Kolumn: vähemusest, keda mitte keegi ei kaitse

Malle Pärn. Väljavõte Objektiivi videost.

Kolumnist Malle Pärn kutsub kõiki tervemõistuslikke kodanikke üles rääkima ilusat ja kultuurset eesti keelt, lõpetama mõttetu sõimamise ja asendama selle valusa, ent viisakas kirjakeeles väljendatud mõistusliku kriitikaga.

Olen kunagi kirjutanud luuletuses: Kannan vett selgest allikast jõkke…

Järjest rohkem tundub mulle, et kõik see, mis ma viimasel ajal teen, ongi üks sõelaga vee kandmine, et mu murelikest mõtetest ei ole midagi kasu: neid mõistavad ainult need, kes ise niisamuti mõtlevad, aga neid on vähem kui neid, kellele need mõtted üldse korda ei lähe. See üleüldine kultuuri allakäik on meie valitsusparteide 25-aastase eduka tegevuse tulemus.

Aga ma ei saa ka jätta kirjutamata, ja avaldamiseks pakkumata, ehkki ajalehed mu lugusid enam ei avalda… Õnneks on olemas alternatiiv: internetiportaalid terve mõistusega inimestele, kes enam rämedalt propagandistlikku peavoolumeediat ei usu. Saame vähemalt omavahel rääkida sellest, mis meile muret teeb. Saame vähemalt üksteist toetada selles kultuurisõjas. Nii-öelda, toita vastupanuliikumist. Me ei tohi alla anda! Sest siis lakkab eesti rahvas olemast, siis pole meie lastelastel enam võimalik meie riiki taastada…

Ropendamine ja räme suhtlemisviis on muutunud liiga domineerivaks ja peaaegu tavaliseks meie igapäevaelus, ja paraku, ka kultuuris. Tõsi, see ei ole ainult Eesti probleem, see imbub sisse igast praost nagu solgivesi läbi katkise sõela. Aga meie teha on siiski see, kui palju ja kuidas me seda siia lubame.

Meil pole olnud ÜHTKI kultuuriministrit, kes oleks sellele kasvõi pisutki tähelepanu pööranud. Isegi Laine Randjärv, olles ometi naisterahvas, seega peaks nagu olema tundlikum ropendamise suhtes kui mehed, ei reageerinud mu kahele selleteemalisele kirjale, ei vaevunud vastamagi. Nagu hane selga vesi.

Teater on kultuuriasutus, võiks öelda ka haridusasutus, mina tahaksin, et see oleks püha paik, kultuuritempel. Stanislavski ütles: siin peab kõik särama, sest siin tegeldakse armsa asjaga. Panso ütles: ärge asetage kõrgushüppelatti liiga madalale. Uulits ja turg ei tohi lava vallutada! Teatris käivad ka lapsed, ja nende kuuldes ei tohi ropendada! Kunsti element on esteetika, ja esteetiline peab olema ju kaunis. Šapiro on öelnud, et lavastus peab alati olema ILUS. Rentslikeel ei sobi kuidagi esteetikasse.

Keeleteadlane Mart Rannut on kirjutanud nii (PM 14.06.2013):

“Kirjakeele norm sisaldab reegleid õigekirja, sõnavara ja keelestruktuuri osas, mida on võimalik kontrollida vastavate standardite järgi. Lisaks iseloomustab kirjakeelt sotsiaalsete tabude süsteem: teatud sõnu ja väljendeid avalikkuses ei kasutata ning teatud teemadel ei räägita. Seega üritatakse avalikku ruumi ja keelekasutust selles hoida võimalikult neutraalsena, et vältida erinevate inimeste solvamist või kahjustamist. Näiteks seetõttu ei kuulu kirjakeelde roppused.”

Ka Hando Runnel on öelnud, et ta lakkas teatris käimast, kui laval hakati ropendama.

