Sotsiaalminister Tanel Kiik (keskel), rahandusminister Martin Helme (paremal) ja riigikontrolör Janar Holm. Fotokollaaž: Objektiiv

Suurem osa Eesti inimesi ei toeta sooogarate ideoloogilist terrorit ja nii on arusaamatu, miks Keskerakonna minister heidab ennast ühe agressiivse väikese grupi inimeste eest dzotile, kirjutab Karol Kallas.

Progressiusu kiriku kehtestatud ebajumalakummardamisele ja selle ingsotsile – st estsotsile – tuleb reageerida võimalikult sarkastilise elik iroonilise anti-uuskeelega ning johtuvalt ühte, kuidagi Hea Uue Ilma (HUI) ehitamise keskmesse sattunud gruppi inimesi, tuleb “peene” imporditud lühendi asemel nimetada LKGB-ks. Siinkohal täpsustades, et LKGB tähendab eelkõige hullu- ja nürimeelseid aktiviste, kes on teinud oma seksuaalelust ohvrikultuse ning enda tähenduse ja olemise keskpunkti.

Tänasel päeval on LKGB poliitilise “valge rüütli” rolli omale võtnud keskerakonna sotsiaalminister Tanel Kiik ja revolutsioonilise “ürituse” toetamise nimel ei pea see inime paljuks raha ära võtmist lastelt, vanuritelt ning invaliididelt ega otsest seaduste rikkumist. 

Eesti poliitikud on seltskond, kes ei julge häälte kaotuse hirmus üldjuhul käsile võtta teemasid, millele pole ühiskonnas laiapõhjalist toetust. Kuid ometigi, kui omasooiharate kooselu seadustamise vastu on püsivalt 60 protsenti inimestest ja abielu sätestamist põhiseaduses mehe ning naise vahelise liiduna toetab 59 protsenti Eesti elanikest, tegutseb Sotsiaalministeerium vastu suurema osa inimeste tahet. Kui viidatud küsitluste teist poolt vaadata, siis omasooiharate kooselu seadustamist toetab täielikult ainult ⅕ Eesti elankest. Kaheksakümne protsendi valijate jaoks on muud asjad olulisemad.

Ehk omasooiharate eest dzotile viskumist toetab Eesti elanikest maksimaalselt 20 protsenti ja needki hääled kuuluvad Keskerakonna asemel pigem Reformierakonnale ning Sotsiaaldemokraatidele. 

Kui keskerakondlane Kiik hakkab siinkohal rääkima vabadusest, võrdsusest, vendlusest või “väärikusest” ja “inimõigustest”, siis tänase maailma reaalpoliitilises korras kõlbavad nõndanimetatud “inimõigused” ainult normaalsete inimeste kiusamiseks. 

Samamoodi saab iga koalitsioonipoliitik aru, et kõik valitsuse moodustamise võimalused, mis jäävad väljapoole tänast koalitsiooni, on koalitsioonipartnerite jaoks hullemad kui status quo. EKRE jaoks paistab LKGB teema olevat väga suur punane joon. Põhimõttelageda kartellipartei, nagu seda on Keskerakond, jaoks ei ole – vähemalt kõrvalt hinnates – kuidagi loogiline nii ebaolulise teema peale, kui seda on mingi tillukese grupi inimeste kummaline voodielu, hakata koalitsiooni lõhki ajama.

Ja viimaks: Keskerakond on venelaste partei ja keskmine venelane sallib LKGB-lasi veelgi vähem kui eestlane.

Miks Kiigel oli vaja reha otsa astuda?

Kui Riigikontroll andis Sotsiaalministeeriumi Hasartmängumaksust LKGB-jõukude rahastamisele hävitava hinnangu, siis esmapilgul paistis, et kuna sellise ülbe seaduserikkumise eest pole karistusi ette nähtud ega keegi kuidagi ei vastuta, panevad Kiik ja ministeerium lihtsalt tuima. Kuid tuleb välja, et väga tuimaks selline jõhker inimeste õiglustundel tallamine Kiike siiski ei jätnud ja juulikuu eelviimase nädala lõpus üritas Sotsiaalministeerium ühe peavoolu ajalehe vahendusel eestlastele selgeks teha, nagu oleks Riigikontroll oma arvamust muutnud ja Hasartmängumaksust LKGB elustiili rahastamise heaks kiitnud.

Viidatud päevalehes kirjutas ajakirjanik: “Kiige sõnul suutis ta oma selgitustega Riigikontrolli rahuldada. Tema sõnul on sotsiaalministeerium juhindunud hasartmängumaksu nõukogu poolt antud suunitlusest. «Riigikontrolli märgukiri puudutas 2018. aastal tehtud rahastamise otsuseid. Siis tegi vastavad otsused Riigikogus tegutsenud hasartmängumaksu nõukogu. Nõukogu oli laiapõhjaline, kuhu kuulus kuus Riigikogu liiget ning haridus- ja teadusministeeriumi, kultuuriministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi esindaja.»

Mis on loomulikult libateave, ning normaalse inimese jaoks jääb arusaamatuks, mis asi sundis Kiike sellise reha otsa astuma?

