Foto: Scanpix

CoinDeski kolumnist Nic Carter kirjutab, et kui suurfirmad viimasest majanduskriisist üldse midagi õppisid, siis seda, et vastutustundetute riskide võtmine on õige – küll riik pärast hädast välja päästab. 

1730. aastal kirjeldas iiri-prantsuse ökonomist Richard Cantillon ebaühtlast efekti, mille värskelt vermitud raha majandusse sisenemine tekitab. Ta tegi kaks tervemõistuslikku tähelepanekut: esiteks peab uus raha majandusse sisenema konkreetses kohas, mitte igal pool korraga, ning teiseks ei kuku valuuta väärtus uue raha loomise tõttu kohe, vaid ajapikku, kui raha pisitasa majandusse imbub. See tähendab, et raha esimesel kulutajal on eelis, kuna ülejäänud ühiskond pole veel taibanud, et nende dollarid on nüüd väärt veidi vähem.

“Cantilloni insaider” on järelikult inimene, kes suudab monetiseerida oma läheduse rahatrükimasinale. (Nii palju kui tean, andis mõistele nime Nick Szabo). Lääneriikides ei toimu sellised inflatsioonil põhinevad raha ümberjagamised üldiselt läbipaistvalt, sest rahvas näeks selles skandaali. Seetõttu korraldatakse neid varjatult ja eufemismidega õigustatult – valitsus peab ju midagi tegema. Vaatame nüüd lähemalt, kuidas viimatised fiskaalsed ja monetaarsed kulutused, mis küündivad veerandini kogu USA aastasest tootmisvõimsusest, jaotuvad ebavõrdselt. Lühidalt:

  • USA valitsus jagab raha selektiivselt just nendele subjektidele, kes oskavad ennast selleks kõige osavamalt positsioneerida
  • USA valitsus on otseselt premeerimas korporatsioonide läbikukkumisi ning pärssimas kapitalismi tavapärast toimimist

Majanduse stimuleerimispakett, mis koosneks ainult otsestest maksetest üksikisikutele ja majapidamistele, oleks palju õiglasem. Praeguse paketi eesmärki on aga hoida korporatsioone pinnal selle asemel, et lasta neil minna likvideerimiste või ümberstruktureerimiste teed.

Korporatiivne Ameerika on habras 

Kas maksejõuetute börsifirmade aktsionärid väärivad päästepakette? Kas on võimalik, et nad on süütult kannatamas ebaõiglase saatuse all? Et otsustada, peame heitma pilgu sellele, kuidas need firmad on viimase kümne aasta jooksul oma vaba kapitali kulutanud. Enamikul juhtudel on nad omaenda aktsiaid tagasi ostnud. Kuigi aktsiate tagasiostmises pole olemuslikult midagi halba, on ettevõtete juhid seda viimasel ajal rakendanud entusiasmiga, mille kõrval Crassus paistab ihnurina.

Kui ettevõte ei näe enam ühtegi produktiivset projekti, millesse investeerida, on tavapärane jagada osa teenitud rahast aktsionäridele kas aktsiate tagasiostmise või dividendide maksmise kaudu. Esimene variant on palju populaarsem, sest nii tuleb vähem makse maksta. Samuti on tagasiostud õigustatud siis, kui firma juhtkonna meelest on aktsia hind alahinnatud. Kuid praegu pole aktsiahinnad madalad – vastupidi, nad on ajalooliselt kõrgel tasemel.

Kui firma mitte ainult ei suuna kogu oma vaba rahavoogu pea täielikult tagasiostudeks, vaid kombineerib seda ka rahuldamatu isuga laenuraha järele (nagu praktiliselt kogu korporatiivsektor viimase kümnendi jooksul), on midagi selgelt valesti.

Meie suurimad korporatsioonid on vahetanud lühiajalise aktsiahindade tõusu (mis tuleb kasuks juhtkonnale, keda peamiselt tasustatakse aktsiaoptsioonide kaudu) pikaajalise hapruse vastu. Kuna neil puudub seetõttu tugev rahapuhver, piisab väiksemastki volatiilsusest, et muuta need firmad maksejõuetuks.

Miks on siis ettevõtete nõukogud ja juhtkonnad selle vahetuskauba teinud? Nad pidid ju ometi teadma, et madal volatiilsus ei kesta igavesti. Kuigi viirust polnud võimalik ette näha, oli teada, et mingit sorti kriis tuleb. Minu parim vastus on, et nad õppisid 2008.-2009. aastatest. Nad panustasid sellele, et kui majandussurutis tuleb, suudavad nad valitsuse käest päästepaketi välja lobistada. Ja see oli hea panus, sest meie ühiskond on läbikukkumiste suhtes allergiline, valides pigem odava raha opiaadi, millega kõik mured vaigistada. Me lõime 2008.-2009. aastatel pretsedendi, millele oleme nüüd otsustanud kindlaks jääda.

Võite nüüd küsida, et mis alternatiivi ma välja pakun?

Väga lihtne: vastu tuleb võtta seadused, mis lubaksid tavapäraseid likvideerimis- ja restruktureerimisprotsesse kiirendada, et kreeditorid saaksid firmad üle võtta, ettevõtted läheks odavalt müüki, kapital voolaks ja korporatiivsektor suudaks end nii uuendada kohe, kui oleme viiruse esitatud väljakutset võitmas.

Pidagem meeles: kui ettevõtted lähevad pankrotti, ei kao nende varad kuhugi. Aktsionärid võtavad kas vastu kahjumi ja restruktureerimise või firma müüakse maha. Valitsuse stiimul tuleb jätta vaid majapidamistele, et nad suudaks sunnitud majandusseisaku üle elada. Tehkem tavainimestest, mitte ettevõtete aktsionäridest, “Cantilloni insaiderid”. Kui korporatsioonid pankrotti lähevad, peaks omanikud oma halbade otsuste eest maksma ja juhatused taaskord õppima, mida tähendab risk. Sellest saaks õppetund, mida nad iial ei unusta.