Siiski on vähe neid, kes on roppuste vastu avalikult sõna võtnud. Üks ropendav rentslilaulik nimetab neid, keda ropendamine solvab, kaunishingedeks. Sõna on ilus, tegelikult ju kompliment, aga tema suus on sellel põlastav varjund. Tema mõte kõlab ju nii: vastikud kaunishinged…

Vastandgrupp, kuhu tema ja teised ropendajad kuuluvad, oleks siis kolehinged? Nõnda tuleks tänapäeval kirjandust liigitada: ilukirjandus ja kolekirjandus. Ilukirjandus ei saa kohe mitte kuidagi sisaldada roppusi, tabusõnu, mida kultuurne inimene avalikkuse ees oma kõnes ja kirjas ei tarvita. Kolekirjandus on väljaspool esteetikat ja kultuuri. Rentslivärsindus niisamuti.

Kui nimetatud ebakohad on meie “kultuuriruumi” juba ametlikult vastu võetud, siis tuleb hakata kõiki üllitisi märgistama, viisakatele näiteks roheline ja labasusi sisaldavatele must hoiatus: ettevaatust, sisaldab obstsöönsusi! Eriliselt hoida laste eest! Häirib viisakaid inimesi.

Või lihtne jaotus: kultuur ja ebakultuur. Kirjakeelne ja rämekeelne. Rämekirjandus.

Mujal maailmas tehakse seda juba ammugi (näiteks seksimimikeeringuga, rämeda kõnepruugiga ja vägivaldsed filmid on reklaamides vastavalt ära märgistatud). Ka kontserdid tuleks tähistada, kui need kujutavad endast eriti valju elektroonilist müra. Lapsi ei tohiks sellistele kontsertidele kaasa võtta! Olen mitmel korral telekast näinud, kuidas väike laps kontserti nautiva ema süles kõrvad kätega katab. Liiga vali müra põhjustab pöördumatut kuulmisnärvi kahjustust. Samuti mõjutab see lausa rakutasandil tervet organismi, psüühikast rääkimata. Mida noorem inimene, seda õrnem organism.

Võiks ometi proovida, kasvõi vahelduse mõttes, pikkamööda hakata vähendama kontserdi või tantsupeo detsibelle, vastavaks ruumi suurusele ja kokkutulnud huviliste hulgale.

Ülejäänud inimesed tuleks rahule jätta – kui nad oleksid tahtnud sellest osa saada, siis nad ju oleksid ka kohale tulnud, eks ole?

Ehk tuleks hakata ehitama müralembide jaoks helikindlaid tantsu-ja kontserdisaale? Sest kes on juba harjunud detsibelle nautima, see sellest ei loobu. See on nagu narkootikum.

Niisiis, meil on ka selline vähemus, kelle õigusi ei kaitse keegi: viisakad kodanikud, keda häirib avalik ropendamine ja labasus, ja need, keda häirib liiga vali, liiga kaugele kostev kõlarimuusika.

Viisakatel kodanikel peab olema õigus ja vabadus elada omal kodumaal puhtas vaimses meeldivas keskkonnas. Miks neid sunnitakse sisepagendusse omaenda kodumaal?

Ma saan aru, et paljud inimesed on väga vihased meie teerulli-valitsuse peale, sellepärast kasutavad kommentaarides poliitikute sõimamiseks tabusõnu. Kõik, mis on halvasti, öeldakse olevat tagumikus, või kõigis aspektides samastatav sõnnikuga. Sõimatakse miskipärast ka suguelundite rahvapäraste nimetustega.

Aga sõbrad, meil pole ju lootustki sellest pimedusest pääseda, kui me aina oma mõtetes istume seal kuskil allpool naba ja loobime üksteist väljaheidetega. Ka meie mõtted ja sõnad loovad ju meie maailma, mitte ainult teod. Sõnal on sisu ja vägi, kui me oleme ta meie vaimsesse atmosfääri lahti lasknud, siis hakkab ta elama oma elu… Ja tuleb meile endale tagasi.

Kutsun teid üles, kõik tervemõistuslikud kodanikud, hakkame rääkima ilusat ja kultuurset eesti keelt, küll te näete, et siis hakkab ka pimedus taanduma!

Lõpetame mõttetu sõimamise, mitte keegi ei ole ju läinud sinna, kuhu te oma vihas olete neid saatnud, asendame ropu sõimamise valusa, ent viisakas kirjakeeles väljendatud mõistusliku kriitikaga!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!