Riigikontroll üllitas samal päeval õienduse, milles seisab: “Riigikontroll saab anda vastuse nii pealkirjas toodud küsimusele «Millega Kiik riigikontrolli meelt muutis?» kui ka loo tekstis toodud küsimusele «Kuidas ümberveenmine toimus?», millest kummalegi Postimehe artiklis aga tegelikult vastust pole. Ei saagi olla, sest minister Tanel Kiik ei ole Riigikontrolli meelt millegagi muutnud. Samuti ei ole Riigikontroll aktsepteerinud Sotsiaalministeeriumi ja ministri arusaama, et vaidlusaluste projektide rahastamine oli kooskõlas hasartmängumaksu seadusega. Seega on artiklis jäetud mulje, nagu oleks Riigikontroll oma seisukohti muutnud, täielikult eksitav.”

Korrates: normaalsel juhul normaalsed poliitikuid nii jaburalt ei käitu. Mis tekitab omakorda küsimuse, mis sunnib Eesti poliitikuid jalge alla tallama demokraatiat ja Eesti vabariigi seaduseid ning tegema seda mingi pöörase “ürituse” nimel, mis toob pigem poliitilist kahju ja kui üldse, siis väga vähe kasu?

Mõtteharjutus, miks kartellipoliitikud LKGB-laste eest džotile viskuvad

Alljärgnevalt on ritta seatud allakirjutanule pähe tulnud kõik võimalikud põhjused, mis võiks sundida ühte Eesti poliitikut LKGB-laste eest ennast dzotile heitma. Kõik võimalused on allakirjutanu poolt välja mõeldud, mõni võib olla rohkem “koolitatud oletustest” lähtuv ja teine vähem, mitte ükski neist ei pruugi olla tõene ning need on esitatud eelkõige mõtteharjutuseks. Sotsiaalministeeriumi ja Kiige arusaamatule käitumisele peab olema mingi seletus ning ei Kiik, Sotsiaalministeerium ega keskerakond ise ei selgita, miks LKGB ebajumalakummardamine on nende jaoks nii ennastsalgavalt oluline. Mõned välja pakutud lahendused on rohkem vandenõuteooriate vallas, teised vähem ja meeles võiks pidada, mida arvas frantsiskaani munk Francis Ockham habemenugadest: nähtustest, nagu seda on näiteks Tanel Kiik, arusaamiseks tuleb eelistada kõige lihtsamaid selgitusi. 

  1. Tanel Kiik on fanaatiline progressiusklik ja usub tõsimeeli, et traditsiooniline perekond ei ole ühiskonna alustala ning lastele tuleb juba algkoolis õpetada omasooiharust ja masturbeerimist. 
  2. Sotsiaalministeeriumis töötab mingi süvariigi LKGB “masin,” millega Kiige sugusel noorpoliitikul pole kas oskusi või jõudu võidelda. Ametnikkonna inertsil ja/või jõuliste ametnike tõekspidamistel on kohutav jõud.
  3. Kõige lihtsam korruptsioon – kas siis Kiik ise või Keskerakond võtavad LKGB-lastele jagatud toetuste pealt matti. LKGB-d on aastate jooksul toetatud miljonite eurodega ja sellise korruptsiooni tavataks 10-20% on päris suur raha.
  4. Keegi on kas Kiigele või keskerakonnale midagi lubanud, et kui nad on tublid LKGB poisid ja tüdrukud, ootab neid nähtavas tulevikus ees mingi suurem hüve. 
  5. Keskerakonnal on mõned väga olulised rahastajad, kelle jaoks LKGB teema on väga tähtis. Või on varasemad valitsused sõlminud või Keskerakond seotud mingite kummaliste LKGB-kokkulepetega, millest on keeruline taganeda. LKGB eest on ennastunustavalt võidelnud kõik kartelliparteid. 
  6. Edevus ja tühisus: “LKGB teema on “suurte poiste” seas popp ja kui Kiik ka LKGB-d teeb, siis kuulub temagi Euroopa Liidu ja ÜRO “suurte poiste” sekka.” 
  7. LKGB on tähtis Bilderbergi grupile või mõnele kolmandale mõjukale mitte nii avalikule rahvusvahelisele ühendusele. 
  8. Globaalne progressistlik nomenklatuur. Bilderbergi grupi, Euroopa Liidu ja ÜRO HUI ehitajate versioonidega käib ühte jalga iga päevaga üha selgemalt avalikuks saav inimkonna vastu ette võetud vandenõu, mille eesmärgiks on hävitada rahvusriigid, luua “uus inimene” ja kehtestada ühtne maailmakord.
  9.  LKGB teemat hoitakse elus suurema poliitilise kauplemisruumi nimel. Keskmine kartellipoliitik ei mõtle kategooriates, mis on inimeste jaoks hea, õige ja ilus, vaid ainult võtmes, mis on nii nende üksikult kui partei jaoks üldiselt kasulik. LKGB teema on EKRE ja selle valijate jaoks väga oluline, ning sellisena päris kena kolakas poliitilise lehmakauplemise kaalukausil.

Kokkuvõtteks võib siiski nentida, et ühiskond areneb pendlina võnkudes. Kõikehõlmava infovälja tingimustes liigub ajaloo vaim varasemast märksa kiiremini. Kui täna on pendel tiritud väga kaugele ja kõrgele vasakusse äärde, siis kaugel pole enam aeg, kui see lendab parema poliitika poole. See on alati nii olnud ja usk, mis loodab kõikehõlmava HUI saabumist, on ainult pime. Mida kauem progressiusklikud konservatiivide peale karjuvad, seda vähem konservatiividele head tahet alles jääb.