Kas Reformierakonna juhitud valitsus kavandab koos oravate kasuliku idioodi Lauri Läänemetsaga vene õigeusklike kiriku ja kloostri vastu minnes uut pronksiööde taolist vastasseisu, et oma viletsat reitingut tõsta ja valimisteks toonust parandada, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
See, millise otsustavusega on võimuliit ette võtnud Kuremäe ehk Pühtitsa kloostri ja Moskva patriarhaadile alluva õigeusukiriku (MPEÕK) sundlõpetamise, paneb küsima, mida sellega loodetakse saavutada ja millist probleemi üldse lahendatakse.
Kirikule ja kloostrile on antud ultimaatum – te peate katkestama kanoonilised sidemed oma emakirikuga, Vene Õigeusu Kirikuga, või Eesti riik likvideerib juriidilise isiku, mis võimaldab teil siin tegutseda. Paistab, et ei kirik ega klooster seda ei tee – mitte sellepärast, et nad toetavad patriarh Kirilli sõjapoliitikat, vaid et säilitada kiriklikud suhted emakirikuga. Nende endi sõnadega: „Oleme küll kanoonilises mõttes Moskva Patriarhaadi autonoomne osa, kuid see puudutab üksnes kanoonilist ja armulauaühendust ning ei tähenda meie Kiriku praktilist juhtimist ja administreerimist võõrriigi poliitiliste või valitsusringkondade poolt."
Ühel hetkel seisab Eesti riik olukorra ees, kus tuleb hakata oma otsuseid ellu viima. Kas nunnad tõstetakse politsei abil oma kambritest ja palvekodadest välja? Kas Nevski katedraal Toompeal, otse parlamendihoone vastas, võetakse sealse koguduse käest ära?
Siseminister Läänemets rõhutab, et usklikke ei aeta kirikuhoonetest välja, vaid nende jaoks jääb kõik endistviisi. Kuid see ei vasta tõele. Kui MPEÕK ja Pühtitsa klooster on juriidilise isikuna sundlõpetatud, siis kaotavad kehtivuse lepingud, mille alusel nad oma varasid kasutavad ja haldavad. Ilma juriidilise kehata muutuvad koguduseliikmed, vaimulikud ja kloostrielanikud lihtsalt suvalisteks inimesteks tänavalt, kes kirikus palvetades viibivad võõral territooriumil.
Toimuvat on raske ratsionaalselt seletada. Ametivõimud tunnistavad, et ei kirik ega klooster ei ole teinud mitte midagi õigusvastast või Eesti-vastast. Ometi on kavas nende tegevus senisel kujul lõpetada, et vältida öeldavasti tulevasi ohte, mis on seotud julgeolekuga. Mõjutustegevus! Aga miks ei kasutata sellisel juhul vene õigeusklike usuvabadust vähem riivavaid meetodeid? See, kas kiriku põhikirjas on märgitud kanooniline seos Moskva patriarhaadiga või mitte, ei takista ju ometi halbade kavatsustega inimestel oma asja ajada.
Kiriku ja kloostri survestamisega antakse välja sõnum, et Eesti riik ei luba vene õigeusklikel kuuluda oma usutraditsiooni. Ettekäändeks tuuakse mitmed patriarh Kirilli poliitilised väljaütlemised, millest MPEÕK on korduvalt distantseerunud. Võib ette kujutada, kuidas mõjub kiriku ja kloostri likvideerimine, ilma et nad midagi kurja oleks teinud, venekeelsele elanikkonnale. Kas see ongi mõeldud eestlaste-poolse koha kättenäitamisena, hoiatusena, et kui teil on kavas midagi ebalojaalset, siis käitume teiega resoluutselt?
Mulle tundub, et rahva seas äärmiselt ebapopulaarse vasakliberaalse valitsuse soov on kiriku ja nunnade kiusamise abil kutsuda ühiskonnas esile terav vastasseis eestlaste ja venelaste vahel, veel parem, kui õnnestub vastuolud kruttida lausa tänavarahutusteni. Siis saaks Reformierakond olla jälle oma sõiduvees, taastada kuvandi endast kui rahvusmeelsest poliitilisest jõust, mis vajadusel tegutseb „kindla käega" Eesti riigi kehtestamise nimel. Sotside juht, „revolutsiooniline madrus" Lauri Läänemets on kiriku-teema Reformierakonnale kandikul ette kandnud ja osutunud oravate kasulikuks idioodiks.
Kuid vahepeal on muutunud üldine julgeolekuolukord. Kui viimastel aastatel käitus Eesti globalistlik nomenklatuur Venemaa suunal äärmiselt väljakutsuvalt, tundes kindlat seljatagust nii Washingtoni kui Brüsseli näol, siis nüüd tuleb USA-st teistsuguseid signaale. Meie ladvikus arvati, et neil on suur ja tugev poiss selja taga, ning pruugiti idanaabri aadressil kõvasti suud, ent tuleb välja, et suur poiss on läinud omi asju ajama. Aga vaenulikkust idanaabri suhtes tagasi võtta ei saa.
Kui valitsus läheb tõesti MPEÕK-d ja Pühtitsa kloostrit sulgema, on Eesti riik selles jamas üksi. Sellest, mis võib-olla kujutas endast tagatoas kavandatud mainekujundusoperatsiooni, saab Venemaale ettekääne, et korraldada siin üks erioperatsioon venekeelsete inimeste õiguste kaitseks. Muidugi ei huvita Venemaad Eesti elavate õigeusklike usuvabadus, vaid n-ö legitiimne võimalus siin kand maha panna. MPEÕK ja kloostri kallale minnes töötab võimuliit palehigis just selle stsenaariumi huvides.
Eesti ühiskond ei pea maksma võimuliidu avantüristliku poliitika eest. Kõik saavad aru, et spioone tuleb püüda ja vaenulike riikide halbu kavatsusi peab takistama, ent kiriku ja kloostri sulgemine läheb selgelt üle igasuguse mõistliku ja inimliku piiri.