Valdav osa homoseksuaalseid paare ei soovi „abielluda" ja tegelikult ei lähe ka poliitikutele korda seksuaalvähemused, kellele on tagatud teistega võrdsed kodanikuõigused ja isikuvabadused. Revolutsiooni kui ühiskondlik-kultuurilise liikumise eesmärk on purustada olemasolevad ühiskondlikud sidemed ja struktuurid, et teha ruumi oma ideoloogilisele nägemusele. See on ka põhjus, miks konservatiivid ja traditsionalistid seisavad abieluinstitutsiooni kaitsel, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Retoorika, mida nn progressiivsed jõud kasutavad abieluinstitutsioonist rääkides, on väga veider. Ühelt poolt esitatakse võidukal ilmel teateid selle kohta, et eestlaste seas pole abielu au sees ja et isegi ammustel aegadel, kui ühiskonnas domineeris kirikumoraal, oli eestlaste seksuaalkäitumine väga vabameelne. Teisalt räägitakse südantlõhestaval toonil sellest, kuidas paljud samasoolised paarid tahaksid hirmsasti abielluda, aga seni pole riik neile võimaldanud armastust ja õnne.
Juba 1998. aastal teatas Õhtuleht: „Iga teine laps sünnib statistikaameti andmeil abieluväliselt, sest abielu registreerimine pole Eestis praegu moes". 2005. aastal kirjutas Postimees, et Eesti on Euroopa Liidu riikidest esikohal sellega, et siin sünnib kõige rohkem lapsi väljaspool abielu. Rahvastikuteadlase Kalev Katuse sõnul näitas see, et Eesti liigub demograafilises mõttes maailma esirinnas. (Ta ei täpsustanud, kuhu Eesti liigub.) Ja alles tänavu mais kuulutas homoabielu eestvõitleja Liisa Pakosta (Eesti 200), et abieluinstitutsioonil ei ole põlvnemise ja lastega märkimisväärset seost: „Aastaid juba on Eestis sündinud rohkem lapsi väljaspool abielu kui abielust."
Kui tänapäeva eestlased ei väärtusta abiellumist, miks siis teha abielust homoseksuaalidele ihaldusobjekt? Koguni väites, et samasoolised paarid ei saa kogeda armastust ja õnne, kui neil ei lasta abielluda? Millest kogu see võitlus abieluinstitutsiooni pärast?
Kui Eestis peaks hakkama kehtima revolutsioonilise koalitsiooni läbisurutud „abieluvõrdsus" (milline manipulatiivne ja valelik termin, millel pole võrdsusega midagi pistmist!), kui palju leiduks üldse homopaare, kes lasevad riigil end ausaks abielurahvaks kuulutada?
2014. aastal samamoodi valede ja jõuga läbi surutud kooseluseaduse alusel on oma suhte registreerinud vaid mõnisada paari, ehkki seaduse eestkõnelejate väitel pidi seda seadust pikisilmi ootama 170 000 paari. Kas siis kõigest mõnesaja samasoolise paari huvi kaalub üles ajaloolis-kultuurilise institutsiooni lõhkumise ja ühiskonna sügava lõhestamise?
Asi ei ole muidugi samasoolistes paarides. Olen kindel, et valdav osa homoseksuaalseid paare ei soovi „abielluda" ja ei ole huvitatud poliitilisest eestkostest. Ja tegelikult ei lähe ka poliitikutele korda seksuaalvähemused, kellel on juba praegu kõigi teistega võrdsed kodanikuõigused ja isikuvabadused.
Revolutsiooni kui ühiskondlik-kultuurilise liikumise eesmärk on purustada olemasolevad ühiskondlikud sidemed ja struktuurid, et teha ruumi uut tüüpi suhetele ja oma ideoloogilisele nägemusele inimesest. Ja selle taga on omakorda jõud, mis ühiskonna lõhkumisest ja Revolutsioonile allutamisest kasu lõikavad.
Tuntud LGBT-aktivist Masha Gessen, kelle arvamust Postimees aeg-ajalt vahendab, on avalikult tunnistanud, et homoliikumise püüdlus muuta „homoabielud" ühiskondlikuks normiks ei ole ajendatud soovist kehtestada võrdsust, vaid eesmärgiks on abielu kui institutsiooni täielik hävitamine. Osundan Postimehe arvamustoimetaja Martin Ehala vahendusel Masha Gesseni sõnu:
„On iseenesest mõistetav, et meil peaks olema õigus abielluda, kuid ma arvan ka, et sama iseenesest mõistetav on ka see, et abielu kui institutsiooni ei tohiks üldse olemas olla. … Homoabielu eest võitlemine tähendab üldiselt valetamist selle kohta, mida me teeme abieluga, kui me selleni jõuame – sest me valetame, et abielu institutsioon ei muutu, see on ilmne vale. Abielu institutsioon muutub ja peakski muutuma. Kordan üle: ma arvan, et abielu ei peaks olemas olema."
See on ka põhjus, miks konservatiivid ja traditsionalistid on seisnud vankumatult abieluinstitutsiooni kaitsel. Tegemist on järjekordse asjaga, mida Revolutsioon püüab rüvetada ja lammutada. Kui sel lastakse sündida, kaotab ühiskond ühe oma tugitaladest.
Kuid miks on eestlased olnud nii vastuvõtlikud revolutsioonilistele ideedele, et küllalt suur osa rahvast toetab ka homoabielu? Hea sõber ajaloolane Jaak Valge on öelnud, et möödunud sadat aastat silmas pidades võib eestlasi hoiakutelt jagada kolmeks – üks kolmandik on rahvusmeelsed, üks kolmandik internatsionalistid (tänapäeval globalistid) ja üks kolmandik on n-ö soo, mis kaldub toetama kord üht, kord teist. Kaalukauss langeb internatsionalismi-globalismi kasuks, kui tegemist on peavooluga.
Abielu ja sugude dekonstrueerimine on hetkel globalistlik (kuigi mitte globaalne) trend. Sellega kaasa minemine tõstab eneseteadvust ja lubab mõelda, et käiakse ühte sammu inimkonna avangardiga ning ollakse moodsalt edu- ja vabameelne. Täpselt samamoodi läks omal ajal küllalt suur osa meie ühiskonnast tõsimeeli kaasa revolutsioonilise kommunistliku ideoloogiaga, uskudes, et ollakse võitjate poolel ning õiged ajaloo ees.
Ajalugu aga näitab, et paljud revolutsioonid lõpevad mingisugusel kujul vana korra restauratsiooniga. Sõgedad ideed kukuvad varem või hiljem praktikas läbi ning ühiskond pöördub tagasi selle juurde, mis on loomulik, normaalne ja tervemõistuslik. Tuleb aeg, mil koolides räägitakse „abieluvõrdsuse" ja muude uusvasakpoolsete projektide eestvedajatest ühes reas Vares-Barbaruse, Alliku, Lauristini, Käbini ja Vainoga.