutu – võiks vist koguni öelda, et meedia on meie praeguse aja kroonimata kuningas. Meedia võib meile luua võltsmaailma mingite müütide ja kangelastega, mis suuresti kujundavad noorte inimeste mõttemaailma ja maailmavaadet, eluhoiakuid ja hinnanguid. See võltsmaailm võib olla vägivaldne, primitiivne, väiklane, egoistlik. Arukaks peetakse selles maailmas inimest, kes oskab teisi inimesi oma huvides kavalasti ära kasutada. Pidevalt punutakse seal mingeid rumalaid intriige. Sellise mudeli propageerimine kasvatab antagonistlikku ühiskonda, mis nii väikesele riigile nagu Eesti kohe kuidagi ei sobi.

Toon välja kaks ohtlikku pahategu, millega ajakirjandus võib kahjustada ühiskonna õhustikku:

1. Valeinformatsiooni, koguni rumala laimu publitseerimine, mingi grupi huvides kallutatud informatsiooni levitamine autoriteetse tõe pähe. Sellega kaasneb ka teisitimõtlejate laimamine, sildistamine ja halvustamine.
2. Inimlike ja ühiskondlike ebaväärtuste või koguni pahede liigne esiletõstmine ja propageerimine, tähtsusetute pisiasjade suureks mulliks puhumine ja olulistest, aga “ebamugavatest” asjadest vaikimine, – sellega lugejale deformeeritud maailmapildi edastamine. Head ja ilusat ei taheta propageerida, arvatakse, et see “ei müü”.

Kellegi alusetu laimamine ajakirjanduses peaks küll olema lausa karistatav kuritegu, ent meil võib meediast laimu ja valesid leida juba peaaegu iga päev. Ja kui mingi sellise laimu ohver on kirjutanud ja läkitanud ajalehele kommentaari, aga ajaleht seda ei avalda, siis on tegemist pahatahtliku erapoolikusega ja sõnavabaduse piiramisega.
Tsenseeritakse kunstlikult tekitatud “eliidi” (migrandid) pahategude kriitikat, aga konservatiivide laimamine ja halvustamine on igati tervitatav.

Me peame ükskord ometi aru saama: sõnavabadus ei tähenda vabadust ropendada, üksteist avalikult sõimata ega suvalisi laimujutte publitseerida. See on põhiseaduses keelatud, sest see solvab iga korraliku inimese väärikust. Ja alandab meie riigi väärikust tervikuna.

Avalik laim peaks olema kuritegude hulka arvatud ka sellepärast, et see jääb igal juhul mingil määral laimatut määrima. Sest nii mõnigi lugeja võib lugeda ainult seda lehte, kus seda inimest on laimatud. Mõistmatud inimesed võtavad selle laimu omaks ja hakkavad seda omakorda levitama. Nad seovad laimatu nime selle laimuga. Normaalses riigis ei pea aus ja seaduskuulekas kodanik igal sammul ümber lükkama pahatahtlikke laimujutte enda kohta! Normaalses riigis kaitseb teda nii riiklik õiguskaitsesüsteem kui ka avalik meedia. Kas meil on lootust kunagi riigina normaalsete hulka jõuda?

Laim on ju nagu udusulgede loopimine tuulde. Neid ei ole enam võimalik kinni püüda, tagasi kutsuda, nad on läinud oma teed, lendavad tuules. Laimu levitaja ei või iial teada, kus ja kui palju tema lendulastud laimujutud kurja teevad. Aga see kurjus, mida nad maailma juurde tekitavad, mürgitab eelkõige laimajat ennast. Sest kõik, mida inimene teeb, tuleb talle endale tagasi. Mitmekordsena.

Ja loomulikult on ajakirjanduse pahe ka metsapuude tohutu raiskamine tühise loba trükkimiseks. Ajaleht peaks olema kaine, asjalik ja aus. Päevalehed võiksid endiselt olla neljaleheküljelised. Ajakirjandus peaks olema suunatud nendele, kes oskavad ja tahavad lugeda mõtestatud teksti ja tõest infot, mitte nendele, kes tahavad vaadata värvilisi pilte ja tobedat reklaami.

Lugejale kahjulike valede publitseerimine võrdub mürgi jagamisega toidu asemel. Mürgitamine on ju ometi kuritegu?

Tõsi on see, et rumalad valed ei saa rikkuda teadja inimese maailmavaadet või suhtumist kaasinimesse. Tema jaoks rikub rumala vale levitaja kellegi laimamisega ära vaid laimaja enda maine. Laim, niisiis, määrib kõige enam laimajat ennast.

Ent suurem osa inimesi on üsna kergesti manipuleeritavad. Kui ajakirjanduses aina korratakse seda, et inimkonna parima osa poolt paljude sajandite jooksul ehitatud kultuur on vaid tülikas ja lapsik müüt või ajutine konstruktsioon, mis piirab loomuliku inimese vabadusi, siis hakkab ta seda viimaks uskuma.

Meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega. Ent just seda tehakse meil tänapäeval paraku liiga sageli.

Väga levinud on ka see, et võetakse mingi üks lause, mida keegi kunagi mingis kitsas kontekstis on öelnud, ja kleebitakse see ütlejale külge, justnagu väljendaks see tervet tema olemust. Tehakse sellest kaigas, millega iga loll võib edaspidi seda inimest kolkida. Ja kõik, kes kujutlevad, et see lause neid solvab, tormavad sellele isikule kallale, ehkki talle ei ole kunagi mõttessegi tulnud neid solvata.

Paljud inimesed nagu ei oskaks enam lugeda või kõneldavat teksti mõista. Lugemisoskus, kullakesed, ei ole mitte tähtede kokkuveerimine, vaid kirjutatud teksti sisu, mõtte, sõnumi mõistmine.

Ajakirjandusel on kohustus lugejat harida, vaimselt ja hingeliselt arendada, mitte suunata teda oma instinktide teenistusse või kaasinimestega arutult tülitsema. Vähemalt osa ajakirjandusest peaks olema meie vaimne eliit.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!