Paljud ei mõista, et praegune debatt ei käi peamiselt dollari devaluatsiooni üle. On täiesti võimalik, et pääseme inflatsioonist – kuigi eeldan, et nüüd, kus ekstreemsed fiskaalsed ja monetaarsed operatsioonid on normaliseeritud, ei taha poliitikategijad oma uutest mänguasjadest meeleldi loobuda (vaadakem kasvõi president Trumpi palvet saada uus, kahe triljoni dollari suurune rahastuspakett infrastruktuuriinvesteeringute jaoks). Ei – isegi, kui dollar säilitab mingil moel oma ostujõu ka olukorras, kus USA valitsus end kõrvuni laenudesse mässib, püsivad moonutused edasi.

Praegu on toimumas otsene ühiskondlike ressursside ümberjaotamine, mille detailidest on mujal piisavalt räägitud. Me kõik teame, et lennufirmad kulutasid 96% oma vabast rahast aktsiate tagasiostudele – ja saavad nüüd päästepaketi. Me teame, et Boeingu juhid liigutasid lennufirmast tagasiostude abil kavalalt välja 5,4 miljardit dollarit samal ajal, kui nad keeldusid lennukiparki investeerimast, mis tõi kaasa 346 süütu inimese surma.

On vaieldamatu, et ühiskonda sisenev raha on kasulik neile, kes on “kraanile” kõige lähemal. Ausad majandusteadlased peaksid tunnistama, et sellised moonutused on lihtsalt hind, mida ühiskond peab stabiilsuse eest maksma, mitte tegema nägu, et neid pole olemas. Nad peaks tavalistele ameeriklastele seletama, et otseselt nende kätte jõudvad summad on tühised võrreldes stiimuli tegeliku suurusega, ning et kongress eelistab korporatismi ühiskonna domineeriva mudelina ka siis, kui selle tulemused on sügavalt ebaõiglased.

Las ma tuletan teile meelde, miks see kõik on katastroofiline nii ühiskonna kui tõelise kapitalistliku alge jaoks. Päästeplaanid ei ole ühekordsed – turud jätavad need meelde. Implitsiitne lubadus, et päästepaketid tulevad, tekitab institutsionaalse keskkonna, kus edukamad on kõige riskialtimad ja enim lobitööd tegevad firmad. See, mis praegu toimub, pole probleemide algus – see on 2009. aastal kinnistunud süsteemi kulminatsioon.

Mõelgem korporatiivsest keskkonnast kui ökosüsteemist. Normaalses olukorras muutuvad firmad hapraks, kui võtavad liigselt võlgu ja jagavad kapitali aktsionäridele laiali selle asemel, et seda investeerida või rahapuhvrina hoida. Kui kätte jõuab kriis või šokk, peavad sellised firmad otsa vaatama ebameeldivatele tagajärgedele. Nende omanikke võib tabada täielik pankrot. Enne kriisi kohalejõudmist paistavad sellised firmad aga edukamad, kui konservatiivse lähenemisega ettevõtted. Sellise hävinguriski olemasolu tagab, et ettevõtted ei käituks mõtlematult.

Kui aga riskide võtmise negatiivsed tagajärjed elimineerida, on see otsekui preemia sellistele hulljulgetele firmadele. Nüüd on loogika hoopis teistsugune. Firmad, mis võtavad võlgu ja keelduvad ostmast kindlustust (bilansis hoitava rahapuhvri näol), on edukamad nii lühikeses kui pikemas perspektiivis. Sõnum on selge – läbikukkumist ja hulljulgete riskide võtmist julgustatakse ja premeeritakse.

Tulemuseks on, et konservatiivsemad ettevõtted, mis käituvad vastutustundlikult ja kindlustavad end harvaesinevate riskide vastu, surutakse turult lihtsalt välja. Nad maksavad ise kindlustuse eest, mida riik pakub teistele tasuta. Korporatsioonid ei tegele enam esmajoones innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse ja kapitalikulutuste tegemisega, vaid keskenduvad peamiselt sellele, et kriisi puhkedes kaitseks aktsionäride vara paternalistlik riigivõim. Nii tekib pooleldi sotsialistlik süsteem.

Tavapäraste maksejõuetuse, restruktureerimise või likvideerimise protsesside takistamine, mis on kõik efektiivse kapitalismi alustuseks, on loodusseaduste rikkumine. Üksikisikute surelikkus tagab, et kollektiiv tervikuna on edukas; kui esimeste hävingut takistatakse, on garanteeritud ka terviku stagnatsioon. Kui häving muutub vastuvõetamatuks, hakkavad ettevõtted “eluandjat” ekspluateerima, zombistuvad ja stagneeruvad. Me peame lubama ettevõtetel kokku kukkuda.

Poliitikakujundajad teevad oma valikud, kuid võrreldes 2009. aastaga on rahvas nüüd olukorraks palju paremini valmistunud. Kuigi viirus on meid ajutiselt ära hirmutanud, ei tee see protesti vähem jõuliseks. Lahendus ei peitu poliitikas, vaid sellest väljaspool – ükski hääletus ei saa seda langust peatada. Ainus tegelik valik on end süsteemist lahti haakida.

CoinDeski kolumnist Nic Carter on plokiahela tehnoloogiale keskendunud riskikapitalifirma Castle Island Ventures partner ja plokiahela analüüsiga tegeleva idufirma Coin Metrics kaasasutaja. 

Tõlkis Jaanus Vogelberg.